Briti suvi suure vihma ja väikese tulega

Suur suvi algas Ühendkuningriigis vihmahoogude ning rahvuslike meeleoludega.

Foto: Gordana Maljkovic

Kuninganna Elisabeth II tähistas oma 60ndat valitsemisaastat päev läbi vihmas seistes. Paraad Thamesi jõel oli vihma tõttu plaanitust tagasihoidlikum. Wimbledoni tennis käis väljakule katus peale - väljakult katus ära taktis, peatades iga kord mängu pooleks tunniks. Vihm kustutas kaks korda mööda maad rännanud olümpiatõrviku. Ennustatakse ajaloo vihmasemaid mänge.

Emadepäev, sünnipäev või esmaspäev? Pubis!

Fred Tell jõi oma esimese õlle pubis 1936. aastal. 76 aastat hiljem käib ta ikka samas pubis, kuigi valida oleks pea 60 000 õllesaali vahel. Vähemasti on 94aastasele mehele nüüd õlu kodupubis elu lõpuni tasuta. Kui satute telekast nägema sellist uudislõiku, võite olla üsna kindel, et olete Suurbritannias ja teler on BBC lainel.

Valik Ühendkuningriigi õlusid

Pubil on karakter

Kui Eestis tähendab külaliste võõrustamine peamiselt lookas lauda, kust toit kunagi ei kao, siis Briti saartel ei ole kombeks kodus passida. Väidetavalt ainuüksi seepärast, et kui vanasti oli eluolu kehv ja kodus külm, niiske ja kõle, siis ümber nurga pubis oli soe, hubane ja seal sai suheldagi.

Pubiks nimetavad kohalikud peaaegu kõiki asutusi, mis juua ja/või süüa pakuvad. Mõni on uhkete lühtritega restoran, mõni baarileti poole kaldus mosaiikpõrandaga baar. Mõnes moodustab muusikavaliku jukebox. Mõnes ei mängi üldse muusika.

Osa pakub gurmee-elamusi, teised ainult pähkleid ja kartulikrõpse. Leidub pubisid, kus on kümme telerit, millest näeb vähemasti kahte paralleelset jalgpallimatši, uudiseid ja hobuste võiduajamist. Aga selliseidki, kuhu kord nädalas kogunetakse viktoriiniks.

Suurbritannias öeldakse, et pubil on karakterit. Selle all mõeldakse, et selles pubis kohtab karaktereid. Nii võivad baarileti ees kõrvuti seista jalgpallifänn, motomehed või vanaproua tviidist jakiga. Sekka lapsevankreid kärutavad pered, armunud noored ja mehed, kes näevad välja nii, nagu nad elaksid seal – otsekui osa mööblist.

Muidugi leidub pubisid, kuhu võõras ei julge astuda. Selliseid, kus kõik kõiki tunnevad ja iga sisenejat mõõdetakse pilguga. Või selliseid, kus juba kell üheksa hommikul valjuhäälselt bravuuritsetakse. Kohati on raske hinnata, kas satud kogemata kaasinimeste tülisse või ei.

Põhjuse pubisse minna leiab alati. Õigemini: põhjust isegi ei otsita. Pubi on inglasele kodu väljaspool kodu. Või kodu pikendus. Pubi kohta öeldakse sageli “public house” ehk tõlkes “maja kõigile”. See on koht, kus maailma asju arutada, pereasju klaarida või ümbrust uudistada. Hea neutraalne pinnas. Peale selle tuleb pubisse ju jalutada. Seegi klaarib pead ja südant.

Võistlus surmani

Kui keegi tahab teile näidata ideaalset Inglismaad, võiks see välja näha umbes nii ...

Peatute kaunis nooblis Inglise linnakeses. Näiteks Londonist kahetunnise autosõidu kaugusel Cheltenhamis, mis on kuulus oma spaade ja hobuste võiduajamiste poolest. Laupäeval vaatate seal ühe väga olulise jalgpallimatši (ja jalgpallimatšid on üldjuhul olulised) esimese poolaja ühes pubis, teise poolaja teises pubis ning pärast võtate takso, et sõita pool tundi külakesse, mis on kuulus tänu oma pubile.

Cheltenhamis toimub “The Grand National” ehk 1839. aastast korraldatav maailmakuulus hobuste võiduajamine. Võistluses jooksevad ja hüppavad 40 hobust üle 30 takistuse elu ja surma peale. Tänavu finišeeris neist 15.

Hollow Bottomi-nimelist pubi peab endine ratsanik ja nii on pubi logolgi hobune, kes hüppab üle takistuse, mis on tehtud linnastest.

Kihlveokontoritel oli aasta kõige menukam päev. Lõpuks suri esifavoriit (kukkumised ja kokkupõrked tegid kahjuks oma töö), võitis eikeegi, ja seda rohkem oli põhjust pärast püsti seistes tähistades või haavu lakkudes uuesti lauda tagasi istuda.

Pubis juuakse kõike, süüakse kõike ja räägitakse kõigest. Kes joob õlut, kes veini, viskit või teed. Traditsiooniliselt minnakse pubisse pühapäeval ahjupraadi sööma (Sunday Roast). Lihaga ahjuprae juurde kuulub Yorkshire’i puding, mis on Põhja-Inglismaalt pärit küpsetis.

Esimene teadaolev retsept pärineb 1737. aastast. Piima, muna ja jahu segu küpsetatakse vormides, mis sarnanevad muffini omadega. Lõpptulemus on õhuline ümmargune saiake, mis maitseb nagu õhk, kuid täidab kõhtu.

Kui ütlesin baaridaamile, et see on minu elu esimene pühapäevalõuna pubis ja esimene Yorkshire’i puding, vaatas ta mind üllatusega, kuid teatas reipalt, et ju nüüd järgneb neid eluaeg!

Sünnipäevalisele tehakse välja

Niisama uhke nagu britt on enda kodupubi üle, on eestlane oma kodu üle. Kodu on kindlus ja väärtus. Üks korralik Eesti mees peab ikka perele maja ehitama ja seda alati sõpradele-külalistele näitama.

Inglismaal nimetatakse majas elamiseks sedagi, kui tegelikult elada naabrite vahele kokku pressituna. Kuidas on võimalik öelda, et elad majas, kui maja kaks seina on naabritega ühendatud? Täiesti arusaamatu.

Eestlane tunneb end kodus õige hästi. Ja veel paremini, kui külalistele süüa-juua pakkuda saab.

Võib-olla aitab söömine vältida kõnelemist. Täis suuga ju ei räägita. Nii saadakse üle esimesest kohmetusest. Ja joome selleks, et oleks julgem rääkida.

Kujutage ette kahte eestlast, kes astuvad pubisse, kus muusika ei mängi ja inimesed vaikselt räägivad. Süüa ka ei pakuta. Võtavad õlle ja istuvad lauda. Vaikus? Paanika? Kahele inglasele on see kõige loomulikum asi maailmas.

Inglismaal kutsutakse sünnipäeval sõbrad pubisse. Enne söövad kõik kodus või pubis kõhud täis. Hiljem ostavad pubis endale ja sünnipäevalapsele jooke ja heal juhul saab too õnnitluskaardi. Keegi isegi ei tule selle peale, et päevakangelane peaks midagi välja tegema.

Kavatsen oma sünnipäeval torti teha ja kutsun külalised ning sunnin neid sööma viis–kuus tundi jutti soolast ja magusat vaheldumisi. Näis, kas pärast seda jaksab veel keegi pubisse minna.

Artikkel ilmus ajalehes Pärnu Postimees 04.07.2012

You are my first Estonian

“So where are you from?“, is the first question you normally hear after talking to a stranger for a minute. Detecting accents feels a bit like a national sport in Australia. I am Estonian. Even more so in Australia than in Estonia.

When I first arrived in Australia in 2007 it felt like a different world. English that did not sound like the English taught in school. Jokes that were not funny. People who smile all the time and immense distances beyond my imagination... A year later I left and there were tears. Will I ever see this country, my family and friends again? To date I have been here five times already.

All Estonians ask me where I work, how much I earn and if it is easy or tough to live here - probably because they already know that nature in Australia is magnificent. And the most important question – where is it better: Australia or Estonia?

Yes, the Australian lifestyle can be very pleasurable. Good climate and decent salary even for simple jobs. But at the same time the competition is fierce and there is always someone who will do the same job for less. I have seen a homeless person sitting in a street cafe drinking a flat white while writing a new sign saying why people should give him money but I have also seen students work for next to no money and live in inhuman conditions. An ad for a flat where you have to sleep on a sofa in a common area is not that uncommon.

In Estonia you don't have to think where to buy a bus ticket or how the recycling is done. Abroad you have to start all over again and also take into account that things might not work in a way you like or are used to. In Australia most people use tax-agents to fill in their tax return and being on a bus for two hours to go to work and back is considered OK. Not in Estonia.

When in Australia do as the locals do, I was told by my Australian relatives. On your birthday let others take you out and do not worry about the 3-course meal at your place. On a Saturday take a picnic basket and go to the beach to a common grill-area. Do whatever you have to do to be happy seems to be the motto in Australia. People don't like to talk about the hardships and difficulties – at least not to strangers. And being considered one oftheir own takes time.

When You meet an Australian...

A stereotypical Australian loves flip-flops, surf and beer. The female-version loves high-heels, surf and sparkling wine. Both of them love a brown paste called Vegemite – that should never be confused with Nutella. It tastes like a mixture between soy-sauce and yeast. Children grow up with it – toast with butter and the tiniest amount of the apparently amazing spread. So thousands of Australians start their days.

In reality everyone is unique and the whole country very multicultural. Especially from an Estonian perspective. An Australian can be of any race. Usually the second generation of immigrants consider themselves Australian. This is probably one of the reasons why Australia is so attractive. It is easy to call Australia your home.

You have to try hard to feel lonely here. People chat to almost everyone – bus driver, shop-keeper, a stranger at the bus stop. Everyone you share a life moment with. Hello darling, hi mate are common salutes. A bus-driver who at the last stop gives everyone a speech where he says thank you and wishes everyone a great day and that it will not rain on them is not uncommon. And soon you too end up offering to help travel guide-carrying tourists who are trying to find their way in rush-hour public-transport.

I know it sounds like you have heard it before but most of the people here really are friendly and curious. For an Estonian it is sometimes hard to understand what's behind that smile. Turning down a date can come at the last minute – not because they don't like you, just because they have other options as well and something better came up. It is easy for us to get upset with a thing like that. Promises might be said just as a sign of goodwill. For Estonians is equals betrayal. But our modesty can be boring to Australians and being straight-forward can be seen as being plain rude.

Usually Australians don't know that much about Estonia. But therefore they also don't seem to have any prejudices. You will hear often that you are the first Estonian they ever met. This means responsibility. Estonians who live abroad are very proud of their origin. Young travellers might not think about it consciously, but are not any less Estonian. Life in Estonia has moved on and we are more and more influenced by America and Europe.

I have been confused enough myself about what is Estonian. For example when my Australian cousin asked me to cook an Estonian meal. For me it is home-food. Dishes that your granny makes or that you know from the kindergarten. I don't know if mince-meat-white-sauce is classified as Estonian national cuisine but it sure tastes like home to me.

Those who know something about Estonia have normally visited Estonia (by which I mean Tallinn old town) while on a cruise, or they know Estonians who have migrated to Australia. In general it is good to be Estonian in Australia – is sets you apart.

The longer I am away from Estonia the more proud I am to be Estonian. And yes – I have told the story about the amazing e-Estonia and that Skype is basically Estonian a hundred times. And of course we are more similar to Scandinavia – based on our language and culture. But I tend to add that of course we are still an ex-Soviet Union county. Just in case something nasty should happen to people when they visit Estonia.

I am truly happy that I have had the chance to travel this country and become friends with my relatives but no – I won't stay here. And I am not coming back to Estonia. But does it really matter? Wherever I am is my home. But it is good to know that Australia is just a plane ticket away. 

Sa oled mu esimene eestlane

Avaldatud ajakirjas Naised (aprill 2012)

Kust sa pärit oled? Seda küsimust kuuled kohe, kui oled mõne lause võõraga vahetanud. Aktsentide tuvastamine on omamoodi Austraalia rahvussport. Ma olen eestlane. Austraalias olles rohkemgi kui Eestis.

Kui ma 2007ndal aastal esimest korda Austraaliasse saabusin, oleksin nagu astunud teise maailma. Inglise keel, mis ei kõla nagu inglise keel; naljad, mis ei ole naljakad; pidevalt naeratavad inimesed ning üüratud vahemaad. Aasta pärast lahkudes voolasid pisarad – kas ma veel oma sugulasi, sõpru ja seda maad näen. Tänaseks olen viis korda lühemat või pikemat aega siin olnud.

Kuna tõenäoliselt kõik eestlased teavad, et Austraalia loodus on imeline, siis uuritakse minult pigem, mis tööd teen, palju palka saan ning kas Austraalias on lihtne või raske elada. Ning mis peamine, kus on siis parem – kas Austraalias või Eestis.

Jah – Austraalia elustiil võib olla väga nauditav – hea kliima ning enamasti mõistlik palk ka lihttööde eest. Samas on konkurents tihe ning alati leidub keegi, kes on nõus töö odavama raha eest ära tegema. Olen näinud, kuidas kodutu mees välikohvikus kohvi rüübates uut „palun anna raha“ silti kirjutab, samas olen näinud, kuidas noored tudengid olematu raha eest meeletult tööd rabavad ning ebainimlikes tingimustes elavad. Korterikuulutus, kus elupaigaks on läbikäidava elutoa diivan, on laialt levinud.

Eestis olles ei pea mõtlema, kuidas bussipileti ostmine või prügi sorteerimine käib. Välismaal tuleb otsast alustada ja leppida asjaoluga, et vahel ei käi asjad sugugi mitte nii nagu meile meeldib või nagu harjunud oleme. Tuludeklaratsiooni esitab enamik peresid maksuagentide abiga, pangakaardi koodid saabuvad postiga ning tund aega tööle-koju sõitmiseks on normaalne.

Austraalias tee nii nagu kohalikud teevad, soovitasid mulle mu sugulased... Sünnipäeval viivad teised sind välja, mitte sina ei pea tunde köögis veetma... Laupäeval paki oma piknikukott ja mine randa liha grillima. Tee mis sa teed, peaasi, et oled õnnelik, on Austraaalia elu moto. Raskustest ja haigustest pigem ei räägita. Vähemasti mitte võõrastele. Ning omade hulka arvamine võtab omajagu aega.

Kui kohtad austraallast..

Stereotüüpne austraallane armastab plätusid, surfi ning õlu. Naisversioon armastab kõrgeid kontsi, surfi ja vahuveini. Mõlemad armastavad pruuni määret nimega Vegemite – mis ei ole sugugi shokolaadiga võrreldav. Tegu on seguga, mis maitselt sojakastet, pärmi ja kalja meenutab. Lapsed kasvavad sellega üles – röstsai, või ja noaotsatäis imelist määret. Nii alustavad tuhanded Austraalia pered oma päeva.

Tegelikult on austraaallased muidugi väga erisugused ning riik tõeliselt multikultuurne. Austraallane võib olla igast rassist. Enamasti loeb juba teise põlvkonna sisserännanu end austraallasteks. See on üks põhjus, miks Austraalia nii paljusid tõmbab. Austraaliat kodustada on lihtne.

Üksikuna tunda on siinmail raske. Igapäevasteks vestlusparneriteks saavad bussijuht, poemüüja või võhivõõras inimene bussipeatuses. Tere semu, tšau kallis, on sagedased tervitused. Bussijuht, kes lõpp-peatuses pika kõne peab, kus ta kõiki tänab, kena päeva soovib ning pöialt hoiab, et vihmapilv mujale läheks, on osa igapäevaelust. Parimatel päevadel. Peagi avastad isegi, et astud võõrastele ligi, kes pea turismiraamatus rongijaamas tipptunni ajal õiget teed üritavad leida.

Kuigi see kõlab kulunult, siis siinsed inimesed tõesti on reeglina on sõbralikud ja uudishimulikud. Eestlasel on kohati raske mõista, mis alati selle naeratuse taga peidus on. Kohtumise äraütlemine võib tulla nö kaheteistkünendal tunnil. Mitte sellepärast, et sa neile ei meeldi. Lihtsalt sellepärast, et midagi paremat tuli ette. Meil on selle peale lihtne solvida. Lubadused võivad olla lausutud lihtsalt nö hea tahte märgiks. Meie jaoks tähendab see reetmist. Meie loomuomane tagasihoidlikkus võib aga igav olla ning ausaid ütlemisi võidakse ebaviisakaks pidada.

Uudishimulikud austraallased teavad Eesti kohta reeglina pigem vähe kui palju. Samas pole neil ka eelarvamusi. Sageli kuuled, et oled esimene eestlane, kellega nad elus kokku puutuvad. See tähendab omamoodi vastutust. Väliseestlased on väga uhked oma päritolu üle. Hiljuti siia tulnud noored võib-olla mõtlevad sellele vähem, kuid pole sellepärast vähem eestlased. Elu Eestis on edasi läinud ning Ameerika ja Euroopa mõjutusi on järjest rohkem. Olen minagi olnud kahevahel kui mu onupoeg on mul palunud eesti toitu teha. Minu jaoks on eesti toit kodutoit – see, mida lasteaedades ja koolisööklates jagatakse. Vaevalt, et hakklihakastet rahvustoiduks saab nimetada, kuid oma on ta ikka.

Need, kes Eestist midagi teavad, on reeglina mõne kruiisi raames Eestit, st Tallinna vanalinna külastanud või tunnevad mõnd väliseestlast. Üldiselt on Austraalias eestlane olla hea – see eristab.

Mida kauem Eestist ära olla, seda uhkem on eestlane olla. Olen minagi sadu kordi jutlustanud lugu imelisest e-Eestist ning sellest, et tegelikult on Skype meie oma. Ja loomulikult oleme me sarnased Põhjamaadele - keeleliselt ja kultuuriliselt. Eesti keel on sarnane soome keelele – mis võõramaalasele on tõenäoliselt võrrand kahe tundmatuga. Kuigi ma enamasti lisan, et oleme ikka Ida-Euroopa. Juhuks, kui nendega Eestis olles midagi ebameeldivat peaks juhtuma.

Ma olen õnnelik, et olen saanud siin reisida ning saanud sõbraks oma sugulastega, kuid ei, ma ei jää siia elama. Ja ma ei tule tagasi Eestisse. Aga kas sellel on üldse tähtsust? Minu „mis-iganes-koht“ on mu kodu. Lihtsalt hea on teada, et Austraalia on täpselt ühe lennupileti kaugusel.

Miks jõuluvana säutsub?

Lumehelbeke/ säuts, säuts/ Ilmub ekraanile / säuts, säuts

Jõuluvana on ühepoolse suhtlusstiiliga. Sina oled olnud hea laps. Tema toob hea kingi. Sina oled halb laps. Tema toob halva kingi. Päkapikud on suure venna rollis. Jõuluvanale jookseb info lihtsalt kätte. Mis muutub kui jõuluvana sind Twitteris terve aasta jälitab või Facebookis sinuga lumememme ehitamises võistleb?

Kui jõuluvana on telekas ja ostukeskuses, siis miks mitte ei võiks ta olla ka internetis või telefonis. See õige jõuluvana (no see, kes Põhjapoolusel elab) võtab vastu nii kirju kui ka e-kirju. Ta saadab postikaarte ning sünnipäevaõnnitlusi. Kui lapsed näitavad oma jõulu-usku siiralt välja, siis täiskasvanud ei saa ju minna jõuluvana habemest sikutama. Isegi kui tahaks. Aga kui jõuluvana on hiirekliki kaugusel?

Facebookis tegutseb vähemalt kümme jõuluvana. Twitteris on neid kahekümne jagu – kui inglisekeelseid jõuluvanasid otsida. Seal tegutseb ka jõuluvana kaasa ning kuri jõuluvana (pahadele lastele). Uusim pereliige on Manchesteri jõuluvana – kelle twitteri väljaütlemiste eest kannab hoolt linnavalitsuse kommunikatsiooniosakond. Ühtlasi on jõuluvana osa suuremast jõuluturu kampaaniast. Tallinans võinuks Vana-Toomas säutsuda ja hoiatada millal kuusk kukkuma hakkab või millise kioski jõuluvorstid kõige kõvemini särisevad.

Video, mis jutustab Jeesuse sünniloo digiajastul, kogus eelmisel aastal 2.2 miljonit vaatajat. Maarja saadab Joosepile e-maili „Me peame rääkima, ma jään rasedaks.“ Kolm tarka ostavad oma kraami Amazonist ning kohtumine lepitakse kokku Facebookis. Kõik algab kenasti Google kaardi peal Naatsareti linnas. Imed saavad sündida ka kaasajal – tehnoloogia neid ei takista.

Paar aastat tagasi oli populaarne e-kaart, mis koondas kokku teised e-kaardid ning inimesed said neid hinnata. Miks mitte veidi klikkida ja enda asutuse jõulukaardi populaarsust tõsta! Asutuste elektroonilised jõulukaardid on suurepärane viis tööpäeva sisustamiseks.

Sotsiaalmeedia aitab ka siis, kui traditsiooniline jõulumasendus saabub – kuskil perekondlike kohustuste vahel avastab nii mõnigi hing end üksikuna. Online-kohtingute portaalid, jututoad võivad olla osa teraapiast.

Kui jõulud internetis veidi päris õiget jõulutunnet südamesse toovad, on tehnoloogia end oma parimast küljest näidanud. Jõulutunne on midagi toredat. Ja kui selleks läheb internetti või mobiili vaja, siis olgu nii. Miks mitte panna jõululauale ka arvuti, ühendada veebikaamera ning saata virutaalne jõulutervitus kõigile oma sõpradele lähedal ja kaugel. Mis kurja saab see ikka teha.

Head küberjõulu kõigile.

http://www.northpole.com/ - Jõuluvana Põhjapoolusel

Otsa sai...

Otsa sai...

Mineku motiivid

Uus-Meremaale minek või seal elamine pole kunagi minu eesmärk või suur unistus olnud. Minu esimesed kokkupuuted selle maa ja eelkõige nende inimestega olid 5-6 aastat tagasi, kui Saksamaal tehnoloogiamessil asjalik olin. Mina esindasin seal Eestit ning meeldiva osana sai seal tutvust teha ka teiste riikidega. Tšiili veinid, Malaisia toidud ja Uus-Meremaa stiil ja inimesed jõudsid minuni just niimoodi messiõhtutel stendist stendi kulgedes.

Mäletan, kuidas mind võlus Uus-Meremaa ühtne disain – siiani on riigi sümbol must värv ning sõnajalaleht.

Lisaks lummavad vestlused ning kuhjuvad visiitkaardid. „Kui Aucklandi satud, võta kindlasti ühendust!“ Mäletan, et neil oli üks minister, kes oli korraga vist turismi ja majanduse teemade peal väljas. Väike riik, inimesi vähe. Tuleb targalt tegutseda. Nii on mul juba aastaid mitu Uus-Meremaa rinnamärki (ikka selle rahvusliku sõnajalalehe omasid) olnud. Lõpuks võtsin need ka Uus-Meremaale kaasa.

Teine mõjutaja oli Austraalia. Eks olin minagi Austraalias Uus-Meremaalasi kohanud (nii nagu eestlased käivad Soomes tööl, käivad kohalikud Austraalias rügamas). Olin isegi Tasmaanias käinud, mis pidi olema samasugune nagu Uus-Meremaa. St ohtralt puude, põõsaste ja lammastega kaetud. Kui ma avastasin, et Austraalia uks oli minu eest lukku pandud (ei olnud sel hetkel tahtmist õppima minna), siis tundus Uus-Meremaa oma working-holiday viisaga kõige lihtsam lahendus. Ma pole kindel, kas need lihtsad lahendused kõige paremad on... Aga kui tahta asjalikku elu ja pikaajalisi plaane elus vältida, on need parimad asjad, mis sinuga juhtuda võivad. Mõeldud-tehtud.

Kohalejõudmise emotsioonid

Uus-Meremaale jõudsin peale paari kuud Aasias ringitrallimist. Järsku oli külm (kuigi oli Uus-Meremaa suvi). Christchurchi tänavad tundusid maailma kõige vaiksemad, sest seal ei ole ühelgi inimesel rollerit, millega turiste tänavatel taga ajada! Tsivilisatsioon. Mis sest, et retro.

Kiiresti harjusin ära, et koduriiete ja meigita peatänava poodi minna on täiesti normaalne. Kui sõbranna Londonist külla tuli, naeris ta pea iga vaateakna juures. Mul on hea meel, et ta seda retrolinna pildistas (elanikuna ju eriti ei viitsi pildistada). Päev pärast tema lahkumist ei olnud enam seda linna olemas. Internet oli imekallis ja mahupiiranguga (Skype võtab hullult megasid!). Tsiteerides majaomanikku: See ei ole Euroopa! Siin laenutatakse DVD-sid, mitte ei tõmmata filme internetist! (Uus-Meremaa on muide esimene riik, kus allalaadimine tõesti karmi karistuse kaasa toob).

Lullude deliirium Christchurchis

Nii kurb kui see ka ei ole, siis tuleb aeg-ajalt tööl käia. Raha teenimise eesmärgil. Tegelikult on tööotsimine ja töötamine olnud parim viis kuidas päris Uus-Meremaad ja inimesi tundma õppida.

Õnnelik juhus viis mind aparaaditehasesse. Ma vahel ikka mõtlen tagasi selle aja peale – et kuidas on võimalik, et tehase elu saab olla inimlik? Et kuigi teed kõike mehhaaniliselt ja võimalikult efektiivselt, õnnesub sul olla ka inimene. Ma arvan, et võti oli siin hea ülemus, kes oskas kõigi alluvatega jututeemad leida. Ja oskas ka kuulata. (Tööl käimise ajal seda muidugi ei täheldanud. Siis oli ikka hea veidi vinguda.)

Tehase aeg oli huvitav eksperiment ka kommunikatsioonijuhtimise mõttes. Et mis tunne oleks olla suhtekorraldaja tehases. Kuigi ma ise läksin ülikoolist otse kontorilaua taha tähtsat tööd tegema, siis selline ameerikalik „päris elu“ kogemus oli ikka hea. Vaatasin neid asjapulki, kes linnavalitsuse ametliku visiidiga kaasas käisid ja tehase omasid, kes hinge kinni hoidsid, et keegi midagi valesti ei teeks või ei ütleks... Muljemajandus on ka siinmail hinnas.

Markide meka Wellingtonis

Maavärin, mis tõi kaasa ka sisemise kõikumise, viis mind Wellingtoni. Seal tundus olevat tööd ning see polnud nii suur linn nagu Auckland. Pealegi – maavärina aegu liikusid jutud, et inimestel ei soovitata sinna minna. Et Uus-Meremaa kõige suurem linn (Kuigi Wellington on pealinn) on täis ja uks lukku pandud sisuliselt.

Kuidagi väga kiirelt õnnestus leida töö. Mis oli nagu tehase töö, aga kontoris. Hiljem järgnesid ka tööd, kus oli vaja mõistust rakendada. Mul õnnestus jagada kontorit uus-meremaalase, sakslase, jaapanlase ning hispnaalasega. Ma olen väga õnnelik, et ma ei tundud end seal kunagi võõramaalase või võõrana.

Valge tüdruk maoori kohvikus- Kiaora!

Tänu ettekandjaelule sain ma tuttavaks maooridega. Töötasin maoori perefirmas, kus valgeid tüdrukuid eriti ei olnud. Lisaks olid kliendid maoorid. Ning erinevalt nö tavakujutlusest (vaesed ja saamatud), on need maooride kõrgkiht – uhked autod, firmad, üllad ideed.

Eestlased armastadvad tööst rääkida. Aga selle aasta jooksul – kuigi tööd on tehtud, siis rohkem on jäänud need inimesed, kellega koos või kelle heaks töötatud.

Vahepeal tundus mulle, et elan siin kolme elu korraga – hommik kontoris, õhtu ettekandjana, öösel kirjutan artikleid. Oli selline intensiivne aeg. Aga ka see möödub. Ja peagi on aega lihtsalt olla ja energiat koguda, sest varsti on seda jälle ohtralt vaja!

Pisike maailm

Sõitsin suvel kuuks ajaks Eestisse parima sõbranna pulma. Tallinn-Pärnu bussis oli perekond (vanaema, ema-isa, lapsed), kes olid pärit Uus-Meremaalt, kuid elasid Sydneys, Austraalias. Naise vend oli Austraalias kohtunud Soome tüdrukuga. Nüüd oli suguvõsa pulma tulnud ja tegi väikese sissepõike Eestisse.

Maailm on järsku nii pisike, kui avastad, et sind seob võõraste inimestega sadu pisiasju- ühiseid kohti, arvamusi, teadmisi ja mõtteid.

Ning tagasi jõudes imestasin, et kuidas ma küll nii kiiresti olin Uus-Meremaaga ära harjunud. Inimesed on reeglina sõbralikud ning heas mõttes uudishimulikud. Eks ma veidi kardan, et olen siin vati sees olemisega ära harjunud...

Uus-Meremaa oli korraks mulle kodu. Iga kord, kui lennujaamas Uus-Meremaale reisijaid märkan, naeratan mõttes. Ma tean! Ma tean!  

Antaktika tuuled versus Kiivide tuulepäisus – Uus-Meremaa elamumajandus

Esimese asjana tuleb öelda, et tegelikult ei ole Uus-Meremaa troopiline riik. Palmid on, vihmametsad on... Nagu ka lumised mäetipud ja liustikud. Uus-Meremaa on ju Antaktika kõrval kui seda maailmakaarti vaadata. See ütleb nii mõndagi!

Paar aastat tagasi oli mul Sydneys külm naha vahel. Niiskus, rõskus, õhukesed seinad. Aga peale talve Uus-Meremaal (ja sealjuures olin ma kõige külmema aja ju hoopis soojas Eesti suves)... Tõesti – mul ei ole kunagi nii külm olnud. Ja seda siseruumides.

Ma olen seda teemat korduvalt oma Austraalia sugulastega arutanud. Et kuidas mul ikka külm saab olla, sest Eestis on ju külmem. Mina ei saa jälle aru, miks nad räägivad, et soojas toas õhk otsa saab. Nemad ei saa aru, miks eestlaste suurimaks tondiks isegi kaunil suveajal tuuletõmbus on. Tõesti – vähemasti meie peres on akende rist-lahtihoidmine alati kuritegeliku iseloomuga olnud. Eks see ilmajutt rohkem suusoojaks tavaliselt on...

Kuid kui lugesin kohalikus "Listener" ajakirjas lugu elektrihindadest, külmast põhjustatud haigustest ning surmadest... Ma vist polegi ainus, kes arvab, et päris normaalne see ei ole. Ruth Laugeseni artikkel maalib jäise pildi Uus-Meremaast, kus toatemperatuur võib olla 8-10 kraadi. Kõrgete elektrihindade tõttu köetakse tihti vaid üht tuba, kus siis terve pere talvel (mida on oma mitu kuud) elab. Igal viiendal lapsel Uus-Meremaal on astma.

Esmalt muigad, kui poodide ette pannakse korvidesse pannakse sügise hitt-toode – kuumaveekott (no see hirmus plastikust asi, mis tuleb kuuma veega täita). Varsti enam ei naera, vaid ostad. Nagu ka puhuri. Ning kui hästi läheb, võib avaneda võimalus testida magamiskoti soojapidavust. Majaehitus on üks rist ja viletsus. Aga sõnad isolatisoon, soojustus, kahekordsed aknad tunduvad tõesti olevat uudisväärtusega (2008. aastal pandi ühte toredasse määrusesse kirja, et uued majad peavad nendele nõuetele vastama. 2008!).

Tõenäoliselt on kohalikud tõesti selle kliimaga harjunud. Suusajope seljas, müts peas, plätud jalas (nii tunneb enamasti ära kiivi või austraallase). Aga kaldun arvama, et rohkem on neid, kes on sunnitud kodus külmetama mitte omast tahest, vaid vastutundetust elamumajandusest tulenevalt.

Tegelikult on kuningas alasti ja tal on külm.

ps - pildid on illustratiivsed ning ma ei ela selles toas. 

Päris elu – Eesti.

Armas Tallinn

Kui reisimise all peetakse silmas edaspidi liikumist, siis kodumaa külastamine on tagasitulek. Kuigi tegelikult ei ole ju sisuliselt vahet. Enamik inimesi jääb käima puhkamas samades kohtades. No kui ikka hakkab üks Tai rand meeldima, siis miks mitte sinna minna. Kas siis reisitakse edasi või tagasi? Ja siis sõidan tagasi Uus-Meremaale. Kuigi aja mõttes sõidan hooga hoopiski ette.

Minu parim sõbranna abiellus. Muidugi ma tulin. Lisaks olid mu Austraalia sugulased siin – sain neile nädata Eesti elu ja ühtlasi seda ise ka taas-avastada. See, et jäin oma (pool)vendadega esimest korda 30 aasta jooksul ühe pildi peale, on samuti märkimisväärne. Oli selliseid päevi, kus mitte midagi ei juhtunud, midagi ei toimunud. Oli neid, kus sai läbitud hulk kilomeetreid ning neid, kus oli kohtumisi 4-5 tükki jutti. Ühest vestluslauast teise, ühe kohvi-koogi juurest teise juurde. Enamik neid kohtumisi oli väga intensiivsed ning häbi on nende pärast, mille puhul pidin kella vaatama, et järgmisele hiljaks ei jää. Oli nii pikalt plaani võetud kui ka täielikult juhuslikke kohtumisi. Lisaks kõik see, mis reisimisel luksus – arstid, juuksur ja muu taoline.

Lisaks oli mu missioon ema internetti viia. Läptop. Mobiilne internet ja ca 3 päeva õpet. See tähendab... hulk kohvi, shokolaadi, rahustavaid jalutuskäike ning mõningast ärritumist. „Ma pole ju Lenin!“ teatas mu ema põhjendades, et ega talle kahe päevaga kõik meelde ei jää. Mis tuletab meelde, et ta loeb ka nüüd mu blogi.

Kui mu eestissetulek teatavaks sai, hakati uurima, et kas tulen tagasi. Ma tegelikult ise ka kartsin, et mulle kasvavad juured alla. Võib-olla sellepärast, et ma olen ühe korra „puhkusele“ tulnud ning siis tööintervjuul käinud ning sügisel siin end jälle sisse seadnud. Aga nagu kuuldavasti on teise lapsega juba lihtsam, on ta teise minekuga. Ise oled rahulikum vist. Nii et mingit kuulumise vajaudust tänase päeva Eestisse mul küll peale ei tulnud. Ju olen niigi Eesti asjadega ikka kursis ning suhtlen eesti inimestega pigem rohkem kui vähem.

Reeglina on ju nii, et reisides jõuad uude kohta, kus enamik inimesi sind ei tea ning midagi sinust ei taha – välja arvatud taksojuhid, joogimüüjad, hotellipidajad, tuurikorraldajad jne jne jne. Kodus on teistmoodi. Kodus on perekond ja sõbrad. Kodus ju teatakse, et mis koolis sa oled käinud, kellega linna peal vahele jäänud ning milline auto või jalgratas sul on. Kodus teatakse, kuidas reeglina käitud ning mis juttu räägid või millesse usud. Ja justkui tahad ikka rohkem meeldida, parim välja näha, võimalikult tarka juttu ajada ja mida kõike veel. Aga võib-olla on see rohkem minu kui üleüldine probleem.

Aga mis siis Eestis oli? Eesti Nokiaks võib pidada pikki lõunaid, aeglast aega. Ja eks ma pidin vastama ikka paljudele küsimustele. Mis tööd sa teed? Kas ära elab? Mis sa peale tööd teed? Need esindasid ratsionaalset lähenemist. Kas maavärina ajal oli hirmus ka? Millal sa tagasi tuled? Need andsid märku emotsionaalsest lähenemist. Kas oled nüüd õnnelik? Küsisid hingelised hinged.

Loodan, et need küsimused said ka vastused ning ehk on inimestel aega ka sügisel minna inimestega lõunatama, kohtuma ning aega koos veeta. Ja seda ka siis, kui need inimesed elavad siinsamas, mitte ei ole ainult korraks tulnud. Ja kui põhjust ei ole, siis tuleb see välja mõelda. Ja mina üritan seda rohkem välismaal teha. Anna ainult inimestele võimalus ning avastad end hoopis põnevate sündmuste keskelt.

Aga rohkem kui nendele küsimustele vastata, meeldis mulle elada kaasa selles päris elus siin – kelle jaoks on päris see, kas laps ikka kakab, kelle jaoks tema esimene gin ja tonic peale kaht last, kelle jaoks küsimused enda kohast maailmas, kelle jaoks riskid, kelle jaoks uued algused, kelle jaoks kodu, kelle jaoks elu kõige õnnelikumad päevad. Ja uskumatult armas, et inimesed lasevad endale niimoodi ligi.

Seisin vanalinna vaateplatvormil kui päevavalgus oli läinud ning vaatasin seda imeilusat linna. Küsimuse peale, kas sa ei taha siin elada, vastasin aga kohe ja kindlalt – ei taha. Kahju on ka, mis salata, aga ei. Kuni on vabadus liikuda ning olla eestlane igas maailma nugas, siis seda teengi. Ja Eestist olen reisimisel küll ainult võitnud. Ka siia „tagasi“ reisimistest.

Kuigi Eestis on väga põnevad ajad (ning Tallinn on väga aktiivne ja laheda energiaga külalistele), siis on mul endal ikka tunne, et ma pole piisavalt äge või tugev, et elada nii nagu ma endale peas ette kujutan. Eriti kui peas on see, et Eestil on palju õpetada ja õppida muust maailmas ning koostöövõimalused ei piirdu ainult sarnase tausta ja arusaamistega inimeste ja riikide vahel. Mul pole mingit plaani kuhugi emigreeruda. Enam-vähem tean, et mis kandis järgmise aastakese võiksin elada, kuid kuidas päris elu läheb, seda ju ei tea.

Igatahes ilma nende asjadeta, mis jäävad seljataha, ei saa ju minna ka edasi. Mis on minu päris elu? Lähen lennukile, mis muud.