Piltidel on Cape Tribulation (maailma vanim vihmamets) Queensalndis.

Queensland - the sunshine state

Peale v2ga kosutavat eesti puhkust olen nyyd Austraalia troopilisel idakaldal... N2htud on nii koralle kui vihmametsa, maitstud on nii kohalikku (ja v2rsket) banaani, papaiat, kohvi, teed, ananassi, veini, samoat jne jne... Lisaks 8nnestus taas-kohtuda Kununurra eestlasega, keda ma nyyd sel n2dalal j2lle j2litama hakkan. Nimelt alustan peagi v2ikest autos8itu m88da idarannikut alla Sydney poole... Seal ytlen sugulastele head aega ja soidan Melbourne ja sealt juba edasi indoneesia, malaisia, eesti...

tegelikult ma tahtsin pilte ka yles panna, kuid internetipuntki arvuti arvab hetkel teisiti ja ei viitsi temaga siin vaidlema ka hakata. Homme j2lle p2ev!

Elust Kurrunurruvutimaal

On olemas elu Sydenys ja siis on veel elu Austraalias. Selline "kahe Eesti' retoorika hetkib ka Austraalia kohta. Kui soita tuhandeid kilomeetreid, siis j8uab kohta, kus enamus inimesi linna-elu ei armasta. I like Sydney k8lab P8hja/territooriumil oeldnuna nagu solvang. Sest see on maa, kus karjamaadel pole piire ymber... Farmid on tuhande hektari suurused ja lehmi karjatatakse helikopteritega... O^hust on parem n2ha, et kus nad parasjagu s88vad. Inimesed armastavad kanda kas suurt kaboikaabut v8i siis k2ia paljajalu. Need on siis need p2iris kohalikud ehk aborigeenid. Selge on see, et neil on side maaga oluliselt rohkem s2ilinud. Tavaliselt istuvad nad maas... pargis v8i supermarketi ees. Mehed ja poisid omaette ja naised ja tited omaette. Austraalia abirogeenide integratsioonipoliitika on selline teema, mis on paras p2hel ka k8ige usinamatele sotsioloogilidele ja antropoloogidele. Aga eks ole igasuguseid inimesi iga rassi seas. Aga v8rreldes v2ga miltikultuurse Sydneyga on maapiirkonnad ysna rassistlikud. Ja ega saa seda pahaks panna, sest pole enam palju kohti Austraalias alles j22nud, mis ainult austraallastele kuuluks...

No worries, mate!

Pildimaterjali

M8ista/m8ista, mille poolest on L22ne-Austraalia kuulus - kas arhitektuuri v8i looduse?

ps - majad vaiadel selleks, et tulvavee aeg yle elada.
piltidel Argyle tehisj2rv (mis kvalifitseerub sise-ookeaniks) ja Bungle Bungle m2eahelik.

Pidu tuleb kylla...

...reedel, 8nda augusti 8htupoolikul (08.08.08!)saab toimuma "Korraks vaid..." pralle. Asukoha otsingud alles k2ivad, kuid yldjoontes peaks asupaik Tallinna sisse ikka 2ra mahtuma. (K8ik asjalikud ettepanekud on teretulnud).

Kes tulla saab, andku sellest palun mulle e-mailitsi teada. Peo kutset v8ib julgelt k8igile toredatele inimestele edastada...

J2lgige informatsiooni!

ps - Eestis toimib mu vana telefoninumber. Loodetavasti pole sa seda oma telefonist kustutanud ;)

Rikkis

Pilte ja pikka juttu l2hiajal ei lisandu, sest selgus, et mina saan kohalikus kliimas paremini hakkama kui mu arvuti. midagi talle siin ei meeldinud ja enam t88le ka ei l2he. 8nneks Eesti juba peaaegu paistab. J22b vaid loota, et Tokio voi Helsinki lennujaama ametnikud ei palu arvutit t88le panna, sest siis on ysna kahtlane, kui see t88le ei l2hegi....

Aga muidu olen ikka juba ubade n2gu... Ja r88sa ja roosa. L8bustan end toidupoe kylastamisega. Esmasp2val algab uus soodustuste n2dal / Nutella oli soodus.... 400gr otse topeltl8uaks!

Eestikas!

Ubade farmis töötab üks Queenslandist pärit keskealine mees, kes mitu korda on minult küsinud, et kust ma pärit olen. Iga koht ütlen, et "Estonia". Siis eile võttis ta enda võileibade vahelt lõuna ajal välja ühe ümbriku, pistis mulle nina alla ja küsis, et kas ma seda kohta tean... Oli mingi kohanimi ja siis Norway. No vastasin, et vat ei tea, et see on Norway, mitte Estonia aga julgustuseks ütlesin, et ta juba üsna lähedal õigele asjale. Täna hommikul kell 6.30 kui ta mind hosteli juurest peale korjas, siis küsis, et kuule Rica, mis selle koha nimi on, kus sa elad. "Estonia" jätkasin kangelaslikult oma rida... Vastuseks sain, et kas kohe selline koht ongi? Nalja kui palju. Ma pakun, et homseks küsimuks on, et mis keelt te seal räägite. Ja küll see üllatus saab jäle suur olema, kui "estonian" vastuseks tuleb.

Ma ikka pole maailmas ainus, kes geograafiat ei adu. Aga poe-tädi (kes ikka vahel jutustavad ja sind Darlinguks kutsuvad) uuris samu asju ja noogutas kõiketeadvalt. Pidin tema esimene Eestlane olema. Hoiatasin teda siis, et neid liigub siin veel ringi. Eks näis, kas jaanikuks kurru-nurru eestlased kokku saame...

Vaba päev - Hidden Valley külastus (kodust 20 min jalutamise kaugusel)

Minu igapäevast leivast – ehk inimese võitlus masinaga

Veidi siis kätte jõudnud Kununurra rutiinist. Nädala pärast sain endale töö – ubade (rohelised oakaunad kui täpsem olla) sorteerimise. Näeb see siis välja selline, et suurest masinast lendavad oad jooksvale lindile kus minu ja mu 55 töökaaslase nobedad näpud nende hulgas vigased, katkised, allameetrimehed ja muidu kõverad välja sordivad. Kokku kestab tööpäev üheksa ja pool tundi. Buss võtab hosteli juurest peale kell 06.30 ja toob tagasi ca 17.30. Vahepeal on suuremad ja väiksemad puhkused. Tööpaik on selline suur varjualune, kus kõik eluks vajalik olemas – vesi, joogivesi ja puhkenurk ning vaade oapõllule ja mägedele on boonuseks. Töö konti ei murra. Palgaks on siinne miinimum – kuna aga enamus aega tööl olla, siis on vast isegi lootust midagi kõrvale panna. Et saaks tagasi Sydneysse sõita ja sealt juba Eesti-puhkusele. Ubasid pidi jaguma oktoobrini. Nii et tööd ja leiba jagub.
See on selline lapsepõlve unistuste töö. Selline lapsepõlve kartuliste sortimise järgmine tase. Väidetavalt pidi selle töö raskeks tegema selle igavus. Mul pole veel igav hakanud. Mul on ikka eesmärk ülim meisterlikkus saavutada ja kõik pahad oad headest ubadest eraldada. Näis kauaks motivatsiooni on, sest tegelikult on mul tunne, et oad jäävad peale. Ikka lipsavad nad läbi – aga kuniks ülemused rahul on, on kõik kombes.

Kurrunurruvuti maa ehk uus kodu Kununurras

piltidel> aborigeenide kujutamine looduspargi 6petlikel teadetetahvlitel & valge inimene p2ikese k2es.

Kununurra on oma asukohta (ei kusagil) arvestades suhteliselt tsiviliseeritud. Linnakest läbivad turistide karavanid ja maasturid, et minna loodusparkidesse, mis linna igast küljest ümbritsevad.
Tsivilisatsiooni märk on toidupood Coles (meie Prisma näiteks) ja Target (sisuliselt Kaubamaja). Kuigi kaubavalik poodides võrreldes Sydneyga on väga erinev. Aga arusaadav ka – Sydneys müüakse talve riideid, siis müüakse ainult suve riideid :) Kõige meeldivamaks üllatuseks osutus see, et siin ei ole mozzisid (ehk siis moskiitosid). Seda seetõttu, et neil ei ole siin sobivat kliimat. Seega võib õhtul väljas istuda ja tähti vaadata ning ei peagi end mingi jubeda asjaga sisse määrima. (Darwinis oli olukord vastupidine).

Jõudsin kohale väikese viivitusega õhtul kell 7 – bussil läks üks kumm katki ja selle vahetamine keset ei-kusagit võttis tunnikese. (bussil on nii palju rattaid all, et seda kummi katkiminekut ei tundundki) Vastu oli tulnud hosteli auto ning hostelis juba Teele ootas... Laud restoranis (kus õekesed töötavad) oli juba kinni pandud... Väsinud aga õnnelik võiks selle õhtu kohta öelda. Teele ja Kadri on siin juba mitu mitu nädalat olnud ning klassifitseeruvad juba peaaegu kohalikeks. :)

Järgmisel päeval tegin linna-tuuri. Hindava pilguga promeneerisin mööda väikelinna tänavaid (tänavad on laiad ja kinnistud suured, sest maad siin jagub). Leidsin interneti ja kohviku, mis ühendatud raamtupoega ning kus wifi levib. Tuli meelde tunne, kui esimest korda Tartus vana Wilde uksest sisse astusin...
Jõudsin ka töö-büroosse, kus selgus, et maatöö on visa tuure üles võtma. Ilmad on olnud siin tavapärasest jahedamad ja melonid ei ole veel valmis. Aga tuleb vaid kannatust varuda – küll nad valmivad ja siis on 20-30 lisakätt vajalik. Lisaks töö-poe juhatajaga jutustades tuli välja, et üks farm otsib marketingi assistenti. Ma pole enda CV-d juba tükk aega kuhugi saatnud. Aga sedakorda saatsin. Kaua ilm tööta olla ei saa/ei oska. Rahavaru veel veidi on aga lihtsalt logelemine (ilma sealjuures raha kulutamata) on asi, mida ikka alles õppima pean.

Linna valitsevad aborigeenid. Nende ühendus maaga on ilmselgelt tugev – käivad nad enamasti paljajalu ja istuvad muru peal (ka siis, kui pinke on). Ma arvan, et see maaga ühendus on neil tõesti tugevalt geenides. Huvitav aga, kuidas nende järgmine põlvkond end üleval peab – need, kes kasvavad üles Coles toidu ja abirahadega. Praegune põlvkond tundub olevat üleüldises kimbatuses. Alates 60ndatest on nad tuttavad alkoholiga. Võrreldes euroopa kultuuriga ei ole nende geenid sellega kohanenud. Muutustega kohanemine on teema, mis aborigeenide kultuuri uurides omab täiesti uue tähenduse. Maailm pidi hakkama teistmoodi toimima. Erinevad hõimud pandi kokku. Kuna nad on nii eraldi elanud, siis olid neil oma kombed, arusaamad, oma keel. Ühe hõimu jaoks on aastas 4 aastaaega, teise hõimu jaoks 6 aastaaega. Ja valge inimse jaoks on siin 2 aastaaega. Kujutage ette segadust. Siis lahutati naised meestest. Seejärel otsustasid valged, et lapsed peavad olema emade juures kuni nad on 16. Aborigeeni kultuuris lähevad noored poisid 9 aastaselt meeste juurde. Passi said nad 60ndatel. See tähendas, et nad said siis ka kooli minna või reisima. 1960ndatel! Kununura tänaval kõndides aga on selge, et kihistumist vähendada on suhteliselt võimatu – iga valge inimene tunneb siin, et ta on väga valge nahaga. Ning naeratust vastu reeglina ei saa. Kununurra on nende Kuruunurruvuti kuningriik.

Seda võib vist juba reisimiseks nimetada

Nii nädalake enne mu tagasisõidu piletit (esialgset ;) hakkasin sõitma üles põhjapoole. Mida ekvaatorile lähemale, seda toredamaks läheb. Austraalia põhjaosas on valgete inimeste jaoks kaks aastaaega – kuiv ja märg hooaeg. Igatahes on hetkel kuiv hooaeg algamas – vihmavalangud ja niiskus on kadunud ning alles on jäänud päike. Loodus kuivab tundidega ning üht tuuri tehes oli raske uskuda, et veel mõni kuu tagasi laius põllu asemel sisuliselt suur jõgi. Rahulik ojake oli siis 18meetrise veetasemega.

Öeldakse, et NT (Northen Territory) on päris omaette maailm. No kindlasti on see erinev Sydneyst. Mina linna-rott muidugi elu väikelinnas eriti ette ei kujuta. Kuigi – mida väiksem kohake, seda kiiremini uue olukorraga lepid. Pole valikuid ega kiusatusi. Aga Darwin (kus paar päeva turistina olin) osutus (noh nädalaks või nii) sisuliselt suurlinnaks. Kino, supermarket ja aasia köök nign mereranna-turg, kuhu neljapäeva ja pühapäeva õhtul kogu linn (vähemasti sel hetkel seal olevad turistid) tulevad. Aga inimesed on võrreldes Sydneyga veelgi personaalsemad ning aborigeenide populatsioon juba märkimisväärne. NT väikelinnades on nad enamasti enamuses.

Kuna tahtsin veidi loodust näha ja onupoja soovitusel hüppavaid krokodille vaadata, siis võtsin ette kaks ühepäevast reisi. Pildid kõnelevad rohkem kui sõnad siinkohal. Kõige muljetavaldamad minu jaoks olid igapäevased kulupõletamised. Seda tehakse täiesti teadlikult – et hiljem, kui juba ilm väga kuumaks läheb, suuri põlenduid vältida. Tuli hoitakse kontrolli all. Niimoodi twkivad ainsad pilved taevasse. Suitsuvine pilved – muidu on taevad sini-sinine ja päike kulla-kollane :)

Nüüd istun 11 h bussis (4 ja 5 tunnised otsad on kagu Mustamäelt keslinna sõit) – muidugi on ohtralt jalapuhkamispeatusi ja buss on jahe ning juhid sõbralikud. Bussis on hulk noori – kellele sama reisisiht mis minul – Kununurra. Töö-otsa kindlat mul veel pole aga 100% inimestest kes kuulevad sõna Kununurra teavad selle linna süninüümi – puuviljakorjamine, töötamine... Peale viit kuud saab päris tore olema eesti keel koduse keelena taas kasutada.

Riinale ;) Schnappy...

Pildid tehtud hyppavate krokodillide tuuril. Sina oled paadis. Krokodillid on vees ja giid hoiab lihatykki ohus... Ja siis nad kyppavadki. Aukartust2ratavad loomad. Siin j6kke k2si pesema naljalt ei l2he.

Sissekanne saabub hiljem. Praegu veidi pilte.

Mindil beach market. Turg, rand ja sajad inimesed paikeseloojangut vaatamas. Viimane ei vedanud alt. (Darwin, Northen Territory)

Targad kutsikad

Leidsime uue nime uuele põlvkonnale (on see siis nüüd Y või Z vms teadlaste jaoks) "smart puppy's". Need on need noored, kes peale keskkooli lõppu kodumaal laia maailma lähevad ja avastavad peagi, et maailmas on lõputult palju vabadust. Vabadust minna õppima ükskõik kuhu, ükskõik kelleks. Aga liiga palju vabadust pole ka hea - siis muutub otsustamine üsna raskeks. Üks tore tsehhi tüdruk, kellega koos töötasime võrdles ülikooli valikut abieluga - tuleb ju vähemasti kolmeks aastaks ühte kohta jääda. Aga ükskõik millise riigi, linna, eriala kasuks ta ka ei otsusta, ma olen enam kui kindel, et ta saab elus hakkama. Või siis teisisõnu "kõik sood sõidab, kõik marjad maitseb" nagu minu vanaemal on kombeks öelda. Minul on aga hea meel, et ülikool on selja taga ja sõpru ja töökohti Eestis niipalju, et side Eestiga ära ei kao.

Sydney-perioodi kokkuvõte

Täna küsis mu onunaine, mis mul seni Austraalias kõige rohkm meeldinud on. Võtsin väikese mõtlemispausi. Õige oleks öelda Sydney (sest ma siit väga kaugele pole jõudnud). Aga viis kuud on olnud piisavalt pikk aeg, et seda linna ja siinset elu veidi tundma õppida.

Minu soovitused nendele, kas siia tulevad:

1. kõndida kõndida ja veelkord kõndida mööda ranniku-äärt. Ükskõik millist :)

2. käia Glebe turul ja seejärel süüa üks suuur hommikusöök mõnes kohvikus

3. avastada Tai toit

4. minna nädalavahetuse õhtul Kings Krossi (väidetavalt kõige kriminogeensem paik maailmas) - minu hinnangul aga täiesti turvaline. Iga teine auto on politsei oma :)

5. kõndida mööda Oxford streeti ja avastada, et oled moest maha jäänud

6. kõndida mööda George streeti ja avastada, et pole juba 15 minutit inglise keelt kuulnud või inglisekeelseid silte näinud (ps - Hiinalinn)

ja minu isiklik lemmik - istuda kell pool seitse hommikul Ooperimaja lähedal (Circular Quey)kohvi ja saiakesega ja vaadata kuidas linn ellu ärkab.

Nagu sõda oleks lauast üle käinud

Järgmine kord, kui lähete mõnele seminarile, konverentsile, siis palun pea meeles, et:

¤ kui sul pole kohvipausi, siis ära torma kohvikannu juurde;
¤ portselantassid sobivad mitmekordseks kasutamiseks;
¤ ära topi salhvrätikut vm prügi kohvitassi, klassi vms sisse, sest keegi peab selle sealt välja koukima;
¤ prügi pane selleks ettenähtud kohta. Enamasti on selleks mõni talrdik kuskil laua servas...

...kui nii teed, siis toob teenindaja sulle alati kõige värskema kohvi ja kõige värskemad saiakesed.

Kolm kuud kohvikeetmist ja taldrikukandmist on möödas. Aeg väikeseks vahelduseks.

"Igaühe elus tuleb kord hetk olla ettekandja"

Sellise avaldusega tuli lagedale tore reisikonsultant, kellele ei valmistanud minu vastused küsimustele "Miks sa tahad sõita pärapõrgusse?" ja "Millega sa Sydneys leiba teenid?" mingit üllatust. Vastuseid "et viisat saaks pikendada" ja "ettekandja" kuuleb ta üsna tihti. Olen juba kolmandat ööd hostelis. Magan narivoodi ülemisel korrusel - pole Anut kaasas, kellega alati vahetada sai nii et maale lähedamal magada. Kuna tööl on jälle kiire olnud, siis on uni magus olnud ja saab elada küll. Hostelis on kass - see on tõeline lisaväärtus!

Nii aga reisikonsultandi ja enda abiga on nüüd plaan selline, et 21. mail sõidan Austraalia troopilisse põhja - Darwinisse ja sealt edasi Kununurra nimelisse kohta, kus on kaks eesti tüdrukut juba ees ootamas, et üheskoos maatööle minna. Sealkandis korjatakse igast asju ja istutatakse pisikesi puusitikuid pottidesse. Küll seal midagi kontimööda ka on. Ettekandja kohustusliku varustuse (mustad viigipüksid, mustad kingad, valge triiksärk) otsustasin jätta Sydneysse (ühes minu linna-varustusega, mis sugulaste juures hästi hoiul). Siis nagu vähem kiusatust maatööle käega lüüa. Ja alati aitab mõte peatsest puhkusest Eestis. :)

Mini-puhkus

Sellel nädalal tegin tööd nii 13,5 tunni jagu. See tähendab, et sisuliselt üldse ei teinud. Vahelduseks oli päris tore. Seda enam, et sain olla paar päeva kenas majas Manlys, teha seal ühe 10km matka (no kõnni) ja nüüd lähen edasi enda sugulaste juurde. Nii et on selline tore "omade" nädal. Seejärel kolin linna hostelisse - samm sammul lähemale ränduri elule. Hoiab raha kokku (kuivõrd mulle aeg-ajalt meeldib ikka laiselda) ja seltsis ikka segasem.

Aga jah - vahel ei ole midagi paremat kui vaadata mõnd seepi, juua teed ja diivanile kerra tõmmata. Ilm lihtsalt oli kehvake. Eks peab hakkama vaatama, kus siin talvel elada kõlbab. Sydneys müüakse mütse, salle kindaid, saapaid (!) ning tundub, et asi ongi tõsine! :) Täna nägin bussiaknast ühte seljakotirändurit, kellel alles lennujaama silt koti küljes rippus. Jalas olid tal plätud (thongs nagu kohalikud räägivad), jalas lühikesed püksid ja maika. Päris kahju hakkas vaesest lapsest.

Tehtud!

Aega läks ligi neli kuud enne kui koaaladeni jõudsin. Aga ootamine tasus end igati ära! Aga need koaalad (ja teisedki austraalia fauna liikmed) tundusid Featherdale Wildlife Park'is üsna õnnelikud olema. Valitses selline üldine rahumeelne meeleolu ning tavapärane lindude sädistamine. Austraalias tähendab lindude sädistamine küll kõva ja kriiskavat häält. Ühe laululinnu leidsin ka. Oli selline pruun ja tagasihoidlik aga meenutas sellist Eesti kevadmetsa häält. Ma arvan, et Featherdale pakub kõva konkurentsi Jersey loomaaiale hetkel.

ps - selle loomapargi asutas mees, kellel eesti veri sees. See perekond (end Kübar) on tuntud ka selle poolest, et alustasid austraalias eesti leiva küpsetasid ning sõitsid leivakoormaga üle Harbour Bridge kui too avati. Sellised toredad lood ja inimesed. Ma pole siin veel ühtegi igava loo/eluga inimest trehvanud. Ning tavapärasele küsimusele, et kes sa oled ja kust sa tuled, võid saada kõige eriskummalisemaid vastuseid. Lisaks oli mind saatmas kaks kohalikku giidi, kes eesti keelt oskavad. Luksus!

Raha vs higi lõhn

Töö tegemise ja tasuks saadava raha vahekord on üks lemmikteemasid paljudes seltskondades. Aga kui aus olla – siis kontoritöödel olles ei ole seda töötunni hinda ma tundnud. Raha tuleb ja raha läheb ja nii lihtne ongi. Töötades nüüd aga jalgadel, on rahal ja töötamisel hoopis uus tähendus. Vanasti tähendas 9st 5ni tööpäev seda, et töömõtted keerlesid peas ka peale töö aega. Siin ei mõtle ma tööle peale tööd. Või kurrutamise või punase veini valamise kunsti peale ei raatsi enda mõtteid raisata.

Linnas on inimesed, kes tormavad kontoritessse – kas kõrgetel kontsadel (sõltumata sellest, kas nendega ka kõndida mõistetakse) või tossudes/plätudega (et kiiremini jõuda). Töölt välja tormatakse sageli juba trenniriietes... Töölt trenni või pubisse – selles on paljude jaoks küsimus. Mulle meeldib, et ma saan oma füüsilise koormuse tööl kätte (kilod ei kao, kuid toonus paraneb). Lisaks hakkavad mõtted mõnusamalt jooksma. Samas aga nüristab see üsna kiiresti – lõunasöögid, õhtusöögid, pulmad moodustavad ühtlase virr-varri.

Peagi tahan minna näiteks õunakorjamise trenni – upita-upita ubinat ja pärast tassi ja tiri. Ja pärast ärge unustage, et tuleb ka korralikult venitada.

Mis on linnukesel muret?

Mina nautisin enda vaba päeva koos Õed Tihedad meeliülendava seltskonnaga... Istusime sellises toredas looduskaunis kohas paadikail. Meie juurde tuli nägus noormees, kes jagas meile infot, et tal sõbrad tulevad kohe paadiga... Uhke paat tuligi. Kaks meest olid paadis. Vestlus oli: mees paadist: No kuule, see pidi olema ju olema kena pärastlõuna - homod omavahel - ja nüüd on sul siin kolm tüdrukut... :) Sydney on vabameelne ja tore. Tore paadimees lubas järgmisel korral peale võtta. Sedakorda oli kolm meest paadis.

Iga päev teen asju, mis on mulle head või siis mitte

Reisides (isegi pikaajaliselt) keerleb suur osa elust igapäevaste asjade ümber... Söögi hankimine on üks nendest. Austraalias on väha lihtne väga hästi või väga halvasti süüa. Puu- ja juurviljad maitsevad nii nagu nad peavad (tomatid on tomatid, mitte need vesised, maitsetud asjad) ning tervislikke söögi võimalusi on palju.. Mahlabaarid, sushi-kohad, aasia toidud üleüldse. Sama lihtne on ka ebatervislikult süüa - kiirsööki, suuri portsione leidub samuti igal nurgal. Kõndisin täna nii tund poolteist söögikoha leidmiseks... Meenusid esimesed reisid Anuga, kus sööögikoha leidmine oli päeva töö ;) Siin läks aega, sest olin veidi varasem kui enamik õhtustajaid. Aga üksi inimtühjas restos istumine ei tundunud eriti ahvatlev. Nii kõndisin mööda kümnetest toredatest kohtadest ja leidsin end kana söömas. Plaan oli küll võtta kena lihatükk ja salatit kõrvale aga leidsin taldrikult suure burgeri (sisaldas päris kana liha) ja friikaid ning limonaad tuli ka veel pealekauba... Ma arvan, et see oli lihavõtete järelkaja - sugulaste juures (nii siin kui kodumaal) tekib alati tähtpäedvade ajal selline rootsi laua moment (nagu soome laevas), et süüa tuleb nii palju kui jaksab ja siis veidi veel...

Tühi linn

Lihavõtted tähendavad pikka nädalavahetust - enamus inimesi nautis vabu päevasid reedest esmaspäevani ning enamus Sydney elanikke sõitis linnast välja. Mina ka :) Suguvõsa piknik jäi kahjuks ära, kuna vihma muudkui sadas ja sadas laupäeval aga onutütar Linda võõrustas meid sinimägedes. Oli kodune nagu alati! Suutsin omalt poolt panustada eesti stiilis kartulisalatiga - no vanaema omani on veel pikk tee minna :) Pühapäeval startisime Linda sõbranna Debbie poole teele, kes elab looduskaunis kohas keskrannikul (Central coast). Selline "relax" meeleolu valitses kõikjal... va pelikanide seas, kes oma palukeste pärast ikka veidi vaeva nägema pidid. Tagasli linna jõudes käisin rannikut võrdlemas - väikese jalutuskäiguga mööda ranna äärt... Kui homme on ilma, siis lähen ja lasen end lainetel ka loksutada. Üldiselt on siin ilma poolest sügis. Selline meeldiv kliima ja kõik lilled ja püüsad ja puud hakkavad õitsema... On selline mõnus juulikuu Eesti suve lõhn :)

pildil minu paremal käel on Kristian ja vasakul käel Declan (ma isegi juba teen nägude järgi kaksikutel vahel. hääle järgi on see siiski veel võimatu) Ma arvan, et poistele Eestis meeldib.

Häid pühi!

Sydney kubiseb shokolaadimunadest - suurtest ja väikestest, sadade erinevate maitsete ja täidistega... Mõistate mu kimbatust? Juurte säilitamiseks värvisin täna siiski mune eesti kombel. Kuna aga valgeid ei leidnud ja sibulakoori ka aasta jagu kogunud siin ei ole, siis tulid veidi lahjad välja. Aga mõte loeb...

Avastasin täna kodukanti avastades, et minu tänaval (kui sedamööda mingi 10 min jalutada) on suur klooster, kirik, kool. Kõik katolikud. Parasjagu oli Suure Reede (siin on see Good Friday) teenistus. Rahvast oli nii palju, et kõik uksed olid lahti ja inimesed seisid isegi treppidel. Kloostril on suur aed ja seal kogunesid kenad papagoid. Selline paradiisi aia moment tekkis :)

Lennupiletid: Sydney - Tokyo - Helsinki - Tallinn, Tallinn - Helsinki - Bangkok - Sydney

Kõik plussid ja miinused, viimased kroonid ja dollarid kokku lugedes on lõpptulemus selline, et saan olla hea sõbranna elu ühe tähtsama hetke juures Juulis. Jõuan Eestisse 23ndal juulil ja tagasi Sydney poole hakkan sõitma 10. augustil. Sinna vahele mahub aga palju ilusaid päevi ja kohtumisi... Ma käin teil, sõbrad, sabas nagu koer ja naudin igat sekundit!

Ühtlasi saan Tokyot külastada - mis sest, et ainult lennujaama :)

ps - Eve, tänud!

Reeturi pihtimus

Kui palju inimesi arvas, et Rica kuue kuu möödudes end taas Eestis koduselt tunneb? Mina vähemasti arvasin nii. Kuuldavasti on ka inimesi, kes arvasid, et no kui kord läheb, siis ka jääb. Ja enselegi ootamatult on neil õigus.

Ehk siis - mul on väga hea meel, et olen enda töö Eestis jätnud heaesse kätesse ja mina saan rahuliku südamega veidi pikemalt Austraaliasse jääda. Viisa kehtib mul aasta lõpuni. Eks siis vaatab jälle edasi. Jaaniku paiku tulen aga Eestisse sooja.... paariks nädalaks Euroopasse puhkama või nii :)

Ausalt öelda ei olnud see otsus üldse kerge – sest töö mõttes ei ole mul Austraalias midagi teha :) Aga muus osas – minu esimesed kuud siin olid väga vaiksed – ma sisuliselt laisklesin Sydneys ja ei teinud midagi konstruktiivset – ei reisinud ega töötanud. Lihtsalt vaatasin kuidas aeg läheb ja jume tuleb... (ausõna estimest korda elus). Mõnus aeg enda jaoks. See kulmineerus sellega, et kui Katrin msn-is märksõna „aprill“ kasutas, ei läinud minul ükski tuluke põlema. Küberründed olid peast pühitud. No ma poleks arvanud et see üldse võimalik on. Ühelt poolt tähendas see, et olin hästi puhanud teisalt tekkis hirm, et ajurakud hakkavad juba hääbuma. Nii et on mul eriti hea meel, et saan ID-kaardi teavituskampaania juures veidi nõustada... (elagu digiallkiri!) Nii on asjad enam-vähem tasakaalus – siinne minu jaoks füüsiline töö (laudade tassimine, veinipudelite hoidmine ;) ja veidi aega mõtlemiseks.

Esimsed paar kuud olid seega üsna lihtsad – aga ma ikka vajan väljakutseid ja seega otsustasin jääda pikemaks – et end veidi rohkem üllatada. Ja lõpuks jõuda ka veidi Sydneyst kaugemale.. Päris Austraaliasse või nii. Hetkel olen ikka seal kus on internetti – eks siis kohas kus on alati kodune ja kus on alati sõpru....

ps – mulle ikka meeldib töötada kohtades, mis mu nime sarnased. Sedakorda siis RIA asemel RACA :) www.raca.com.au (mind võib seal kohata üritustel veini kallamas.... ja ehk ülendatakse ka taldrikuid tassima)

Minu onu minu töökoha ukse ees

Otse ette jääb Botaanikaaed, vasakule Ooperimaja.. Nii 500m kaugusele. Ettekandjate sissepääs on küll veidi vähem ukse :)

Muutumise võlu

Iga päev mõtlen, et peaks ikka blogisse sissekande tegema oma elu ja olu kohta. Aga ikka on midagi, mis on veel nö lahtise otsaga. Võiks ju kirjutada oma toast aga olen otsimas paremat (kuna ma enamuse ajast olen niikuinii kodus, siis võiks ju siin veidi luksust olla ;) või tööst – aga töökohtadega on ka nii, et nö kuuled, et mis on keskmised palgad ja kuidas töö tavaliselt välja näeb.

Nii olegi juba aru saanud, et üks minu töökohatadest – kontorirottide lõunasöögikoht põhja-sidneys on veidi liiga kaugel (transport kulutab aega ja raha) ning omanik on suhteliselt kitsi. Pluss poole peal on seal kliendid – st pidevalt on ühed ja samad näod ja mõned juba tunnevad mu ära ka. Ja olen vast nii 50 korda vastanud küsimusele, et mis aktsent see küll on... ;) Seega – anna sel nädalal teada, et järgmise nädala olen veel olemas aga siis peavad kellegi uue leidma. Teine koht kus töötan on www.raca.com.au – seal sätin laudasid, poleerin klaase ja serveerin lõunaid ja edaspidi ehk ka õhtusööke. Kolme taldriku korraga kandmist olen vaid veidi harjutanud – aga selles kohas töötades peaks meistriks saama :) See koht meenutab mulle Endla teatrit – seal on sellised tegelased/elanikud, kelle jaoks see koht on kindlasti kodu eest.

Aga üldiselt on aru saada, et on hea koht, sest inimesed tahavad seal olla ja on rahulikud. Nii et mulle on suhteliselt harjumatu paanikata hakkama saada :) Eks ma vaikselt õpin seda siinset "lihtsat olemist". Sest eks me oleme need, kes me mõtleme, et oleme. Nii et ei ole mõtet muretseda mõttetute asjade eest. Üks päev ja dollar korraga. Suuremas plaanis tulen ikka suvel Eestimaale. Vähemasti veidiks.

Seltsielu? Toone annavad majaelanikud, töökaaslased (suhtleme ju töökaaslastega rohkem kui sõpradega. Aga vahel on õnne omada töökaaslastest sõpru), teised eestlased, sugulased ja oma sõbrad internetis. Nii et naeratan varsti veebikaamerast vastu....

ps - tervitused eesti stendi CeBITil Hannoveris. Vaadake kindlasti Uus-Meremaa omad üle!

Sorry! Sorry! Sorry!

Austraalia peaminister Kevin Rudd vabandas aborigeenide ees - eelkõige nn varastatud põlvkonna (stolen generation) ees, kes kodudest viidi, et neist kenad või vähemasti võimalikult valged inimesed kasvatada. Faktide osas abistab eesti meedia - uudiskünnise ületas see vabanduse palumine isegi meie Delfis.

Teleülekanne vabanduse palumisest oli emotsionaalne - jutustati lugusid, mis kurku klombi tekitavad. Inimesed (aborigeenid) pühkisid pisaraid. Riigikoolidel soovitati tunnid peatada ja samuti tähelepanu pöörata sellele sündmusele. Mina elan koos kahe austraalia poisi (18 ja 19) ja ühe tüdruksõbraga (17). Kõik nad arvavad, et see vabanduse palumine on täiesti mõttetu. Noh nii viisakalt nad seda muidugi ei väljendanud.

Mina sattusin NSW kunstigaleriid külastama eelmisel nädalal. Ja vastuolud austraalia ja aborigeeni kunsti vahel olid täiesti olemas. Või õigem oleks öelda, et need kaks maailma ei ole omavahel seotud olnud. Üks teenekas aborigeeni kunstnik oli ostnud või kogunud kõikvõimalikku aborigeenne kujutavat sümboolikat. Näiteks aborigeeni lapsi kujutavad geraamilised taldrikud jne - kõik see, mis on siinsete austraallaste arusaamist põliselanikest kujundanud. Suured uudishimulikud silmad, veel suuremad ninad ja kõik selline. Kohalikku tantsusaadet telekast vaadates üritasid mu majakaaslased välja selgitada, et kas üks osalejatest on ikka aborigeen või mitte. Vestlus oli stiilis - no aga tal ei ole ju õiget aborigeeni nina. Mulle tuli kohe see kunstisaali geraamiline taldrik meelde. Muidugi on igal rahvusel omad äratuntavad jooned. Milline on õige eesti nina või silmavärv? Mis teeb ühest rahvusest rahvuse? Kes on oma rahvuse parim esindaja? Kas laisk sakslane on häbiks Saksamaale? Kas vene nimega saab olla eestlane?

Head eelseisvat vabariigi aastapäeva kõigile, kes end eestlasteks peavad. Olgu nad siis blondid või brünetid, rääkigu nad siis eesti või inglise keelt ning elagu nad kas Tabasalus või Tasmanias.

ps - mulle meeldis kõnest see osa, kus tuletati meelde, et aborigeenid ei ole mitte ainult huvitav sotsio-kultuuriline grupp, kes etnoloogidele veel tööd annavad, vaid nad on ka inimesed. Aga ma siiski ei julgeks veel rahvaküsitlust "Kas aborigeen on inimene?" korraldada.

Tühi-tähi

Igapäeva rutiin siin Sydneys mul veel jätkuvalt puudub – iga päev alustan otsast peale kõike. Päeva tähtsamad sündmused on kas töö otsing või piima ostmine. Või siis lihtsalt juhuslikult hakkab niimoodi sadama vihma, et bussi lagi ja toa lagi vihma läbi laseb. Aga see on soe vihm. Ja no see oli ka üks kõva vihmahoog.

Olen juba nädalas 6 tundi suutnud tööga sisustada – ehk siis teisipäeva ja neljapäeva varahommikul (kell 7 kuni kell 10) saan imetleda päikesetõusu ja kiire linna ärkamist jagades voldikuid inimestele, kes võiksid olla huvitatud oma lapsuseke era-lasteaeda panemisest. Lasteaed on otse ärilinnaosa keskel – seal on kuntsmuru ja suur piraadilaev. Igas rühmas on kaamerad ning maksab see ca 1000 krooni päevas. Igatahes on nüüd mul niipalju raha, et süüa osta. Üüri osas veel tööotsasid otsin. Aga selline juhuslike asjade tegemine on vahelduseks päris tore. Tasapisi hakkan aru saama, kuhu minu viisaga inimesed siin ühiskonnas kuuluvad – muretute rändurite hulka.

Linn on ikka veel võluv ning kodu-linnaosa Glebe iga päevaga järjest tuttavam – tuttavaks on saanud tõeline hipi-naine, kes vanureid hooldamas käib ja pea iga päev näeb inimesi, kes tänaval lihtsalt tere ütlevad. Kohaliku kohviku-kultuuri avastamisega olen kahjuks üsna vähe tutvunud – seda siis, kui üüriraha ja söögiraha olemas ning midagi järgi ka jääb.

Kaks kuud on juba oldud. Aeg läheb kiiresti ja samas ka aeglaselt. Kõik võtab aega – tööle jõudmine, poeskäik ja muu säärane. Linnast pole suurt välja saanud – aga ka linn on omamoodi dzungel – seda nii loomariigi kui inimliigi poolest.

Mõni päev on eriti hea olla eestlane

Mõni päev on eriti hea olla eestlane – kui Veerpalu 50 km võidab, kui laulupeol „Koit“ lauldakse ning kui Hunter Valley's Peacock Hill veiniistanduses eesti keelt kuuled. Seda kohta ja väga lahket perekonda on külastanud paljud rändavad eestlased ning ma usun, et veel paljud jõuavad sinna.

Hetkel on toas aukohal kaks veinipudelit – üks Mount Pleasant Classic verdelho (2007) – sest see oli kõige esimene vein, mida Hunter Valleys testisin ja teine on Peacock Hill Vineyard Top Black Chardonnay (2005). Selle valimine tuli mulle üllatusena ja kui omanik küsis, et milline mulle meeldis, siis olin suht kimbatuses – sest ma olin tõesti kogu testimise ajal pööranud rohkem tähelepanu sellele, mida ta mulle rääkis, kui veinidele :)

Ja eriti vahva on olla eestlane ka siis, kui oma elu esimest päris (st omas elukeskkonnas) olevat känguru näed. Ja siis veel teist ja kolmandat ja neljandat ja.... no kümmekond ehk – olid ennast positsioneerinud just nii, et teetööde ajaks peatatud autoaknast avanes ilus vaade... Ja siis nad hüppasid ka! Noh nii nagu filmides nähtud. Nad on olemas! Ainult kaks kuud kulus enne kui mõnda nägin. Järgmiseks otsin koaalasid loodusest – aga onupoeg kes siin terve elu elanud on vaid kord päris looduses näinud.
Ja seda kõike tänu sugulaste külalislahkusele!

26. jaanuar – kus ma käisin ja mis ma nägin.

26. jaanuaril tähistatakse siin Austraalia päeva – tööd ei tehta, maad täidavad tasuta üritused. BBQ lõhn võtab võimust. Viimased kuu aega on telekas jooksnud reklaam, mis ärgitab lambaliha sööma - oled austraallane või ei ole? Küta grill kuumaks ja viska mõned kenad lambaribid peale.. Ka minusugune Austraalia fännklubi liige on valmis lõbutsema – st õppima meistritelt, et kuidas siis see lõbustsemise asi käib... Alustasin päeva praamide võistluse vaatamisega ooperimaja kõrval. Neli praami, mis muidu veavad inimesi erinevatel marsrruutidel sydney ümbruskonnas, võistlesid sedakorda kiirussõidus. Neid oli saatma tulnud terve hulk paate , jahte – kõik kenasti austraalia meeleolus, sest parima kostüümiga alus sai samuti auhinnatud. Panen mõned stiilinäited ka enda fotoalbumisse üles. Ülejäänud päev möödus melu keskel – austraalia muusikud, naiste tennise finaal suurel ekraanil ning õhtu lõpetuseks sadamas mere-paraadi ja ilutulestikku vaatamas. Oli minu meelest parem kui uusaasta oma – kenasti lavastatud. Algas kõik ikka aborigeeniga ning lõppes sõnumitega stiilis – lootus, veel parem tulevik, noor ja rokkiv rahvas. Jään huvitga meie vabariigi pidustuste meediakajastust ootama.

26. jaanuar on ka isa sünni-aastapäev. Minu vanaema ütleb ikka, et ma olen oma isa laps.

City of villages...

Külade linn - selline on Sydney linna ametlik juhtlause. Ja mina kui küla elanik, nõustun sellega. Glebe - küla, milles mina elan on väga kokkuhoidev kogukond. Ma olen seni arvanud, et sõna "kogukond" või "kogukonna tunne" on rohkem sõnakõlksud kui midagi reaalset. Aga siin näeb kogukond välja nii, et poemüüjad mäletavad sind ning puuviljapoe müüja hakkab teisel nädalal küsima küsimusi stiilis, kuidas tööotsingud lähevad ja mis täna õhtusöögiks on... Igal külal on ka oma külahullud - meie omad on väga sõbralikud - näiteks üks ühe jalaga mees, kes minu majakaaslast teise jala varastamises süüdistab. No ju ta süüdistab teisi ka. Ja siis üks päris kohalik naine, kes endaga palju juttu ajab ja paljajalu ringi käib. Aga kõige muljetavaldavam on meie tänavanurga kodutu, kes pakub ajakirja "big issue". Ehk siis - selle asemel, et kerjata, võid sa nende käest midagi osta. Ma pole siiani ostnud. Olen küll andnud raha - aga seda kesklinna muusikutele - ühes tunnelis üks hiina poiss mängis ilusat hiina muusikat. Aga see on ühe teise küla lugu. Meie külameest nägin eile kohaliku ärimehega vestlemas ning talle enda uut ratas näitamas. st kodutul on uus ratas - jõuab kiiremini tööle. Tavaliselt kui ma tast mööda lähen, siis ta midagi ütleb - aga ma ei saa alati päris täpselt aru - sest aktsent on siin selline lõbus ning ma väga tähelepanelikult ei kuulanud ka võib-olla. Igatahes täna mind nähes ta rahhas pead raputama ja ütlema "no". Ja umbes 20 sekundi pärast sain aru,e t ta imiteeris mind - sest ma olen alati temast möödudes pead raputanud ja "no" öelnud. Vat siis. Igatahes suutis ta mu ümber veenda ning ma homme pean kindlasti kinni ja teen juttu...
Vahel võib ikka kõige kummalisemal moel midagi enda kohta tähele panna.

Kodune tunne

Kodu defineerida on üsna lihtne. Kodusus on aga tunne, mida võib kogeda ka kohtades, mis pole päris kodud. Minu jaoks on see selline „ma-olen-siin-ja-praegu-ja-ma-saan-hakkama“ tunne. Või tunne, et miski või keegi on Sind omaks võtnud. Ma mäletan seda tunnet siis, kui üks pikk koridort teatris ei tundunud enam hirmus – ei valges ega pimedas. See on sarnane sellele tundele, et kui olen a la üksi koolimajas peale tunde, kui kedagi test enam ei ole... (Anu teab, millest ma räägin).

Mul on selline tunne Austraalias ka olnud. Need on need „see on päris!“ momendid ning mõnusalt kodusad hetked. Kuigi kliima on teine ja tuvide seas jalutavad papagoid ning paari puu kaugusel ripub nahkhiiri no nii sadades.

Ärkasin täna ühe väga hea uudise täpsustuse peale üles – ja 26. juulil olen ma kindlasti Eestis! (hõissa, pulmad! Need kaks on tõesti õiged teineteise jaoks. See tüdruk on tugevam kui kivi ning magusam kui shokolaad!) Järgmine sõnum oli majakaaslaselt, kes uuris, et kas ma ikka magan, va laiskvorst. Kell oli lõuna... Vabanduseks võib vaid öelda, et Australian Openi tennise-õhtud kipuvad pikaks venima ning kella 01-02 paiku on toredalt palju minu inimesi Eestimaal ärkvel.

Rutiini pole siin veel tekkinud – kui välja arvata kommikused poeskäigud (voodist üles ja poodi piima ostma või Chrisile märkmikku vms), seejärel toredalt pikk lõuna ning vastavalt ilmale-olule cv-de laiali jagamine või internetis avalduste saatmine.

Homme on esmaspäev ning loodetvasti on eelmise nädala seemned hakanud vilja kandma. Õhtud on siin olnud vaiksed... Aga 26ndal jaanuaril tähistatakse Austraalia päeva ning on üldine pidu ja möll. Poed on täis kõiksugu aussie sümboolikat – isegi meie väikesed öko- ja tervisepoed. Eks tuleb homme endale ka midagi hankida ning integreeruda!

Minu viis sammu müügini - fake it or brake it!

Selleks, et mida ukselt-uksele müüa, tuleb teada ja järgida viite sammu - sissejuhatus, lühike lugu, esitlus, müük, üle kordamine või midagi sellist. Seal kuskil vahepeal tuleb tegevusi edendada – näiteks anda käsklus midagi toast tuua vms. No igatahes on müümise kunst ikka üks päris keeruline lugu. Ma arvan, et ma oleks võinud müüa ka – aga see töö ei ole küünlaid väärt. 11-st 22ni ajuloputust, kõndimist, koputamist, rääkimist ja lõpuks jälle aju loputamist. Nii et müügimeest minust siin ikka ei saa. Hetkel tundub küll, et ainsad töökohad, mida minusugulastele reisijatele pakutakse, on müük – kas siis telefon, sat, spordiklubide või aafrika laste toetamine.
Aga selle põgusa nädala jooksul põrkasin kokku mitme väga huvitava tüübiga ja lisaks sai tõesti näha, et kuidas siis austraallaased elavad. Tegu on ikka väga sõbraliku rahvaga – kes vahel lihtsalt uksest sisse kutsub ja küsib, et kust pärit ja kas vett või limonaadi ehk turgutuseks?
Aga tüüpidest – minu otsene motiveerija oli endine profi surfar – kes on nüüdsest kogu oma elu müügile ja uute jüngite koolitamisele pühendanud. Ennast salgvalt. Aga sealjuures oli ta alati väga positiivne ning kohaliku kohta üsna tähelepanelik. Tema soeng on veidi hull (st üks salk on veidi pikem), tema riietus on laitmatu ning ta ei anna alla.
Aga leidus ka üks kaastöötaja (teenelised 6 nädalat juba müügis olnud), kes ääri-veeri küsis, et mis ma müügist ja asjast arvan ja kui oma arvamus avaldasin... no ta oli väga rõõmus, et leidis lõpuks endale mõttekaaslase. Analüüsisime müügiorganisatsiooni ja kultusliku grupi sarnasusi ja erinevusi ning lõpuks pistis ta mulle lugemiseks Corinne Maieri raamatu „Bonjour laziness – Why hard work doesn't pay“. Ehk siis midagi stiilis – kuidas suurest ärist eluga välja tulla ning peeglisse vaadates end ikka ära tunda. Loodan, et kui mul raamat loetud saab, siis on ta juba läinud tagasi teadust tegema ja et tema tüdruk-sõber (kes töötab normaalsel ajal) teda varsti ehk veidi tihedamini näeb.
Ahja – heade müügitulemust korral – peale ikka päeva enda alal – sai kella helistada või siis suurt hiina gongi lüüa. Ning kui oled vedanud kolleegiga päeva müügi peale kihla – siis kaotajat ootab kreemitordi näkku löömine. Kaotaja on põlvili tänaval, käed selja taga. Ja inimesed teevad seda vabatahtlikult! (see ei ole muidu igapäevane rutiin!) No aga nagu üks noor eks-kolleeg mulle ütles – raha saab küll umbes sama palju kui mcdonaldsis töötades alguses, kuid pikemas perspektiivis tasub see kindlasti ära! Kathlen sügavalt, kuigi... hea tahtmise korral oleks võinud selles äris ka püsima jääda. Igatahes oli mul nende väitel vajalik suhtumine juba olemas. Hirmutav.
Ps – minu majakaaslane läks täna siiski vapralt müüma. Hoian talle pöialt ning tänaval suudan nüüd ilmeksimatult eristada tavalist kontori-rotti ning pesuehtsat müügimeest.

Veidi majakaaslastest

Maja neljast magamistoast ja pööningutoast on hõivatud kõik peale ühe. Mis juhtub kui ma mõnd hetkel siin elavat majakaast näen?
Nuudl & Minki – tai tüdrukud, kes Sydney ülikoolis ärijuhtimist õpivad (ja kohe-kohe lõpetavad) (nimede õigekiri on tõesti kaheldav) Sisse kolides täitus köögikapp riisi (oli vist 10 kilone pakk) ning erinevate kastmete, õlide vms pudelitega. Kümkapi ruumi nad ei võta ning muidu ka näeb neid siis, kui pesemast tulevad. Kuna nad elavad esimesel korrusel ja teised kõik on teise ja kolmdanda korruse vahel, siis on see ka aru saadav. Ja kui aus olla, siis ma arvan, et nad veidi kardavad alljärgnevaid elanikke:
Tasmaania devil – uusim majakaaslane – 19, ja võtab Sydneys aastakese multimeedia tunde. Maja täitus tehnikaga – saabusid kõlarid, suur lauaarvuti, printer, playstation, laptop. Ema on kaugel ning maailm on suur. Aga noorel on ka palju küsimusi – stiilis – kust vetsupaberit saab. Allpool kirjeldatud majaelaniku vastus oli – poest! Tasmaania tüübi liikumist on võimalik jälgida lõhnatajuga – doedorant on vinge! Tavapäraseimad fraasid on – Hei, mis teed? Mul on igav!
Aga on teine üsna taltsas. Allus käsklusele – täna on prügi väljaviimise päev!
Inglane (Chris) – peale kolme nädalat koosolu moodustame maja vanima duo. Meie omavahelise sõpruse/võistluse kinnituseks on seinal müügitulemuste graafik (mis tänaseks on juba enda aktuaalsuse kaotanud). Tavapäraseimad tervitushüüded on – Estonia! Minu Nimi! Eriliseks hobiks on eestikeelse maailmakaardi (on mul kapi küljes!) veerimine. Sõna ookean jmt on juba päris hästi selge. Lisaks harjutame minu sõprade nimese hääldamist. Sest luban tal vahel veidi internetis olla ning msni nimede veerimine on selle eest tänutäheks. Mina olen Chrisilt õppinud, et kuidas on õige hääldada sõna water (mina kipun liiga ameerikalik olema) ning 13 vms. Tegelikult ma lubasin, et teda puudutava osa kirjutan inglise keeles. No eks ma tõlgin – ja mis tal muud üle jääb, kui uskuda seda, mida räägin.

Tervitan enda perekonda!

On selgunud, et olemata ühendatud internetti, on ka minu perekond leidnud tee minu blogi lugemiseks. Uhke värk!

Elu iroonia

Nagu teate, ei leidnud ma tükk aega ühtegi mõistlikku interneti pakkumist. Ja nüüd – ma olen uus interneti ukselt-uksele viija. Uus Peep Vain on sündimas! Kui ma suudan kolm nädalat seda teha ja ma omadega miinustesse ei jää, st ma midagi ka teenin, siis juhei! Nii et kohalike internetti viimas – nii et kui võtad tasuta lauatelefoni kohalikud kõned, 20 mega unlimited internetti ja maksad selle eest 99 dollarit ehk ca tuhat krooni kuus – siis sa oled õnneseen. See on parim pakkumine!
Nii et kui keegi su uksele koputab – mõtle, et see võiksin olla mina!
Kolm nädalat! Aga sõna „proovima“ on väga halb... nii et ärge mu ülemusele öelge. Ahja – ülemus on endine profi-surfar (21) ja vanim kaastöötaja on hiina mees (30) - „I used to be a scientist!“
Ja suured tänud kõigile, kes on mulle kirjutanud, sõnumeid saatnud või lihtsalt minu peale mõelnud. Ma ikka järk-järgult katsun vastata ka!

Sydney oskab pidutseda!

Ilutulestik nr üks (see laste oma) tuli silla pealt vaadatuna. Ilutulestik nr kaks tuli silla alt vaadatuna.
Ma arvan, et see oli üks paremini lavastatud ja muusikasse pandud ilutulestik üldse. Eriti tore oli selle lõpp – kus raketid olid ainult valget värvi – meenus Tallinna jõulukuusk!
Kuigi inimesi oli väljas sõna otseses mõttes sadu tuhandeid, siis suureks tunglemiseks ei läinudki. Tuli vaid flowga kaasa minna...
Uue aasta lubadusi ei hakka andma – olen neid juba murdnud.
Järgmine võimalus pidutsevat linna näha õnnestub juba 5ndal jaanuaril kui suure üle linnalsie peoga avatakse Sydney festivalide-kuu! Ja 6ndal kodumaalt tulnud nukuteatrit sugulastega vaatama.
Ja eestlased – neid on tõesti igas sadamas ja iga nurga taga.

Päriselt-päriselt...

Mul oli täna üks selline „päriselt-päriselt“ tunne. No teate ju küll seda reklaami, kus kõik peale esimest on tasuta. Ja Uukkivi oma maheda häälega teatab, et päriselt-päriselt..
Jalutasin peale kodust päeva (aia koristamine prahi esimesest kihist ning suurest riiete pesust ning kuivatamisest) alla parki. Avastasin, et lisaks väga ilusale linna vaatele on see tõesti suur park, kus tuvide asemel on tõesti papagoid ja üleüldse. Igatahes seal paari kiiremat sammu tehes (päris jooksmiseks seda küll nimetada ei saa) vaatasin ja nägin tohutult ilusat linna vaadet läbi puude ja pargi. Igatahes – siis oli küll selline hetk, et oot-oot, see on ju päriselt! Nii et ma pean end veel ikka näpistama, et kogu seda asja siin uskuda. Siin olemine on kuidagi väga loogiline.
Aga park on Jubilee & Bicentennial parks in Glebe. /.../At the northen tip of Glee Point Rd lie these two large parks with good views across the bay to Rozelle and back towards the city....Fig and palm trees dot the landscape and mums and dads stroll along with their kiddieds. It's a low-key, friendly atmosphere. (Lonely Planet, Sydney)

internet tuli

5000 eek, 500 eek kuus ning tund aega installimist. majakaaslane vaatas, et ma olen ikka ogar küll. nii palju raha ja tõmblemist mingi neti pärast. aga no näis. vaatan, kas suudan lubatud mahupiiridest kinni pidada. ja luban regulaarsemaid kirjutisi. juhuks kui keegi peaks neid lugema. ja te võike mulle ka ikka kirjutada ning kommenteerida...

Eestiga suhtlemisest

26.detsember 2007
Kuna ma internetti ei leidnud (ei õnnestunud tuvastada ühtegi mitte-turvatud võrku), siis otsustasin ühenduda Eesti pankadega telefonitsi. Olin nii ettenägelik ja avasin endale mõlemas pangas sellise toreda teenuse nagu telefonipank. Lõpuks õnnestus mõlema pangaga ühendust saada (kuigi ma pakun, et selle kõne telefoniarve on kokkuvõttes suurem kui netikohviku oma oleks olnud) aga vähemasti oli elamus huvitav. Nagu ma aru sain, siis üht klienditeenindajat ma küll segasin enda eksistentsiga ja ta oli väga rõõmus kui selgus, et ma mingit vajalikku koodi üles ei leidnud. Aga tema kahjuks ja minu õnneks ma need leidsin ja juba huvi pärast helistasin uuesti. No neiu küll ei tundunud olema kuigi rõõmus, kui teatasin, et mina olen see, kes juba varem helistas ja nüüd ka õigeid koode omab. Ma arvan, et kui felefonipanga vestlusi salvestada võib päris palju neist õppida. Igatahes tundub selline suhtumine siit kuulates eriti nõme. Aga teine pank oli tore ja soovis häid pühasid. :) Kontojääki vaadates ja kõike kalkukeerides otsustasin ikkagi neti peale kulutada (ja loodetavasti skype ja msni abiga muu telekomi osas säästa). Ühekordne investeering on ca 3000 eek ja siis igakuine vastavalt kulutatud mahule!
3 GB kuus maksab siin näiteks mingi 400 eeku. Ühesõnaga mõtlen juba väga pro-aktiivselt töö otsimisele või pigem leidmisele...
Igatahes teadis majakaaslane Chris ehk hüüdnimega Kolumbus rääkida, et üks eesti tüdruk töötab kohas, kus tuleb käia ukselt-uksele ja müüa heategevuse lepinguid... Options are endless. Pro-aktiivsus ja optimism on meil siin mõttes suurelt kirjutatud. Paanika-osakondasid ei tundu Sydney peal eriti olevat. See linn mõjub hämmastavalt rahustavalt. Täna avastasin, et kui oma kodutänava juurest keerata paremale ja veidi jalutada, tuleb vastu jõgi, suur park, vaade pilvelõhkujatele ja kahele suurele sillale. Fotod laadid (küll hästi väikselt) üles siis, kui teen suure - "sain-interneti-ja-sel-nädalal-rohkem-poodi-ei-lähe" peo.
ps - must leib ja sült on külmkapis ja majakaaslasel ainuüksi nende vaatamisest/nuusutamisest süda paha ja väga imelik ettekujutus eestlastest olemas. Ja hüüdnimi on mul riki - mis ajab just täpselt niipalju närvi kui mistahes hüüdnimi.

Austraalia-eesti jõulu möll

25.12.2007
Vahepeal on saatnud mind peamiselt ebaõnn – interneti võimaluste leidmisel ning õnn muudes asjades.
Nädalapäevadest ei tea ma midagi ning ka kuupäevad on ähmased – kaks telefoni on abiks – ühel on eesti aeg ja teisel on kohalik. Arvutamises ma teatavasti kuigi hea ei ole.
Olen end juba uude elukohta Sydneys sisse seadnud – ning juba ka kasutanud võimalust kodust öösel ära olla – külastades sugulas-majutusasutusi ehk siis sugulaste kodusid kus tunne on tõeliselt kodune.
Turisti vaatest
Kuna kõik töö agentuurid on kinni ning suurt midagi ei liigu selles osas enne uut aastat, siis tegin endale ühe turisti päeva ning läbisin enam-vähem täpselt Lonely Planeti jalutustuuri nimega „Bondi to Coogee costal adventure. Taevas oli päike ning nädalapäev oli pühapäev – mis tähendas seda, et buss Bondi rannale oli tõesti täis. Raamat ei valetanud, kui soovitas kogeda, kui lähedal võib teine inimene sulle bussis seista ilma et keegi rasestuks. No igatahes – mingi hetk ma vahetasin bussi. St ma pidingi seda tegema aga ma vist läksin veidi varem maha. Igatahes kõndisin ühe bussipeatuse jagu ja astusin järgmisesse bussi – mis viis ka randa aga oli täiesti inimtühi. Lõpp-peatusesse jõudsin mina ja kaks prantsuse homo. No rand oli uhke ja lained olid suured ja vesi oli külm :) Seega suundusin edasi Bondi turule, et uusima ranna-moega tutvust teha. Päikeseprilli moes hakkan juba tasapisi orienteeruma – on sellised kummalised – ülevalt kandilised ja alt ümarad värvilised värgindused... No katsun nendest ühe pidi ka saada. Ja riiete osas – mida vähem seda parem. Tõesti – olenemata sinu figuurist, kannavad kõik kliete, no sisuliselt rätikuid mis ei kata kedagi ega midagi. Kohati on see üsna kole vaatepilt. Igatahes ma vist päris õiget glämmi Bondi randa veel ei näinud – modellide asemel sattusin mingi nurga peale rannas, kus vene keelt kõnelevad (härras)mehed dominot mängisid. Oli selline Budapesti spa tunne :) Edasi jalutasin mööda väga ilusat rannikut – see kivide ja ookeani värk on ikka tõesti võimas. Läbisin hulga randasid ning viimasesse jõudes juba sain pisut rohkem kohalikust ranna-kultuurist aru. Tähtis on tulla kambaga, võtta kaasa eski (külma-kast) ja oleleda. Ilmtingimata ei olegi vaja liiva peal olla. Iga murulapp, pinkt, trepp, kivi, küngas käib ka! Aga ujuma ma veel ei jõudnud – vesi oli 17 kraadi! No ei! Ma ootan selles osas paremaid aegu. Aga surfareid austan ja vett kardan. Selle 4 tunnise mata käigus nägin igas rannas mõnda pääste-operatsiooni.... Neil on siin trikiga vesi... Igatahes katsun mõne kaaslase randa minnes kaasa haarata. Rannas olemine on üks väheseid asju, mis mulle ei meeldi üksi teha.
Järgmine turisti-värk on nende boxing day (26ndal) puhul minna vaatama jahtide võistlust vms. No tõenäoliselt näete sellest lõiku Aktuaalses kaameras või midagi. No ma siis ka seal kuskil rahvamasside seas. Nagu ka vana-aasta õhtul – kus minu ainus plaan on näha ilutulestikku. Ja siis koju magama – sest uus aasta ootab ja töö vajab leidmist. Kas ma tahan tööle mõelda? Ei! Aga üür on 160 dollarit nädalas (mis teeb ca 1600 eek nädalas) ning kuigi sugulased on tõesti mind siin ära hellitanud ja mind kõige vajalikuga varustanud... siis ikkagi – ei tasu viimaste sentidega riskida...
Aga rääkides majandamisest – siis hetkel mul pole aimu, mis mu rahaline seis on – eesti kontodele ligi ei pääse – ma arvan, et hansa on ikka oma välisühenduse pordid kinni keeranud või midagi. Telefonipangaga veel ei ole viitsinud mässata. See on järgmise nädala task.
Aga jah – minu kulutuste näited:transport:10korda bussi pilet ca 20 dollarit
rongisõit onu juurde (üks ots) 4 dollarit
...
kõige ebavajalikum ost on olnud lambipirn (2 korda) – sest see lihtsalt ei sobinud soklikkse. Aga lahendasin asja loomingulisest ning praegu kõik toimib :) laenasin naabritelt.
Seni kõige asisem ost on olnud mul reisi-föön (eesti oma oli lihtsalt liiga suur). Ma pole suurem asi ilu poole püüdlema aga see soe õhk juustes on päris tore.
Aga paljus on mind küll mu sugulased aidanud – voodi riided, jõuluks ca 8 erinevat käterätti, soola ja pipraveski (hädavajalik!), veidi pesupulbrit jne et jalad alla saada ning lisaks hulga mõnusaid asju nagu küünlad, jõuluehted, Johnny Cashi kogumik (no film mulle tõesti meeldis ja see on selline tore „olen-reisil-ja-hobune-kappab“ muusika.
Pean mõtlema, kuidas seda kõike heastada – 24ndal tegin perekonnale päkapikku ning olen paar eesti keele andmise tundi veel võlgu... Peab nuputama...
Kodusest olukorrast
Hetkel tunnen end nagu üks seebiseriaali kangelanna, kes armastas enda artikleid kirjutada ühes suures linnas akna peal... Igatahes näen ma välja vaadates Anzacki sild – mis on Sydney kõige uuem sild ning mõned uhked pilvelõhkujad. Noh – sodi täis aedik paistab ka. Aga selles osas ootame Chrisiga (23 ja britt), et teised ka sisse koliks – koristamist jagub suuremale hulgale.
Tuba on mul pisike aga tore – suur voodi, väike laud, vana kamina ase, kapp ja riiul. Ja igal pool on mingid asjad vedelemas. Ühesõnaga – selles osas on kõik endine. Olenamata pindalast suudan selle katta ühtlase asjade kihiga.
Maja ootab alles teisi elanikke - ja siis saab ka koristusega alustada. Ning hetkel jääb vaid üle loota, et omanik täidab mõned oma lubadused ka.
Jõulutundest
Jõulud on olnud üllatavalt kodused - inimesed on tähelepanelikud ning hoolitsevad ning tõesti hoolivad teineteisest. Koduste pildi vaatamine on veidi raske - emotsioone on palju ning muljeid aga tagasisõidu aega hetkel veel ettepoole tõstma ei kipu. Pakun, et järgmine potentsiaalne raske hetk on stressamine töö pärast. Aga üldiselt on sisetunne hea. Küll ta laabub.

Internet sai otsa

Istusin terve päeva netis – otsides töökuulutusi ja korterikuulutusi. Täna tuli mulle meelde, et kohalik pere siin maksab netiaja kasutamise järgi. Nii et – kui ma täna küsisin, et kas ma olin liiga kaua netis, selgus, et ma olin kasutanud kahe päevaga kogu nende kuu aja mahu. Nii et – ma nüüd ei lähe netti mõnda aega. Aeg kaob, häbi jääb...
Igatahes veetsin ma päeva mööda linna sõites ja kõndides ning nada! Nichts! Ööbisin onu juures ning jätkasin enda otsinguid.
Vaatasin üht toredat korterit linnaosas nimega Glebe – aga see anti kellelegi teisele. Kuigi Cindy oli väga sõbralik. Aga sellised nad siin juba kord on. Sõbralikkus on kohustuslik element. Peale lõputuid telefonikõnesid ning nii hinna kui korteri st toa asukoha osas järeleandmisi olin ma juba alla andmas. Istusin botaanikaaias ja mõtlesin, et mis siis nüüd. Otsustasin minna raamatukokku ja vaadata, kas on uusi kuulutusi olnud ning tervelt üks oli! Igatahes teatas Mick, et tal on küllalt tubasid – ja suisa Glebe's. No igatahes olin ma juba siis otsustanud, et kui seal rotid ringi ei jookse, siis selle koha ma võtan. Kohapeale jõudes selgus, et maja on ilus ning sain endale toa valida. Valisin kõige väiksema. Remondimees, kes kohapeal asju korda sättis, soovitas küll teisi tubasid... Aga täpselt vannitoa kõrval ka ei tahtnud olla. Ju ma meeldisin talle – ta ju ka Euroopast, Armeeniast! Igatahes helistas ta oma bossile ja veenis teda, et ta toa just mulle annaks. Sest tegelt oli seda juba mitu inimest vaadanud. Noh tegelikult ei olnud sellel midagi pistmist inimliku headusega – ma maksin lihtsalt kohe deposiidi :) Aga igatahes – maja ja asukoht on hea. Kõik teised toas on veel asustamata. Aga pakun, et paari nädalaga elab seal nii 10 inimest. Kõik võõrad. Aga mõnes mõttes see hea ka – saab koos maja reeglid kehtestada. Igatahes kolin ma laupäeval (22ndal sisse) Olen seal kuni 24ndani ja siis ööbin onupoja juures. Sest nad transpordivad mind ühelt jõulupeolt teisele. No ja selleks ajaks olen ma kindlasti oma kodu vead üles leidnud nii et väike luksus vahele ei tee paha!
Aga veel üks stiilinäide kohalikust stiilist – mul õnnestus enda bussipeatus maha magada (st et ma ei teadnud kus maha minna). Lõpp-peatuses uurisin bussijuhilt, et kas see on nüüd õige koht ja muidugi ei olnud. Igatahes soovitas mul minna järgmisele bussile ja tagasi sõita ning öelda, et ma siit selle bussi pealt tulin. Igatahes tundus see juba kahtlane. Järgmisele bussijuhile midagi mõmisesin mispeale töö küsis, et kas sa tulid eelmiselt bussilt? No siis sa küll maksma ei pea. Ja siis lasi ta bussi ekstra madalamaks iga vanainimese jaoks, kes bussi peale tahtis tulla. Aga ise nägi välja nagu noor ülbe türklane. No tore igatahes.
Ja jätkates kohaliku ajakirjanduse analüüsimist – leidsin siinsest tasuta lehest eriti naljaks rubriigi. Ma tsiteerin.....Rubriik: Here's looking at you.
To the stunner working at the Wynyard station bakery on Wednesday: you made my week. Love your smile. Look foward to seeing you again. Met, the Shire.
To the guy with stretched lobes and full sleeve on the coast to central via North Shore: you blow my mind. I want to get to know you.
From Rock chick to James (mX, Thurs): I just moved down from Queensland and am surprised how hard it is to meet peope in such a big city. You sound nice. I'm blonde, 27, and like rock, too. We should go to a gig together.
Kas keegi mäletab ajalehte „Meie meel“? No ma pakun, et neil ei ole siin ratet. Aga neil on Facebook. Enamusi inimesi, kes telefonis räägivad, räägivad, kas nad kedagi accptisid või mitte jne jne jne. Lõbus on siin! Tegelt ka!

Päev Sydneyga

Sügavatest vestlustest jaamaülemaga on kujunemas juba harjumus (või on kaks korda juba rutiin?). Igatahes tuli taas juttu ilmast ning siis ta vaatas mulle veidi otsa ja teatas, et ahja, sinu pärast on ilm selline. Igatahes sain ma selle põgusa perroonil ootamise käigus (no aega oli tubli 5 minutit) teada, et kuidas ta oma praeguse naise leidis ja kui suur vanusevahe neil on. Naine on tal hiinlane – mida varem võimalikuks ei pidanud, kuid multikultuursus on jõudnud ka Sydneyt ümbritsevatesse küladesse. Vanasti müüsid jaamaülemad rongipileteid – nüüd on jaames vaid masinad. Seega on nende ainsaks ülesandeks olla varem kohal ja olla perroonil – aidata ning niisama lobiseda. Selline tore ametikoht. Mina, kes ma iga kulutatud dollari järel töö otsimisele peale mõtlen, pean ju kõiki võimalusi kaaluma – aga jah – teenindussektoris mulle küll tööd ei anta. Põhjamaine loomus sobib vast ainult mõne eriti igava poe jaoks. Aga no lootus maha ei mata – ja pealegi annab poodides käimine võimaluse selle teeninduskuluuriga tutvust teha. No põhjuse shoppamiseks leiab ju alati ;)
Perroonil sain jaamaülema kõrval (ta nime uurin homme välja ja püüan ka meelde jätta) tuttavaks ka Pavarotiga. Õigemini härra jaamaülem tutvustas meid. Saatuslik kohtumine nägi välja nii, et osutas ta kuskile õhku käega ja teatas – Pavarotti. Traatidel nägin kõõluvat ja kilkavat Pavarotit – linnulist. Eks nimesid on ennegi imelikke taime- ja loomaliikidele antud, mõtlesin ma endamisi. Aga selgus, et selle nime pani jaamaülem isiklikult – sest too linnuke pidi kenasti laulma. No ma ei tea – meie ööbiku vastu küll ei saa (jah, ma isegi tean seda öö pikk-öö pikk värki)

Nii – aga see kõik oli soojendus Sydeny jaoks. Esimene asi, mis mulle seal ette jäi – oli tuul ja päike! Igatahes tundub see tuul seal tõesti koguaeg olevat (nagu mulle juba vanad Sydeny fännid on rääkinud) ja see on hea, sest kuigi kohalike jaoks oli täna külm ilm, siis minul ei olnud värskendava tuulekese vastu küll midagi. Linn ise on tõesti ilus (ja hiiglama suur). Minu tänane rongipilet võimaldas vaadata ringi CBD-s (central business districtis) – ja seal jäi ka pool ilu nautimata... Aga haisu sain ninna ja hamba verele. Esimese ajana jõudsin hommikusse Hiina aeda. Olin üks esimestest külastajatest ja seal on tõesti väga ilus ja üsna vaikne. Kõik on mõeldud selleks, et sa saaks erinevate kohtade peal istuda ja vaadata ja mõelda ja lihtsalt olla. Ja sealjuures on igal asjal ka oma mõte – mitte lihtsalt suvaline ilusate kivide-taimede jada. See, et inimese olemist mugavaks tahetakse teha, on vist üleüldine trend siin – Kuninglikus Botaanikaaias (Royal Botanic Garden) on suured sildid, et palun astu ka muru peale – katsu taimesid, nuusuta lillesid, räägi nendega ja ole üldse üle kere õnnelik! Ma üritasin ka – aga täna jäi looduse ilu võistluses hiina aiake peale. Aga kuninglikkuse kavatsen ka veel risti ja põiki läbida. Hea kui ma täna ühte kümnendikkugi sellest nägin. Vahepeal sai ka erinevaid turistikaid tehtud – no ooperimaja jne stiilis. Aga majadest, sildadest ja parkidest enam jäid silma ja meelde inimesed. Eri linnaosades on nad nagu öö ja päev. Leidisn üles Sydney suure jõulukuuse ja see koht on täiesti sobiv inimvaatlusteks. Igatahes on mul kalendris juba date iseenda ja suurlinna inimestega – kõigepeal inimeste vaatamine Martin Placel ja siis nende elamuste töötlemine Royal Gardenis. Citys jooksevad ringi tõelised pintsaklipslased – ühendav joon – musta riietumine (ja ometi öeldakse uus-meremaa kiwide kohta – „all blacks“)
ja imelikud jalanõud. No jalga tõmmatakse lõuna ajaks sageli tossud – et veidi saaks ikka sporti teha kuskil pargis või plätud, et kuskilt endale võileb krabada. Yuppide ja tegelt toredate inimeste lemmikkohta – Cargo baari veel ei jõudnud. Aga aega on.
Neil on muide üleval reklaamid stiilis – if you have a problem – dont try to solve it alone – talk to us. Ja mulle tundub, et nad tõesti ka vastavad :)
Igatahes – Sydney on seda väärt, et end seal sisse seada ning riskida võimalusega, et ainus töö, mida pakutakse, on vahvlite küpsetamine. Sydneys võiks neid vabalt küpsetada.
Ps – ma olen liiga laisk, et linke sisse panna. Aga te leiate kõik need kohad wikipediast ise ka üles :)

veel info allikaid

täna sain veel sellise vägiteoga hakkama, et kõndisin rongijaamast meie majani. oma 30 minutit jutti tuli üht jalga teise jala ette panna. See oli esimene kord, kus ma siin jala liikusin. Eile käisin vaid korra ümber meie blocki (ja tegin poolteist tiiru, sest majad väga sarnased. õnneks silt bus stop tuli kuidagi tuttav ette) ja sellest kujunes tõeline õppereis - ringvaade suburbia hingeellu. Uuringu metoodikaks prügi sortimine. Noh õnneks oli see sortimine juba enne mind ära tehtud. Täna oli nädala suur prügi peal ja kõik majad olid enda ukse ette pannud uhked prügikastid - tavaline prügi, paber, pudelid. Keskendusin enda uuringus joomisharjumustele (vett tuleb teatavasti palju juua) ja tulemus oli selline: Üks keskmine Hazelbrooklane joob piima, Stellat (õlut, kui keegi mingil põhjusel ei tea), veidi Austraalia veini ning mõned radikaalid ka viina või valmissegatud viina-jooke (termin ei tule meelde).
Aga lapsed siin infot välja ei anna - vähemasti mitte selles situatsioonis, kus poiss sõitis jalgrattaga - auto jäi kõrval seisma ja oletan, et isa küsis, et noh kuidas koolis oli. poiss vastas "good". Meenuvad minu vestlused kodus pidudejärgsel hommikul. Küsimus: Kuidas pidu oli? Vastus: Normaalne. Oh ole sa Eestis või Austraalias :) (vat juba nii suur elutarkus on peale tulnud)
ps - mu käest küsiti, et kas ma olen ameeriklane. No see ei saanud olla kompliment ei mulle ega mu aktsendile.

Valgus pagasitunneli lõpust

sugu: mees
vanus: hilistes kahekümnendates
amet: lost ja found ametnik
isloom: organiseerib trolly nii, et selle eest ei ole maksta, mispeale kolleeg kohalikku türgi laulukest laulma hakkas. Kõlas nagu pulmamarss.
Iseloomulik lause: I like that!
Ataturki lennujaam, Türgi. 08.12.2007

Igapäevasest rutiinist...

Minu igapäevane rutiin seisneb tõusmises, olemises ja teleka juures söömiset. Seda ka siin olles. Ainult et kanal on kohalik ning hommikusaates kantakse lipsu ja kleite ning klatsitakse teisi taga.
Teemad on sellised olulised – big issue rubriigis räägiti sellest, et kuidas kaks pizzafirmat vähendavad oma pizzasid aga küsivad vana hinda. Kolmas suur pizzafirma on turu solkimise pärast endast väljas. Sama saadet vaatasid ka tädid rongijaamas – seal on ootesaalis ka telekad – nii et rutiini ei sega miski. Teemad perroonil olid aga märksa tõsisemad – kliima muutused ja kohalik ilm – mis on nende jaoks hirmjube. No täna oli mägedes siin nii 15 kraadi ja vihmane. Kohalikud on täitsa endast väljas. Mainisin, et ju sellepärast, et ilm on otsustanud minu aklimatiseerumist lihtsustada. Vähemasti nad naersid selle peale. Testin ka siinset huumorit vaikselt – kuna kõik inimesed kipuvad tsit-tsättima, siis on seda üsna lihtne teha. Üldiselt on isegi lootust selles osas. Kuigi – kuiva huumori peale teevad alguses üllatunud nägu aga kui aru saavad, et oli nali, siis naeravad. Vaevalt nad aru saavad, milles nali oli.
Täna jõudsin poole Sydney tee peale. Minu ainsaks ülesandeks õiges jaamas maha saamine. Varustatud plaaniga asusin teele. Õnnestus! Maamatsi rongiga sai kenasti juba linna melusse. Seal külastasin enda lähikondlasi ja suurt kaubakeskust – tore oli inimesi näha :) Aga siiski õnnestus endale telefon saada ilma sabata. Klienditeenindus on vinge – erandiks ei ole ka riigiametnikud.
Täna on teise täispika päeva lõpp – ning juba on mul olemas uus sim kaart (number pole veel peas ning eestlaste jaoks on ka emtile sõnumite vastamine ok – vastan enamasti siis, kui jõuan teie jaoks hommikul, minu jaoks õhtul netti – ja saan skype'i lõputuid võimalusi kasutada. Nii et ärge siis väikeste viivituste pärast pahandage.
Täna oli mul eesti külmlaud – must leib ja heeringas ning õige maitsega piparkoogid. Minu onu ja onunaine on ikka väga edukalt enda identiteeti hoidmas. Ja teavad eestist ning minu sugulastest rohkem kui mina. Ja üldse minu uudised Eestiga seonduva osas pärinevad veel ühest uuest allikast – ajalehest Meie Kodu (australian estonian weekly „Our Home“. Kas keegi TÜ ajakirjandusosakonnas juba uurib välis-eesti meedia diskursusi? Igav? Siit mõni isuäratav pealkiri ja meedianope:
„Venekeelne kuulujutt internetis tekitas kroonimüügipaanika. /.../ Kuulujutt on üleval näiteks põhiliselt venekeelse noorsoo esindajaid ühendava Öise Vahtkonna kodulehel.
„Kanade eestlased avasid Eesti asjade internetipoe. http://estore.ekn.ca.“
„Eurosaadik reklaamib pronksiööd protestina rõhumise vastu“
„Palo: halli passi rahvas ei tahagi kodanikuks saada./.../ Meil ei ole olulist vahet, kas sa oled kodanik või ei ole.“
„Nõukogude sõjaline õpetus käis Pätsi pilgu all“
„Iluaia võistlus“
„Vitsut tahab inglise keelt Tallinna ametlikuks keeleks“.
„Ilves: võrdlus Soomega aitas Eestil kiiresti areneda“.
„Tori hobune osteti Austraaliasse“ (seda lugu ma juba teadsin – Toris kuulsin)
No ikka pole huvitatud? Ega ometi üks magistritöö siit ei tule?
Lisaks õnnestus mul arvutigeeniust etendada – noh juhuslikult igast linnukesi ringi tõstes saab lõpuks ikka asja. ;)
ps- Eesti Päevad on Melbournis aasta lõpus – kavas ka näiteks Eesti köök ning Kikilipsu Maskiball. Aga kuna ma alles nii kodu-Eesti mõjudega, siis minema ei pea. Vähemasti veel mitte. Pealegi on kindel plaan vaadata ilutulestikku Sydneys- ja neid on kaks. Mäletate? Ma ju rääkisin...
Tänase päeva pühendan ma Sulle, isamaa!

ja mis edasi juhtus?

Niih... Istanbulis selgus muidugi, et - kui te tahate enda pagasit näha, siis otsige see üles! Selleks pidi riiki sisenema, selleks pidi viisa ostma (ainult cash please) (see kleebiti passi avalehe taha - mitte viiade lehtedele mida on terve pass täis). peale kõike seda jõudsin ma muidugi pakilindine siis, kui kõik olid ära läinud ning kohvrit ei olnud kusagil.. õnneks oli seal üks sõbralik ametnik - kaks ei viitsinud üldse kuulata, et mis räägin) nuhksime välja, et mu kohver oli kuskil teises kohas ja tema sõber leiab selle raudselt üles! õnneks nii oligi - oma telefoninumbit ma siiski ei jaganud. hhhe. aga trolly eest ei pidanud tasuma - andis enda tagaruumist enda oma...
Sellele väiksele hirmujudinale möödus 5 h ootamist - lükkasin enda kohvreid mööda lennujaama ringi - et jalgu väsitada.... sest ees ootas 11 h len Kuala Lumpurisse ja siis kohe edasi. Kuala Lumpuris kuulsin ühte väga ilusat heli - sulaselget eesti keelt. nii et estraveli tsikk eksis kui ütles, et keegi teine küll sel päeval ei sõida :) Selline äge eesti pere, kes oli end kokku pakkinud ja austraalia tee ette võtnud. Sealt sain ka väga toreda reisikaaslase - sümpaatse hallipäise Jaagu - kellel sain aidata riiki sisenemise asju korda ajada - sh turvakontrollile seletada, et seljakotis on vorsti, mis on türgist toodud. peale tunnikest rapsimist saime kenasti läbi. mina sain enda viisa kohta labeli passi ning kotte ei lastud isegi x-rayst läbi. kiideti vaid, et saapa tallad on puhtad (olin teinud risti lahtisse - kas teil on kohvris esemeid, mis on maapinnaga kokku puutunud?) Kohale jõudes oli Jaagul vastas Jana - eestlased austraalias kogukonna esindaja. Orkut liidab kõike ja kõiki. Peale väikeseid otsimisi leidis mu väärt extended family mind üles - üllatuslikult ei tulnud ma üksi vaid koos sootjaga ja see tekitas veidi segadust. eesti keele tundis ta aga ära ja asusime teele Hazelbrooki.... Ilm oli lämbe ja pime. selline põnevus oli õhus. Kodu on siin väga hudane ja tore. Hästi palju on asju, mis eestit ja kodu meenutavad. Täna olen esimest päeva ärkvel siin. Siinsest elust-olust juba peagi lähemalt. Tänaseks olen näinud juba oma kolme otsest sugulast - onutütart ja tema vahvaid kaksikuid. ning homme näen üle pika-pika aja enda onu ja tema abikaasat. Seega - eestlased hoivad mul kendasti silma peal ja vaatvad et ma ikka hakkama saan. Fotomaterjal villastest sokkidest ja ahjust lisandub peagi - meil siin sajab, meil siin valmivad õunad....

ps - lennutunnid on suht mõttetud asjad...
ps - täna esimese asjana pakkusin 20 dollari arve juures 20st münti.... :) aga muidu olen ma normaalne.

veidi tagantjärele tarkust....

7. ja 8. detsembri vahel Riia lennujaamas (RIX)
Predüüd „Rica-Pärnu-Riga“
Reisimine on tore ning enne seda tuleb vana vene kombe kohaselt istuda. Sedakorda siis Pärnus ema ja vanaemaga. Paradoksaalsel kombel tuleb hiljem reisi käigus veel päris palju istuda.
Õnneks sai alguses koos Anuga istuda – reis Riiga oli good as always (ma juba harjutan võõramaa keelt) kui vaid pidurdused ja järsud kurvid välja haarata – siis haises eurolines ikka rämedalt kuse järgi. Lõhna allikaks WC. Kuskil Ikla kandis küpses plaan (ei ole WC-ga seotud), et oleks ikka mõistlik hankida endale käsipagasi jaoks üks kott. Nimelt selgus kohvri pakkimisel, et jube palju trääni jäi üle ning appi tõttas Anu enda kotiga. Aga õnneks sain selle Riias siiski talle tagastada – sest suutsin leida ühe koti, mis tundus piisavalt väike, et mahtuda lennukisse, kuid samas piisavalt suur, et mahutada minu seljakoti ning läpaka koti (mis meenutas küll sellist lenduri kohvrit vt estonian-air) sisu. Tänasime selle eest, et on reede – süües T.G.I.Friday-s ning hiljem loputasime viimaseid Riia mälestusi Hedonises (kus baarmanid ohtralt trikitamist õppisid) – see koht on Reval Hotel Latvia taga ning väärib igati külastamist. Kuskil Hedonise juures leidis enda lõpu ka minu uus vihmavari, mis sai Riia peatänavalt ostetud (oli enda oma maha jäänud ning sõbrad teavad, et mu vaikne hobi on eriti odavate – soovitavalt 1 EUR – vihmavarjude omandamine. See konkreetne eksemplar aga ei pidanud tundigi vastu :( nind leidis enda lõpu prügikastis, kuhu enne teda oli juba üks vihmavari jõudnud ning mille kõrval seises veel teinegi katkine tükk. Sellest oleks hea foto saanud, teadis Anu – ja nagu ikka oli tal õigus ;)
Bussijaama pakihoid mõõtis mu kohvrit vist nii 26 kiloga. Lohutasin end, et kui Vaio-kolaka välja võtan, jääb vaid lubatud 20 alles... jee-rait! Bussijaamast lennujaama jõudmine oleks üsna haprasti läinud, kui Anut poleks olnud. Sest – enda koormat ma ise kanda ei jõudnud. Eks tuleb tublisti viinamarju korjata – küll siis juba varsti jõuab.
Lennujaamas käis kõik siuh-vilks. Lisakilode eest nõutati raha – õnneks suutsime veidi asju välja rookida ning jõuda kaaluni 21,8. Klienditeenindaja business classi kassas igavuse käes vaevlemas oli meie saavutuse üle vist sama rahul kui meie ning saingi loa turvatsooni siseneda. Peale vestlusi turvanaisega – kelles oli meie sahmimine (need neetud kilekotid!) kahtlust äratanud olime sunnitud Anuga lahku minema. Aga ma olen enam-kui veendunud, et meie kaugsuhe õnnestub! Juba praeguseks oleme mõned kosutavad SMSid vahetanud.
Turvaväravast sain ilma piiksuta läbi – koti osas (mis oli veel raskem kui ta välja paisis), oli küll turvamees pisut kahlustav... kuid võlusõna, et ma sõidan kaugele-kaugele Austraalia maale... ta leebus. Igatahes oli ta sümpaatsem kui tolli tädi. Kes üldse ei naeratanud. Tallinna lennujaama blondi poisipeaga tädi vastu ta küll ei saa!
Ja siis algas see ootamine – seni on kõik kärmelt läinud. Kõigepealt ootasin, et Londoni lend minu väravast ära läheks ja vaatasin trendikaid inimesi – no Londonisse minek pole naljaasi... Lugemisvaraks Agne kingitud X-generatsioon (by Douglas Coupland – ma lubasin endale, et ma hakkan inimeste nimesid selgeks õppima!). Hetkel olen pool sisse neelanud ja senisele kahe käega alla kirjutamas! Tänud selle eest. Klappidest tuli Amelie filmimuusika – no enam zenimaks minna ei saa. Mõtlen küll veidi hirmuga, et mis juhtub kui raamat läbi saab ja koristajatädi ka ära läheb ja äkki kõik vaikseks jääb. Aga midagi ei juhtunud – alati saab ju mõttetut blogi sissekannet kirjutada. Tapab aega, kuid ehk ei nürista sealjuures vaimu. No tegelikult on veel üks töövõlg üleval ja Vaio-näraka (sest ta nii raske on – mis reisimisel valusalt tunda annab) võtsin lahti vaid selle pärast, et seda likvideerida.. Aga no läks tiba teisiti. Aga ma jätan enda viimase „im so busy and important (and work for the government)“ tegevuse Istanbuli jaoks – mida ebakindlam keskkond, sest kindlam on end vana hea töökeskkonnaga ümbritsega. Istambuliga seoses (st selle 3,5 tunniga sealses lennujaamas) on mul hetkel üks soov – tool mis masseerib. Ma arvan, et see oleks päris taibu peale raudpingil magamist (õnneks on magamiskott olemas) ning enne 11h lendu Kuala Lumpurisse.
Enda suure kohvri taasnägemise osas olen siiski skeptiline – nimelt peab Istambul seal midagi tegema või vaatama või midagi sellist. No näis-näis. Aga õnneks on vähemasti pagasi kindlustus olemas.
Ja veel – tänud kõigile, kes viimastel päevadel on enda toetust minu reisule! Kõik head soovid kuluvad pika aja peale kindlasti ära!
PS – mismõttes ei ole lennujaamas wifi tasuta? No mõned asjad on ikka võrreldes Lätiga meil paremad. No ja Vana Tallinn (hetkel kohvris maksimaalne lubatud 2 liitir) on parem kui Rigas Balsams.
Muide päris tore on lennujaamas üksi olla – on selline tunne, et nagu ei tohiks siin olla. Ja turvatunnet lisab see, et lennuk, mille pealt juba 5h pärast astun, on juba seest puhas ning altpoolt ka taskulambiga kontrollitud (ei tea mille vastu aga mehed olid tõsised ja ju siis oli tähtis tegemine).
Ausõna – edaspisi enam nii detailseid kirjeldusi rohkem ei tule (aga no praegu on lihtsalt see – teen enda aega parajaks hetk).

Millal pinged langevad?

Viimased paar nädalat on olnud vaatamata pooleaastasele mentaalsele ning korralduslikule ettevalmistusele siiski rahutud. Just rahutud - ei närvilised ega paanilised, vaid sellised pisut ärevad. Iga väike pingelangus - a la näe saingi apostillid kätte, näe ID-kaardi PUK-koodid ei olegi kaudunud ning asjad said ka ikka hästi autoga ära viidud - asenduvad uute väikeste väljakutsetega - mitte unustada hambapastat osta, kontaktandmeid levitada jne. Lisaks sellele hakkab tekkima aimdus, et viimase nädala tegevused ei pruugi olla kõige adekvaatsemad. Seega - kohvri lõplik pakkimine oleks soovitav päris mitte viimaseks ööseks jätta. Seega - ma juba ootan,et ma oleksin õigeaegselt lennukis... siis ei saa enam midagi rapsida...
Uued sõnumid juba sealt, kus inimesed kätel käivad...
Ahja - ilma sõpradeta poleks seda küll suutnud.

minu nartsissistlik monument

Ei tea, kas asi oli minus või oli tõesti laupäevane Postimees sisukas. Silma jäi näiteks hr Toropi (kelle loengud tundusid igavad vaid neile, kes kuulasin kõne maneeri mitte sisu) väide, et blogin on nartsiisistlikud monumendid. Ja nii ta ongi. Ainult et nende eest võib tööst lahti saada, sõpru ja vaenlasi leida ja mida iganes. Tõesõna - mõtlen ka mina, et mida justkui sobib küberruumi paisata ja mitte. Ja mida panna kirja oma profiili okutisse või facebooki? millest fragmenti enda elust presenteerida ja mida rõhutada. Aga üks asi, mida Kopenhagenis üleilmastunud rahvastel külas käies nägin ja kuulsin, oli erinevus rõhkudes. Kes rõhutab enda muusikamaiset, elukogemus (loe: suhteid), emotsioone ning kes positsiooni ja võimu. Kui võtan nüüd siis töö enda küljest ära - mis jääb alles ja mida julgeks teistele presenteerida? Õiget vastust veel ei ole.

slow food

Aeglane söömine on IN - see on kasulik nii ihule kui hingele. Aga aeglane elamine - mõttetu ajaraiskamine ning laiskus. Mulle meeldivad asjad, mis veidi ripakile jäävad. No et ei ole vaja kohe täiega ära otsustada, ära pakkida, ära koristada. Ja kõiki sildasid ka ei meeldi mulle põletada. Vat selline elu - vähemasti pausidega. Ja küll ükskord kõik cd-d ripitud saavad ja kõik hilbud sorteeritud - taaskasutusse või uuskasutusse.