Selleks, et mida ukselt-uksele müüa, tuleb teada ja järgida viite sammu - sissejuhatus, lühike lugu, esitlus, müük, üle kordamine või midagi sellist. Seal kuskil vahepeal tuleb tegevusi edendada – näiteks anda käsklus midagi toast tuua vms. No igatahes on müümise kunst ikka üks päris keeruline lugu. Ma arvan, et ma oleks võinud müüa ka – aga see töö ei ole küünlaid väärt. 11-st 22ni ajuloputust, kõndimist, koputamist, rääkimist ja lõpuks jälle aju loputamist. Nii et müügimeest minust siin ikka ei saa. Hetkel tundub küll, et ainsad töökohad, mida minusugulastele reisijatele pakutakse, on müük – kas siis telefon, sat, spordiklubide või aafrika laste toetamine.
Aga selle põgusa nädala jooksul põrkasin kokku mitme väga huvitava tüübiga ja lisaks sai tõesti näha, et kuidas siis austraallaased elavad. Tegu on ikka väga sõbraliku rahvaga – kes vahel lihtsalt uksest sisse kutsub ja küsib, et kust pärit ja kas vett või limonaadi ehk turgutuseks?
Aga tüüpidest – minu otsene motiveerija oli endine profi surfar – kes on nüüdsest kogu oma elu müügile ja uute jüngite koolitamisele pühendanud. Ennast salgvalt. Aga sealjuures oli ta alati väga positiivne ning kohaliku kohta üsna tähelepanelik. Tema soeng on veidi hull (st üks salk on veidi pikem), tema riietus on laitmatu ning ta ei anna alla.
Aga leidus ka üks kaastöötaja (teenelised 6 nädalat juba müügis olnud), kes ääri-veeri küsis, et mis ma müügist ja asjast arvan ja kui oma arvamus avaldasin... no ta oli väga rõõmus, et leidis lõpuks endale mõttekaaslase. Analüüsisime müügiorganisatsiooni ja kultusliku grupi sarnasusi ja erinevusi ning lõpuks pistis ta mulle lugemiseks Corinne Maieri raamatu „Bonjour laziness – Why hard work doesn't pay“. Ehk siis midagi stiilis – kuidas suurest ärist eluga välja tulla ning peeglisse vaadates end ikka ära tunda. Loodan, et kui mul raamat loetud saab, siis on ta juba läinud tagasi teadust tegema ja et tema tüdruk-sõber (kes töötab normaalsel ajal) teda varsti ehk veidi tihedamini näeb.
Ahja – heade müügitulemust korral – peale ikka päeva enda alal – sai kella helistada või siis suurt hiina gongi lüüa. Ning kui oled vedanud kolleegiga päeva müügi peale kihla – siis kaotajat ootab kreemitordi näkku löömine. Kaotaja on põlvili tänaval, käed selja taga. Ja inimesed teevad seda vabatahtlikult! (see ei ole muidu igapäevane rutiin!) No aga nagu üks noor eks-kolleeg mulle ütles – raha saab küll umbes sama palju kui mcdonaldsis töötades alguses, kuid pikemas perspektiivis tasub see kindlasti ära! Kathlen sügavalt, kuigi... hea tahtmise korral oleks võinud selles äris ka püsima jääda. Igatahes oli mul nende väitel vajalik suhtumine juba olemas. Hirmutav.
Ps – minu majakaaslane läks täna siiski vapralt müüma. Hoian talle pöialt ning tänaval suudan nüüd ilmeksimatult eristada tavalist kontori-rotti ning pesuehtsat müügimeest.
