Raha vs higi lõhn

Töö tegemise ja tasuks saadava raha vahekord on üks lemmikteemasid paljudes seltskondades. Aga kui aus olla – siis kontoritöödel olles ei ole seda töötunni hinda ma tundnud. Raha tuleb ja raha läheb ja nii lihtne ongi. Töötades nüüd aga jalgadel, on rahal ja töötamisel hoopis uus tähendus. Vanasti tähendas 9st 5ni tööpäev seda, et töömõtted keerlesid peas ka peale töö aega. Siin ei mõtle ma tööle peale tööd. Või kurrutamise või punase veini valamise kunsti peale ei raatsi enda mõtteid raisata.

Linnas on inimesed, kes tormavad kontoritessse – kas kõrgetel kontsadel (sõltumata sellest, kas nendega ka kõndida mõistetakse) või tossudes/plätudega (et kiiremini jõuda). Töölt välja tormatakse sageli juba trenniriietes... Töölt trenni või pubisse – selles on paljude jaoks küsimus. Mulle meeldib, et ma saan oma füüsilise koormuse tööl kätte (kilod ei kao, kuid toonus paraneb). Lisaks hakkavad mõtted mõnusamalt jooksma. Samas aga nüristab see üsna kiiresti – lõunasöögid, õhtusöögid, pulmad moodustavad ühtlase virr-varri.

Peagi tahan minna näiteks õunakorjamise trenni – upita-upita ubinat ja pärast tassi ja tiri. Ja pärast ärge unustage, et tuleb ka korralikult venitada.

Mis on linnukesel muret?

Mina nautisin enda vaba päeva koos Õed Tihedad meeliülendava seltskonnaga... Istusime sellises toredas looduskaunis kohas paadikail. Meie juurde tuli nägus noormees, kes jagas meile infot, et tal sõbrad tulevad kohe paadiga... Uhke paat tuligi. Kaks meest olid paadis. Vestlus oli: mees paadist: No kuule, see pidi olema ju olema kena pärastlõuna - homod omavahel - ja nüüd on sul siin kolm tüdrukut... :) Sydney on vabameelne ja tore. Tore paadimees lubas järgmisel korral peale võtta. Sedakorda oli kolm meest paadis.

Iga päev teen asju, mis on mulle head või siis mitte

Reisides (isegi pikaajaliselt) keerleb suur osa elust igapäevaste asjade ümber... Söögi hankimine on üks nendest. Austraalias on väha lihtne väga hästi või väga halvasti süüa. Puu- ja juurviljad maitsevad nii nagu nad peavad (tomatid on tomatid, mitte need vesised, maitsetud asjad) ning tervislikke söögi võimalusi on palju.. Mahlabaarid, sushi-kohad, aasia toidud üleüldse. Sama lihtne on ka ebatervislikult süüa - kiirsööki, suuri portsione leidub samuti igal nurgal. Kõndisin täna nii tund poolteist söögikoha leidmiseks... Meenusid esimesed reisid Anuga, kus sööögikoha leidmine oli päeva töö ;) Siin läks aega, sest olin veidi varasem kui enamik õhtustajaid. Aga üksi inimtühjas restos istumine ei tundunud eriti ahvatlev. Nii kõndisin mööda kümnetest toredatest kohtadest ja leidsin end kana söömas. Plaan oli küll võtta kena lihatükk ja salatit kõrvale aga leidsin taldrikult suure burgeri (sisaldas päris kana liha) ja friikaid ning limonaad tuli ka veel pealekauba... Ma arvan, et see oli lihavõtete järelkaja - sugulaste juures (nii siin kui kodumaal) tekib alati tähtpäedvade ajal selline rootsi laua moment (nagu soome laevas), et süüa tuleb nii palju kui jaksab ja siis veidi veel...

Tühi linn

Lihavõtted tähendavad pikka nädalavahetust - enamus inimesi nautis vabu päevasid reedest esmaspäevani ning enamus Sydney elanikke sõitis linnast välja. Mina ka :) Suguvõsa piknik jäi kahjuks ära, kuna vihma muudkui sadas ja sadas laupäeval aga onutütar Linda võõrustas meid sinimägedes. Oli kodune nagu alati! Suutsin omalt poolt panustada eesti stiilis kartulisalatiga - no vanaema omani on veel pikk tee minna :) Pühapäeval startisime Linda sõbranna Debbie poole teele, kes elab looduskaunis kohas keskrannikul (Central coast). Selline "relax" meeleolu valitses kõikjal... va pelikanide seas, kes oma palukeste pärast ikka veidi vaeva nägema pidid. Tagasli linna jõudes käisin rannikut võrdlemas - väikese jalutuskäiguga mööda ranna äärt... Kui homme on ilma, siis lähen ja lasen end lainetel ka loksutada. Üldiselt on siin ilma poolest sügis. Selline meeldiv kliima ja kõik lilled ja püüsad ja puud hakkavad õitsema... On selline mõnus juulikuu Eesti suve lõhn :)

pildil minu paremal käel on Kristian ja vasakul käel Declan (ma isegi juba teen nägude järgi kaksikutel vahel. hääle järgi on see siiski veel võimatu) Ma arvan, et poistele Eestis meeldib.

Häid pühi!

Sydney kubiseb shokolaadimunadest - suurtest ja väikestest, sadade erinevate maitsete ja täidistega... Mõistate mu kimbatust? Juurte säilitamiseks värvisin täna siiski mune eesti kombel. Kuna aga valgeid ei leidnud ja sibulakoori ka aasta jagu kogunud siin ei ole, siis tulid veidi lahjad välja. Aga mõte loeb...

Avastasin täna kodukanti avastades, et minu tänaval (kui sedamööda mingi 10 min jalutada) on suur klooster, kirik, kool. Kõik katolikud. Parasjagu oli Suure Reede (siin on see Good Friday) teenistus. Rahvast oli nii palju, et kõik uksed olid lahti ja inimesed seisid isegi treppidel. Kloostril on suur aed ja seal kogunesid kenad papagoid. Selline paradiisi aia moment tekkis :)

Lennupiletid: Sydney - Tokyo - Helsinki - Tallinn, Tallinn - Helsinki - Bangkok - Sydney

Kõik plussid ja miinused, viimased kroonid ja dollarid kokku lugedes on lõpptulemus selline, et saan olla hea sõbranna elu ühe tähtsama hetke juures Juulis. Jõuan Eestisse 23ndal juulil ja tagasi Sydney poole hakkan sõitma 10. augustil. Sinna vahele mahub aga palju ilusaid päevi ja kohtumisi... Ma käin teil, sõbrad, sabas nagu koer ja naudin igat sekundit!

Ühtlasi saan Tokyot külastada - mis sest, et ainult lennujaama :)

ps - Eve, tänud!

Reeturi pihtimus

Kui palju inimesi arvas, et Rica kuue kuu möödudes end taas Eestis koduselt tunneb? Mina vähemasti arvasin nii. Kuuldavasti on ka inimesi, kes arvasid, et no kui kord läheb, siis ka jääb. Ja enselegi ootamatult on neil õigus.

Ehk siis - mul on väga hea meel, et olen enda töö Eestis jätnud heaesse kätesse ja mina saan rahuliku südamega veidi pikemalt Austraaliasse jääda. Viisa kehtib mul aasta lõpuni. Eks siis vaatab jälle edasi. Jaaniku paiku tulen aga Eestisse sooja.... paariks nädalaks Euroopasse puhkama või nii :)

Ausalt öelda ei olnud see otsus üldse kerge – sest töö mõttes ei ole mul Austraalias midagi teha :) Aga muus osas – minu esimesed kuud siin olid väga vaiksed – ma sisuliselt laisklesin Sydneys ja ei teinud midagi konstruktiivset – ei reisinud ega töötanud. Lihtsalt vaatasin kuidas aeg läheb ja jume tuleb... (ausõna estimest korda elus). Mõnus aeg enda jaoks. See kulmineerus sellega, et kui Katrin msn-is märksõna „aprill“ kasutas, ei läinud minul ükski tuluke põlema. Küberründed olid peast pühitud. No ma poleks arvanud et see üldse võimalik on. Ühelt poolt tähendas see, et olin hästi puhanud teisalt tekkis hirm, et ajurakud hakkavad juba hääbuma. Nii et on mul eriti hea meel, et saan ID-kaardi teavituskampaania juures veidi nõustada... (elagu digiallkiri!) Nii on asjad enam-vähem tasakaalus – siinne minu jaoks füüsiline töö (laudade tassimine, veinipudelite hoidmine ;) ja veidi aega mõtlemiseks.

Esimsed paar kuud olid seega üsna lihtsad – aga ma ikka vajan väljakutseid ja seega otsustasin jääda pikemaks – et end veidi rohkem üllatada. Ja lõpuks jõuda ka veidi Sydneyst kaugemale.. Päris Austraaliasse või nii. Hetkel olen ikka seal kus on internetti – eks siis kohas kus on alati kodune ja kus on alati sõpru....

ps – mulle ikka meeldib töötada kohtades, mis mu nime sarnased. Sedakorda siis RIA asemel RACA :) www.raca.com.au (mind võib seal kohata üritustel veini kallamas.... ja ehk ülendatakse ka taldrikuid tassima)

Minu onu minu töökoha ukse ees

Otse ette jääb Botaanikaaed, vasakule Ooperimaja.. Nii 500m kaugusele. Ettekandjate sissepääs on küll veidi vähem ukse :)

Muutumise võlu

Iga päev mõtlen, et peaks ikka blogisse sissekande tegema oma elu ja olu kohta. Aga ikka on midagi, mis on veel nö lahtise otsaga. Võiks ju kirjutada oma toast aga olen otsimas paremat (kuna ma enamuse ajast olen niikuinii kodus, siis võiks ju siin veidi luksust olla ;) või tööst – aga töökohtadega on ka nii, et nö kuuled, et mis on keskmised palgad ja kuidas töö tavaliselt välja näeb.

Nii olegi juba aru saanud, et üks minu töökohatadest – kontorirottide lõunasöögikoht põhja-sidneys on veidi liiga kaugel (transport kulutab aega ja raha) ning omanik on suhteliselt kitsi. Pluss poole peal on seal kliendid – st pidevalt on ühed ja samad näod ja mõned juba tunnevad mu ära ka. Ja olen vast nii 50 korda vastanud küsimusele, et mis aktsent see küll on... ;) Seega – anna sel nädalal teada, et järgmise nädala olen veel olemas aga siis peavad kellegi uue leidma. Teine koht kus töötan on www.raca.com.au – seal sätin laudasid, poleerin klaase ja serveerin lõunaid ja edaspidi ehk ka õhtusööke. Kolme taldriku korraga kandmist olen vaid veidi harjutanud – aga selles kohas töötades peaks meistriks saama :) See koht meenutab mulle Endla teatrit – seal on sellised tegelased/elanikud, kelle jaoks see koht on kindlasti kodu eest.

Aga üldiselt on aru saada, et on hea koht, sest inimesed tahavad seal olla ja on rahulikud. Nii et mulle on suhteliselt harjumatu paanikata hakkama saada :) Eks ma vaikselt õpin seda siinset "lihtsat olemist". Sest eks me oleme need, kes me mõtleme, et oleme. Nii et ei ole mõtet muretseda mõttetute asjade eest. Üks päev ja dollar korraga. Suuremas plaanis tulen ikka suvel Eestimaale. Vähemasti veidiks.

Seltsielu? Toone annavad majaelanikud, töökaaslased (suhtleme ju töökaaslastega rohkem kui sõpradega. Aga vahel on õnne omada töökaaslastest sõpru), teised eestlased, sugulased ja oma sõbrad internetis. Nii et naeratan varsti veebikaamerast vastu....

ps - tervitused eesti stendi CeBITil Hannoveris. Vaadake kindlasti Uus-Meremaa omad üle!

Sorry! Sorry! Sorry!

Austraalia peaminister Kevin Rudd vabandas aborigeenide ees - eelkõige nn varastatud põlvkonna (stolen generation) ees, kes kodudest viidi, et neist kenad või vähemasti võimalikult valged inimesed kasvatada. Faktide osas abistab eesti meedia - uudiskünnise ületas see vabanduse palumine isegi meie Delfis.

Teleülekanne vabanduse palumisest oli emotsionaalne - jutustati lugusid, mis kurku klombi tekitavad. Inimesed (aborigeenid) pühkisid pisaraid. Riigikoolidel soovitati tunnid peatada ja samuti tähelepanu pöörata sellele sündmusele. Mina elan koos kahe austraalia poisi (18 ja 19) ja ühe tüdruksõbraga (17). Kõik nad arvavad, et see vabanduse palumine on täiesti mõttetu. Noh nii viisakalt nad seda muidugi ei väljendanud.

Mina sattusin NSW kunstigaleriid külastama eelmisel nädalal. Ja vastuolud austraalia ja aborigeeni kunsti vahel olid täiesti olemas. Või õigem oleks öelda, et need kaks maailma ei ole omavahel seotud olnud. Üks teenekas aborigeeni kunstnik oli ostnud või kogunud kõikvõimalikku aborigeenne kujutavat sümboolikat. Näiteks aborigeeni lapsi kujutavad geraamilised taldrikud jne - kõik see, mis on siinsete austraallaste arusaamist põliselanikest kujundanud. Suured uudishimulikud silmad, veel suuremad ninad ja kõik selline. Kohalikku tantsusaadet telekast vaadates üritasid mu majakaaslased välja selgitada, et kas üks osalejatest on ikka aborigeen või mitte. Vestlus oli stiilis - no aga tal ei ole ju õiget aborigeeni nina. Mulle tuli kohe see kunstisaali geraamiline taldrik meelde. Muidugi on igal rahvusel omad äratuntavad jooned. Milline on õige eesti nina või silmavärv? Mis teeb ühest rahvusest rahvuse? Kes on oma rahvuse parim esindaja? Kas laisk sakslane on häbiks Saksamaale? Kas vene nimega saab olla eestlane?

Head eelseisvat vabariigi aastapäeva kõigile, kes end eestlasteks peavad. Olgu nad siis blondid või brünetid, rääkigu nad siis eesti või inglise keelt ning elagu nad kas Tabasalus või Tasmanias.

ps - mulle meeldis kõnest see osa, kus tuletati meelde, et aborigeenid ei ole mitte ainult huvitav sotsio-kultuuriline grupp, kes etnoloogidele veel tööd annavad, vaid nad on ka inimesed. Aga ma siiski ei julgeks veel rahvaküsitlust "Kas aborigeen on inimene?" korraldada.

Tühi-tähi

Igapäeva rutiin siin Sydneys mul veel jätkuvalt puudub – iga päev alustan otsast peale kõike. Päeva tähtsamad sündmused on kas töö otsing või piima ostmine. Või siis lihtsalt juhuslikult hakkab niimoodi sadama vihma, et bussi lagi ja toa lagi vihma läbi laseb. Aga see on soe vihm. Ja no see oli ka üks kõva vihmahoog.

Olen juba nädalas 6 tundi suutnud tööga sisustada – ehk siis teisipäeva ja neljapäeva varahommikul (kell 7 kuni kell 10) saan imetleda päikesetõusu ja kiire linna ärkamist jagades voldikuid inimestele, kes võiksid olla huvitatud oma lapsuseke era-lasteaeda panemisest. Lasteaed on otse ärilinnaosa keskel – seal on kuntsmuru ja suur piraadilaev. Igas rühmas on kaamerad ning maksab see ca 1000 krooni päevas. Igatahes on nüüd mul niipalju raha, et süüa osta. Üüri osas veel tööotsasid otsin. Aga selline juhuslike asjade tegemine on vahelduseks päris tore. Tasapisi hakkan aru saama, kuhu minu viisaga inimesed siin ühiskonnas kuuluvad – muretute rändurite hulka.

Linn on ikka veel võluv ning kodu-linnaosa Glebe iga päevaga järjest tuttavam – tuttavaks on saanud tõeline hipi-naine, kes vanureid hooldamas käib ja pea iga päev näeb inimesi, kes tänaval lihtsalt tere ütlevad. Kohaliku kohviku-kultuuri avastamisega olen kahjuks üsna vähe tutvunud – seda siis, kui üüriraha ja söögiraha olemas ning midagi järgi ka jääb.

Kaks kuud on juba oldud. Aeg läheb kiiresti ja samas ka aeglaselt. Kõik võtab aega – tööle jõudmine, poeskäik ja muu säärane. Linnast pole suurt välja saanud – aga ka linn on omamoodi dzungel – seda nii loomariigi kui inimliigi poolest.

Mõni päev on eriti hea olla eestlane

Mõni päev on eriti hea olla eestlane – kui Veerpalu 50 km võidab, kui laulupeol „Koit“ lauldakse ning kui Hunter Valley's Peacock Hill veiniistanduses eesti keelt kuuled. Seda kohta ja väga lahket perekonda on külastanud paljud rändavad eestlased ning ma usun, et veel paljud jõuavad sinna.

Hetkel on toas aukohal kaks veinipudelit – üks Mount Pleasant Classic verdelho (2007) – sest see oli kõige esimene vein, mida Hunter Valleys testisin ja teine on Peacock Hill Vineyard Top Black Chardonnay (2005). Selle valimine tuli mulle üllatusena ja kui omanik küsis, et milline mulle meeldis, siis olin suht kimbatuses – sest ma olin tõesti kogu testimise ajal pööranud rohkem tähelepanu sellele, mida ta mulle rääkis, kui veinidele :)

Ja eriti vahva on olla eestlane ka siis, kui oma elu esimest päris (st omas elukeskkonnas) olevat känguru näed. Ja siis veel teist ja kolmandat ja neljandat ja.... no kümmekond ehk – olid ennast positsioneerinud just nii, et teetööde ajaks peatatud autoaknast avanes ilus vaade... Ja siis nad hüppasid ka! Noh nii nagu filmides nähtud. Nad on olemas! Ainult kaks kuud kulus enne kui mõnda nägin. Järgmiseks otsin koaalasid loodusest – aga onupoeg kes siin terve elu elanud on vaid kord päris looduses näinud.
Ja seda kõike tänu sugulaste külalislahkusele!

26. jaanuar – kus ma käisin ja mis ma nägin.

26. jaanuaril tähistatakse siin Austraalia päeva – tööd ei tehta, maad täidavad tasuta üritused. BBQ lõhn võtab võimust. Viimased kuu aega on telekas jooksnud reklaam, mis ärgitab lambaliha sööma - oled austraallane või ei ole? Küta grill kuumaks ja viska mõned kenad lambaribid peale.. Ka minusugune Austraalia fännklubi liige on valmis lõbutsema – st õppima meistritelt, et kuidas siis see lõbustsemise asi käib... Alustasin päeva praamide võistluse vaatamisega ooperimaja kõrval. Neli praami, mis muidu veavad inimesi erinevatel marsrruutidel sydney ümbruskonnas, võistlesid sedakorda kiirussõidus. Neid oli saatma tulnud terve hulk paate , jahte – kõik kenasti austraalia meeleolus, sest parima kostüümiga alus sai samuti auhinnatud. Panen mõned stiilinäited ka enda fotoalbumisse üles. Ülejäänud päev möödus melu keskel – austraalia muusikud, naiste tennise finaal suurel ekraanil ning õhtu lõpetuseks sadamas mere-paraadi ja ilutulestikku vaatamas. Oli minu meelest parem kui uusaasta oma – kenasti lavastatud. Algas kõik ikka aborigeeniga ning lõppes sõnumitega stiilis – lootus, veel parem tulevik, noor ja rokkiv rahvas. Jään huvitga meie vabariigi pidustuste meediakajastust ootama.

26. jaanuar on ka isa sünni-aastapäev. Minu vanaema ütleb ikka, et ma olen oma isa laps.

City of villages...

Külade linn - selline on Sydney linna ametlik juhtlause. Ja mina kui küla elanik, nõustun sellega. Glebe - küla, milles mina elan on väga kokkuhoidev kogukond. Ma olen seni arvanud, et sõna "kogukond" või "kogukonna tunne" on rohkem sõnakõlksud kui midagi reaalset. Aga siin näeb kogukond välja nii, et poemüüjad mäletavad sind ning puuviljapoe müüja hakkab teisel nädalal küsima küsimusi stiilis, kuidas tööotsingud lähevad ja mis täna õhtusöögiks on... Igal külal on ka oma külahullud - meie omad on väga sõbralikud - näiteks üks ühe jalaga mees, kes minu majakaaslast teise jala varastamises süüdistab. No ju ta süüdistab teisi ka. Ja siis üks päris kohalik naine, kes endaga palju juttu ajab ja paljajalu ringi käib. Aga kõige muljetavaldavam on meie tänavanurga kodutu, kes pakub ajakirja "big issue". Ehk siis - selle asemel, et kerjata, võid sa nende käest midagi osta. Ma pole siiani ostnud. Olen küll andnud raha - aga seda kesklinna muusikutele - ühes tunnelis üks hiina poiss mängis ilusat hiina muusikat. Aga see on ühe teise küla lugu. Meie külameest nägin eile kohaliku ärimehega vestlemas ning talle enda uut ratas näitamas. st kodutul on uus ratas - jõuab kiiremini tööle. Tavaliselt kui ma tast mööda lähen, siis ta midagi ütleb - aga ma ei saa alati päris täpselt aru - sest aktsent on siin selline lõbus ning ma väga tähelepanelikult ei kuulanud ka võib-olla. Igatahes täna mind nähes ta rahhas pead raputama ja ütlema "no". Ja umbes 20 sekundi pärast sain aru,e t ta imiteeris mind - sest ma olen alati temast möödudes pead raputanud ja "no" öelnud. Vat siis. Igatahes suutis ta mu ümber veenda ning ma homme pean kindlasti kinni ja teen juttu...
Vahel võib ikka kõige kummalisemal moel midagi enda kohta tähele panna.

Kodune tunne

Kodu defineerida on üsna lihtne. Kodusus on aga tunne, mida võib kogeda ka kohtades, mis pole päris kodud. Minu jaoks on see selline „ma-olen-siin-ja-praegu-ja-ma-saan-hakkama“ tunne. Või tunne, et miski või keegi on Sind omaks võtnud. Ma mäletan seda tunnet siis, kui üks pikk koridort teatris ei tundunud enam hirmus – ei valges ega pimedas. See on sarnane sellele tundele, et kui olen a la üksi koolimajas peale tunde, kui kedagi test enam ei ole... (Anu teab, millest ma räägin).

Mul on selline tunne Austraalias ka olnud. Need on need „see on päris!“ momendid ning mõnusalt kodusad hetked. Kuigi kliima on teine ja tuvide seas jalutavad papagoid ning paari puu kaugusel ripub nahkhiiri no nii sadades.

Ärkasin täna ühe väga hea uudise täpsustuse peale üles – ja 26. juulil olen ma kindlasti Eestis! (hõissa, pulmad! Need kaks on tõesti õiged teineteise jaoks. See tüdruk on tugevam kui kivi ning magusam kui shokolaad!) Järgmine sõnum oli majakaaslaselt, kes uuris, et kas ma ikka magan, va laiskvorst. Kell oli lõuna... Vabanduseks võib vaid öelda, et Australian Openi tennise-õhtud kipuvad pikaks venima ning kella 01-02 paiku on toredalt palju minu inimesi Eestimaal ärkvel.

Rutiini pole siin veel tekkinud – kui välja arvata kommikused poeskäigud (voodist üles ja poodi piima ostma või Chrisile märkmikku vms), seejärel toredalt pikk lõuna ning vastavalt ilmale-olule cv-de laiali jagamine või internetis avalduste saatmine.

Homme on esmaspäev ning loodetvasti on eelmise nädala seemned hakanud vilja kandma. Õhtud on siin olnud vaiksed... Aga 26ndal jaanuaril tähistatakse Austraalia päeva ning on üldine pidu ja möll. Poed on täis kõiksugu aussie sümboolikat – isegi meie väikesed öko- ja tervisepoed. Eks tuleb homme endale ka midagi hankida ning integreeruda!

Minu viis sammu müügini - fake it or brake it!

Selleks, et mida ukselt-uksele müüa, tuleb teada ja järgida viite sammu - sissejuhatus, lühike lugu, esitlus, müük, üle kordamine või midagi sellist. Seal kuskil vahepeal tuleb tegevusi edendada – näiteks anda käsklus midagi toast tuua vms. No igatahes on müümise kunst ikka üks päris keeruline lugu. Ma arvan, et ma oleks võinud müüa ka – aga see töö ei ole küünlaid väärt. 11-st 22ni ajuloputust, kõndimist, koputamist, rääkimist ja lõpuks jälle aju loputamist. Nii et müügimeest minust siin ikka ei saa. Hetkel tundub küll, et ainsad töökohad, mida minusugulastele reisijatele pakutakse, on müük – kas siis telefon, sat, spordiklubide või aafrika laste toetamine.
Aga selle põgusa nädala jooksul põrkasin kokku mitme väga huvitava tüübiga ja lisaks sai tõesti näha, et kuidas siis austraallaased elavad. Tegu on ikka väga sõbraliku rahvaga – kes vahel lihtsalt uksest sisse kutsub ja küsib, et kust pärit ja kas vett või limonaadi ehk turgutuseks?
Aga tüüpidest – minu otsene motiveerija oli endine profi surfar – kes on nüüdsest kogu oma elu müügile ja uute jüngite koolitamisele pühendanud. Ennast salgvalt. Aga sealjuures oli ta alati väga positiivne ning kohaliku kohta üsna tähelepanelik. Tema soeng on veidi hull (st üks salk on veidi pikem), tema riietus on laitmatu ning ta ei anna alla.
Aga leidus ka üks kaastöötaja (teenelised 6 nädalat juba müügis olnud), kes ääri-veeri küsis, et mis ma müügist ja asjast arvan ja kui oma arvamus avaldasin... no ta oli väga rõõmus, et leidis lõpuks endale mõttekaaslase. Analüüsisime müügiorganisatsiooni ja kultusliku grupi sarnasusi ja erinevusi ning lõpuks pistis ta mulle lugemiseks Corinne Maieri raamatu „Bonjour laziness – Why hard work doesn't pay“. Ehk siis midagi stiilis – kuidas suurest ärist eluga välja tulla ning peeglisse vaadates end ikka ära tunda. Loodan, et kui mul raamat loetud saab, siis on ta juba läinud tagasi teadust tegema ja et tema tüdruk-sõber (kes töötab normaalsel ajal) teda varsti ehk veidi tihedamini näeb.
Ahja – heade müügitulemust korral – peale ikka päeva enda alal – sai kella helistada või siis suurt hiina gongi lüüa. Ning kui oled vedanud kolleegiga päeva müügi peale kihla – siis kaotajat ootab kreemitordi näkku löömine. Kaotaja on põlvili tänaval, käed selja taga. Ja inimesed teevad seda vabatahtlikult! (see ei ole muidu igapäevane rutiin!) No aga nagu üks noor eks-kolleeg mulle ütles – raha saab küll umbes sama palju kui mcdonaldsis töötades alguses, kuid pikemas perspektiivis tasub see kindlasti ära! Kathlen sügavalt, kuigi... hea tahtmise korral oleks võinud selles äris ka püsima jääda. Igatahes oli mul nende väitel vajalik suhtumine juba olemas. Hirmutav.
Ps – minu majakaaslane läks täna siiski vapralt müüma. Hoian talle pöialt ning tänaval suudan nüüd ilmeksimatult eristada tavalist kontori-rotti ning pesuehtsat müügimeest.

Veidi majakaaslastest

Maja neljast magamistoast ja pööningutoast on hõivatud kõik peale ühe. Mis juhtub kui ma mõnd hetkel siin elavat majakaast näen?
Nuudl & Minki – tai tüdrukud, kes Sydney ülikoolis ärijuhtimist õpivad (ja kohe-kohe lõpetavad) (nimede õigekiri on tõesti kaheldav) Sisse kolides täitus köögikapp riisi (oli vist 10 kilone pakk) ning erinevate kastmete, õlide vms pudelitega. Kümkapi ruumi nad ei võta ning muidu ka näeb neid siis, kui pesemast tulevad. Kuna nad elavad esimesel korrusel ja teised kõik on teise ja kolmdanda korruse vahel, siis on see ka aru saadav. Ja kui aus olla, siis ma arvan, et nad veidi kardavad alljärgnevaid elanikke:
Tasmaania devil – uusim majakaaslane – 19, ja võtab Sydneys aastakese multimeedia tunde. Maja täitus tehnikaga – saabusid kõlarid, suur lauaarvuti, printer, playstation, laptop. Ema on kaugel ning maailm on suur. Aga noorel on ka palju küsimusi – stiilis – kust vetsupaberit saab. Allpool kirjeldatud majaelaniku vastus oli – poest! Tasmaania tüübi liikumist on võimalik jälgida lõhnatajuga – doedorant on vinge! Tavapäraseimad fraasid on – Hei, mis teed? Mul on igav!
Aga on teine üsna taltsas. Allus käsklusele – täna on prügi väljaviimise päev!
Inglane (Chris) – peale kolme nädalat koosolu moodustame maja vanima duo. Meie omavahelise sõpruse/võistluse kinnituseks on seinal müügitulemuste graafik (mis tänaseks on juba enda aktuaalsuse kaotanud). Tavapäraseimad tervitushüüded on – Estonia! Minu Nimi! Eriliseks hobiks on eestikeelse maailmakaardi (on mul kapi küljes!) veerimine. Sõna ookean jmt on juba päris hästi selge. Lisaks harjutame minu sõprade nimese hääldamist. Sest luban tal vahel veidi internetis olla ning msni nimede veerimine on selle eest tänutäheks. Mina olen Chrisilt õppinud, et kuidas on õige hääldada sõna water (mina kipun liiga ameerikalik olema) ning 13 vms. Tegelikult ma lubasin, et teda puudutava osa kirjutan inglise keeles. No eks ma tõlgin – ja mis tal muud üle jääb, kui uskuda seda, mida räägin.

Tervitan enda perekonda!

On selgunud, et olemata ühendatud internetti, on ka minu perekond leidnud tee minu blogi lugemiseks. Uhke värk!

Elu iroonia

Nagu teate, ei leidnud ma tükk aega ühtegi mõistlikku interneti pakkumist. Ja nüüd – ma olen uus interneti ukselt-uksele viija. Uus Peep Vain on sündimas! Kui ma suudan kolm nädalat seda teha ja ma omadega miinustesse ei jää, st ma midagi ka teenin, siis juhei! Nii et kohalike internetti viimas – nii et kui võtad tasuta lauatelefoni kohalikud kõned, 20 mega unlimited internetti ja maksad selle eest 99 dollarit ehk ca tuhat krooni kuus – siis sa oled õnneseen. See on parim pakkumine!
Nii et kui keegi su uksele koputab – mõtle, et see võiksin olla mina!
Kolm nädalat! Aga sõna „proovima“ on väga halb... nii et ärge mu ülemusele öelge. Ahja – ülemus on endine profi-surfar (21) ja vanim kaastöötaja on hiina mees (30) - „I used to be a scientist!“
Ja suured tänud kõigile, kes on mulle kirjutanud, sõnumeid saatnud või lihtsalt minu peale mõelnud. Ma ikka järk-järgult katsun vastata ka!

Sydney oskab pidutseda!

Ilutulestik nr üks (see laste oma) tuli silla pealt vaadatuna. Ilutulestik nr kaks tuli silla alt vaadatuna.
Ma arvan, et see oli üks paremini lavastatud ja muusikasse pandud ilutulestik üldse. Eriti tore oli selle lõpp – kus raketid olid ainult valget värvi – meenus Tallinna jõulukuusk!
Kuigi inimesi oli väljas sõna otseses mõttes sadu tuhandeid, siis suureks tunglemiseks ei läinudki. Tuli vaid flowga kaasa minna...
Uue aasta lubadusi ei hakka andma – olen neid juba murdnud.
Järgmine võimalus pidutsevat linna näha õnnestub juba 5ndal jaanuaril kui suure üle linnalsie peoga avatakse Sydney festivalide-kuu! Ja 6ndal kodumaalt tulnud nukuteatrit sugulastega vaatama.
Ja eestlased – neid on tõesti igas sadamas ja iga nurga taga.