Rikkis

Pilte ja pikka juttu l2hiajal ei lisandu, sest selgus, et mina saan kohalikus kliimas paremini hakkama kui mu arvuti. midagi talle siin ei meeldinud ja enam t88le ka ei l2he. 8nneks Eesti juba peaaegu paistab. J22b vaid loota, et Tokio voi Helsinki lennujaama ametnikud ei palu arvutit t88le panna, sest siis on ysna kahtlane, kui see t88le ei l2hegi....

Aga muidu olen ikka juba ubade n2gu... Ja r88sa ja roosa. L8bustan end toidupoe kylastamisega. Esmasp2val algab uus soodustuste n2dal / Nutella oli soodus.... 400gr otse topeltl8uaks!

Eestikas!

Ubade farmis töötab üks Queenslandist pärit keskealine mees, kes mitu korda on minult küsinud, et kust ma pärit olen. Iga koht ütlen, et "Estonia". Siis eile võttis ta enda võileibade vahelt lõuna ajal välja ühe ümbriku, pistis mulle nina alla ja küsis, et kas ma seda kohta tean... Oli mingi kohanimi ja siis Norway. No vastasin, et vat ei tea, et see on Norway, mitte Estonia aga julgustuseks ütlesin, et ta juba üsna lähedal õigele asjale. Täna hommikul kell 6.30 kui ta mind hosteli juurest peale korjas, siis küsis, et kuule Rica, mis selle koha nimi on, kus sa elad. "Estonia" jätkasin kangelaslikult oma rida... Vastuseks sain, et kas kohe selline koht ongi? Nalja kui palju. Ma pakun, et homseks küsimuks on, et mis keelt te seal räägite. Ja küll see üllatus saab jäle suur olema, kui "estonian" vastuseks tuleb.

Ma ikka pole maailmas ainus, kes geograafiat ei adu. Aga poe-tädi (kes ikka vahel jutustavad ja sind Darlinguks kutsuvad) uuris samu asju ja noogutas kõiketeadvalt. Pidin tema esimene Eestlane olema. Hoiatasin teda siis, et neid liigub siin veel ringi. Eks näis, kas jaanikuks kurru-nurru eestlased kokku saame...

Vaba päev - Hidden Valley külastus (kodust 20 min jalutamise kaugusel)

Minu igapäevast leivast – ehk inimese võitlus masinaga

Veidi siis kätte jõudnud Kununurra rutiinist. Nädala pärast sain endale töö – ubade (rohelised oakaunad kui täpsem olla) sorteerimise. Näeb see siis välja selline, et suurest masinast lendavad oad jooksvale lindile kus minu ja mu 55 töökaaslase nobedad näpud nende hulgas vigased, katkised, allameetrimehed ja muidu kõverad välja sordivad. Kokku kestab tööpäev üheksa ja pool tundi. Buss võtab hosteli juurest peale kell 06.30 ja toob tagasi ca 17.30. Vahepeal on suuremad ja väiksemad puhkused. Tööpaik on selline suur varjualune, kus kõik eluks vajalik olemas – vesi, joogivesi ja puhkenurk ning vaade oapõllule ja mägedele on boonuseks. Töö konti ei murra. Palgaks on siinne miinimum – kuna aga enamus aega tööl olla, siis on vast isegi lootust midagi kõrvale panna. Et saaks tagasi Sydneysse sõita ja sealt juba Eesti-puhkusele. Ubasid pidi jaguma oktoobrini. Nii et tööd ja leiba jagub.
See on selline lapsepõlve unistuste töö. Selline lapsepõlve kartuliste sortimise järgmine tase. Väidetavalt pidi selle töö raskeks tegema selle igavus. Mul pole veel igav hakanud. Mul on ikka eesmärk ülim meisterlikkus saavutada ja kõik pahad oad headest ubadest eraldada. Näis kauaks motivatsiooni on, sest tegelikult on mul tunne, et oad jäävad peale. Ikka lipsavad nad läbi – aga kuniks ülemused rahul on, on kõik kombes.

Kurrunurruvuti maa ehk uus kodu Kununurras

piltidel> aborigeenide kujutamine looduspargi 6petlikel teadetetahvlitel & valge inimene p2ikese k2es.

Kununurra on oma asukohta (ei kusagil) arvestades suhteliselt tsiviliseeritud. Linnakest läbivad turistide karavanid ja maasturid, et minna loodusparkidesse, mis linna igast küljest ümbritsevad.
Tsivilisatsiooni märk on toidupood Coles (meie Prisma näiteks) ja Target (sisuliselt Kaubamaja). Kuigi kaubavalik poodides võrreldes Sydneyga on väga erinev. Aga arusaadav ka – Sydneys müüakse talve riideid, siis müüakse ainult suve riideid :) Kõige meeldivamaks üllatuseks osutus see, et siin ei ole mozzisid (ehk siis moskiitosid). Seda seetõttu, et neil ei ole siin sobivat kliimat. Seega võib õhtul väljas istuda ja tähti vaadata ning ei peagi end mingi jubeda asjaga sisse määrima. (Darwinis oli olukord vastupidine).

Jõudsin kohale väikese viivitusega õhtul kell 7 – bussil läks üks kumm katki ja selle vahetamine keset ei-kusagit võttis tunnikese. (bussil on nii palju rattaid all, et seda kummi katkiminekut ei tundundki) Vastu oli tulnud hosteli auto ning hostelis juba Teele ootas... Laud restoranis (kus õekesed töötavad) oli juba kinni pandud... Väsinud aga õnnelik võiks selle õhtu kohta öelda. Teele ja Kadri on siin juba mitu mitu nädalat olnud ning klassifitseeruvad juba peaaegu kohalikeks. :)

Järgmisel päeval tegin linna-tuuri. Hindava pilguga promeneerisin mööda väikelinna tänavaid (tänavad on laiad ja kinnistud suured, sest maad siin jagub). Leidsin interneti ja kohviku, mis ühendatud raamtupoega ning kus wifi levib. Tuli meelde tunne, kui esimest korda Tartus vana Wilde uksest sisse astusin...
Jõudsin ka töö-büroosse, kus selgus, et maatöö on visa tuure üles võtma. Ilmad on olnud siin tavapärasest jahedamad ja melonid ei ole veel valmis. Aga tuleb vaid kannatust varuda – küll nad valmivad ja siis on 20-30 lisakätt vajalik. Lisaks töö-poe juhatajaga jutustades tuli välja, et üks farm otsib marketingi assistenti. Ma pole enda CV-d juba tükk aega kuhugi saatnud. Aga sedakorda saatsin. Kaua ilm tööta olla ei saa/ei oska. Rahavaru veel veidi on aga lihtsalt logelemine (ilma sealjuures raha kulutamata) on asi, mida ikka alles õppima pean.

Linna valitsevad aborigeenid. Nende ühendus maaga on ilmselgelt tugev – käivad nad enamasti paljajalu ja istuvad muru peal (ka siis, kui pinke on). Ma arvan, et see maaga ühendus on neil tõesti tugevalt geenides. Huvitav aga, kuidas nende järgmine põlvkond end üleval peab – need, kes kasvavad üles Coles toidu ja abirahadega. Praegune põlvkond tundub olevat üleüldises kimbatuses. Alates 60ndatest on nad tuttavad alkoholiga. Võrreldes euroopa kultuuriga ei ole nende geenid sellega kohanenud. Muutustega kohanemine on teema, mis aborigeenide kultuuri uurides omab täiesti uue tähenduse. Maailm pidi hakkama teistmoodi toimima. Erinevad hõimud pandi kokku. Kuna nad on nii eraldi elanud, siis olid neil oma kombed, arusaamad, oma keel. Ühe hõimu jaoks on aastas 4 aastaaega, teise hõimu jaoks 6 aastaaega. Ja valge inimse jaoks on siin 2 aastaaega. Kujutage ette segadust. Siis lahutati naised meestest. Seejärel otsustasid valged, et lapsed peavad olema emade juures kuni nad on 16. Aborigeeni kultuuris lähevad noored poisid 9 aastaselt meeste juurde. Passi said nad 60ndatel. See tähendas, et nad said siis ka kooli minna või reisima. 1960ndatel! Kununura tänaval kõndides aga on selge, et kihistumist vähendada on suhteliselt võimatu – iga valge inimene tunneb siin, et ta on väga valge nahaga. Ning naeratust vastu reeglina ei saa. Kununurra on nende Kuruunurruvuti kuningriik.

Seda võib vist juba reisimiseks nimetada

Nii nädalake enne mu tagasisõidu piletit (esialgset ;) hakkasin sõitma üles põhjapoole. Mida ekvaatorile lähemale, seda toredamaks läheb. Austraalia põhjaosas on valgete inimeste jaoks kaks aastaaega – kuiv ja märg hooaeg. Igatahes on hetkel kuiv hooaeg algamas – vihmavalangud ja niiskus on kadunud ning alles on jäänud päike. Loodus kuivab tundidega ning üht tuuri tehes oli raske uskuda, et veel mõni kuu tagasi laius põllu asemel sisuliselt suur jõgi. Rahulik ojake oli siis 18meetrise veetasemega.

Öeldakse, et NT (Northen Territory) on päris omaette maailm. No kindlasti on see erinev Sydneyst. Mina linna-rott muidugi elu väikelinnas eriti ette ei kujuta. Kuigi – mida väiksem kohake, seda kiiremini uue olukorraga lepid. Pole valikuid ega kiusatusi. Aga Darwin (kus paar päeva turistina olin) osutus (noh nädalaks või nii) sisuliselt suurlinnaks. Kino, supermarket ja aasia köök nign mereranna-turg, kuhu neljapäeva ja pühapäeva õhtul kogu linn (vähemasti sel hetkel seal olevad turistid) tulevad. Aga inimesed on võrreldes Sydneyga veelgi personaalsemad ning aborigeenide populatsioon juba märkimisväärne. NT väikelinnades on nad enamasti enamuses.

Kuna tahtsin veidi loodust näha ja onupoja soovitusel hüppavaid krokodille vaadata, siis võtsin ette kaks ühepäevast reisi. Pildid kõnelevad rohkem kui sõnad siinkohal. Kõige muljetavaldamad minu jaoks olid igapäevased kulupõletamised. Seda tehakse täiesti teadlikult – et hiljem, kui juba ilm väga kuumaks läheb, suuri põlenduid vältida. Tuli hoitakse kontrolli all. Niimoodi twkivad ainsad pilved taevasse. Suitsuvine pilved – muidu on taevad sini-sinine ja päike kulla-kollane :)

Nüüd istun 11 h bussis (4 ja 5 tunnised otsad on kagu Mustamäelt keslinna sõit) – muidugi on ohtralt jalapuhkamispeatusi ja buss on jahe ning juhid sõbralikud. Bussis on hulk noori – kellele sama reisisiht mis minul – Kununurra. Töö-otsa kindlat mul veel pole aga 100% inimestest kes kuulevad sõna Kununurra teavad selle linna süninüümi – puuviljakorjamine, töötamine... Peale viit kuud saab päris tore olema eesti keel koduse keelena taas kasutada.

Riinale ;) Schnappy...

Pildid tehtud hyppavate krokodillide tuuril. Sina oled paadis. Krokodillid on vees ja giid hoiab lihatykki ohus... Ja siis nad kyppavadki. Aukartust2ratavad loomad. Siin j6kke k2si pesema naljalt ei l2he.

Sissekanne saabub hiljem. Praegu veidi pilte.

Mindil beach market. Turg, rand ja sajad inimesed paikeseloojangut vaatamas. Viimane ei vedanud alt. (Darwin, Northen Territory)

Targad kutsikad

Leidsime uue nime uuele põlvkonnale (on see siis nüüd Y või Z vms teadlaste jaoks) "smart puppy's". Need on need noored, kes peale keskkooli lõppu kodumaal laia maailma lähevad ja avastavad peagi, et maailmas on lõputult palju vabadust. Vabadust minna õppima ükskõik kuhu, ükskõik kelleks. Aga liiga palju vabadust pole ka hea - siis muutub otsustamine üsna raskeks. Üks tore tsehhi tüdruk, kellega koos töötasime võrdles ülikooli valikut abieluga - tuleb ju vähemasti kolmeks aastaks ühte kohta jääda. Aga ükskõik millise riigi, linna, eriala kasuks ta ka ei otsusta, ma olen enam kui kindel, et ta saab elus hakkama. Või siis teisisõnu "kõik sood sõidab, kõik marjad maitseb" nagu minu vanaemal on kombeks öelda. Minul on aga hea meel, et ülikool on selja taga ja sõpru ja töökohti Eestis niipalju, et side Eestiga ära ei kao.

Sydney-perioodi kokkuvõte

Täna küsis mu onunaine, mis mul seni Austraalias kõige rohkm meeldinud on. Võtsin väikese mõtlemispausi. Õige oleks öelda Sydney (sest ma siit väga kaugele pole jõudnud). Aga viis kuud on olnud piisavalt pikk aeg, et seda linna ja siinset elu veidi tundma õppida.

Minu soovitused nendele, kas siia tulevad:

1. kõndida kõndida ja veelkord kõndida mööda ranniku-äärt. Ükskõik millist :)

2. käia Glebe turul ja seejärel süüa üks suuur hommikusöök mõnes kohvikus

3. avastada Tai toit

4. minna nädalavahetuse õhtul Kings Krossi (väidetavalt kõige kriminogeensem paik maailmas) - minu hinnangul aga täiesti turvaline. Iga teine auto on politsei oma :)

5. kõndida mööda Oxford streeti ja avastada, et oled moest maha jäänud

6. kõndida mööda George streeti ja avastada, et pole juba 15 minutit inglise keelt kuulnud või inglisekeelseid silte näinud (ps - Hiinalinn)

ja minu isiklik lemmik - istuda kell pool seitse hommikul Ooperimaja lähedal (Circular Quey)kohvi ja saiakesega ja vaadata kuidas linn ellu ärkab.

Nagu sõda oleks lauast üle käinud

Järgmine kord, kui lähete mõnele seminarile, konverentsile, siis palun pea meeles, et:

¤ kui sul pole kohvipausi, siis ära torma kohvikannu juurde;
¤ portselantassid sobivad mitmekordseks kasutamiseks;
¤ ära topi salhvrätikut vm prügi kohvitassi, klassi vms sisse, sest keegi peab selle sealt välja koukima;
¤ prügi pane selleks ettenähtud kohta. Enamasti on selleks mõni talrdik kuskil laua servas...

...kui nii teed, siis toob teenindaja sulle alati kõige värskema kohvi ja kõige värskemad saiakesed.

Kolm kuud kohvikeetmist ja taldrikukandmist on möödas. Aeg väikeseks vahelduseks.

"Igaühe elus tuleb kord hetk olla ettekandja"

Sellise avaldusega tuli lagedale tore reisikonsultant, kellele ei valmistanud minu vastused küsimustele "Miks sa tahad sõita pärapõrgusse?" ja "Millega sa Sydneys leiba teenid?" mingit üllatust. Vastuseid "et viisat saaks pikendada" ja "ettekandja" kuuleb ta üsna tihti. Olen juba kolmandat ööd hostelis. Magan narivoodi ülemisel korrusel - pole Anut kaasas, kellega alati vahetada sai nii et maale lähedamal magada. Kuna tööl on jälle kiire olnud, siis on uni magus olnud ja saab elada küll. Hostelis on kass - see on tõeline lisaväärtus!

Nii aga reisikonsultandi ja enda abiga on nüüd plaan selline, et 21. mail sõidan Austraalia troopilisse põhja - Darwinisse ja sealt edasi Kununurra nimelisse kohta, kus on kaks eesti tüdrukut juba ees ootamas, et üheskoos maatööle minna. Sealkandis korjatakse igast asju ja istutatakse pisikesi puusitikuid pottidesse. Küll seal midagi kontimööda ka on. Ettekandja kohustusliku varustuse (mustad viigipüksid, mustad kingad, valge triiksärk) otsustasin jätta Sydneysse (ühes minu linna-varustusega, mis sugulaste juures hästi hoiul). Siis nagu vähem kiusatust maatööle käega lüüa. Ja alati aitab mõte peatsest puhkusest Eestis. :)

Mini-puhkus

Sellel nädalal tegin tööd nii 13,5 tunni jagu. See tähendab, et sisuliselt üldse ei teinud. Vahelduseks oli päris tore. Seda enam, et sain olla paar päeva kenas majas Manlys, teha seal ühe 10km matka (no kõnni) ja nüüd lähen edasi enda sugulaste juurde. Nii et on selline tore "omade" nädal. Seejärel kolin linna hostelisse - samm sammul lähemale ränduri elule. Hoiab raha kokku (kuivõrd mulle aeg-ajalt meeldib ikka laiselda) ja seltsis ikka segasem.

Aga jah - vahel ei ole midagi paremat kui vaadata mõnd seepi, juua teed ja diivanile kerra tõmmata. Ilm lihtsalt oli kehvake. Eks peab hakkama vaatama, kus siin talvel elada kõlbab. Sydneys müüakse mütse, salle kindaid, saapaid (!) ning tundub, et asi ongi tõsine! :) Täna nägin bussiaknast ühte seljakotirändurit, kellel alles lennujaama silt koti küljes rippus. Jalas olid tal plätud (thongs nagu kohalikud räägivad), jalas lühikesed püksid ja maika. Päris kahju hakkas vaesest lapsest.

Tehtud!

Aega läks ligi neli kuud enne kui koaaladeni jõudsin. Aga ootamine tasus end igati ära! Aga need koaalad (ja teisedki austraalia fauna liikmed) tundusid Featherdale Wildlife Park'is üsna õnnelikud olema. Valitses selline üldine rahumeelne meeleolu ning tavapärane lindude sädistamine. Austraalias tähendab lindude sädistamine küll kõva ja kriiskavat häält. Ühe laululinnu leidsin ka. Oli selline pruun ja tagasihoidlik aga meenutas sellist Eesti kevadmetsa häält. Ma arvan, et Featherdale pakub kõva konkurentsi Jersey loomaaiale hetkel.

ps - selle loomapargi asutas mees, kellel eesti veri sees. See perekond (end Kübar) on tuntud ka selle poolest, et alustasid austraalias eesti leiva küpsetasid ning sõitsid leivakoormaga üle Harbour Bridge kui too avati. Sellised toredad lood ja inimesed. Ma pole siin veel ühtegi igava loo/eluga inimest trehvanud. Ning tavapärasele küsimusele, et kes sa oled ja kust sa tuled, võid saada kõige eriskummalisemaid vastuseid. Lisaks oli mind saatmas kaks kohalikku giidi, kes eesti keelt oskavad. Luksus!

Raha vs higi lõhn

Töö tegemise ja tasuks saadava raha vahekord on üks lemmikteemasid paljudes seltskondades. Aga kui aus olla – siis kontoritöödel olles ei ole seda töötunni hinda ma tundnud. Raha tuleb ja raha läheb ja nii lihtne ongi. Töötades nüüd aga jalgadel, on rahal ja töötamisel hoopis uus tähendus. Vanasti tähendas 9st 5ni tööpäev seda, et töömõtted keerlesid peas ka peale töö aega. Siin ei mõtle ma tööle peale tööd. Või kurrutamise või punase veini valamise kunsti peale ei raatsi enda mõtteid raisata.

Linnas on inimesed, kes tormavad kontoritessse – kas kõrgetel kontsadel (sõltumata sellest, kas nendega ka kõndida mõistetakse) või tossudes/plätudega (et kiiremini jõuda). Töölt välja tormatakse sageli juba trenniriietes... Töölt trenni või pubisse – selles on paljude jaoks küsimus. Mulle meeldib, et ma saan oma füüsilise koormuse tööl kätte (kilod ei kao, kuid toonus paraneb). Lisaks hakkavad mõtted mõnusamalt jooksma. Samas aga nüristab see üsna kiiresti – lõunasöögid, õhtusöögid, pulmad moodustavad ühtlase virr-varri.

Peagi tahan minna näiteks õunakorjamise trenni – upita-upita ubinat ja pärast tassi ja tiri. Ja pärast ärge unustage, et tuleb ka korralikult venitada.

Mis on linnukesel muret?

Mina nautisin enda vaba päeva koos Õed Tihedad meeliülendava seltskonnaga... Istusime sellises toredas looduskaunis kohas paadikail. Meie juurde tuli nägus noormees, kes jagas meile infot, et tal sõbrad tulevad kohe paadiga... Uhke paat tuligi. Kaks meest olid paadis. Vestlus oli: mees paadist: No kuule, see pidi olema ju olema kena pärastlõuna - homod omavahel - ja nüüd on sul siin kolm tüdrukut... :) Sydney on vabameelne ja tore. Tore paadimees lubas järgmisel korral peale võtta. Sedakorda oli kolm meest paadis.

Iga päev teen asju, mis on mulle head või siis mitte

Reisides (isegi pikaajaliselt) keerleb suur osa elust igapäevaste asjade ümber... Söögi hankimine on üks nendest. Austraalias on väha lihtne väga hästi või väga halvasti süüa. Puu- ja juurviljad maitsevad nii nagu nad peavad (tomatid on tomatid, mitte need vesised, maitsetud asjad) ning tervislikke söögi võimalusi on palju.. Mahlabaarid, sushi-kohad, aasia toidud üleüldse. Sama lihtne on ka ebatervislikult süüa - kiirsööki, suuri portsione leidub samuti igal nurgal. Kõndisin täna nii tund poolteist söögikoha leidmiseks... Meenusid esimesed reisid Anuga, kus sööögikoha leidmine oli päeva töö ;) Siin läks aega, sest olin veidi varasem kui enamik õhtustajaid. Aga üksi inimtühjas restos istumine ei tundunud eriti ahvatlev. Nii kõndisin mööda kümnetest toredatest kohtadest ja leidsin end kana söömas. Plaan oli küll võtta kena lihatükk ja salatit kõrvale aga leidsin taldrikult suure burgeri (sisaldas päris kana liha) ja friikaid ning limonaad tuli ka veel pealekauba... Ma arvan, et see oli lihavõtete järelkaja - sugulaste juures (nii siin kui kodumaal) tekib alati tähtpäedvade ajal selline rootsi laua moment (nagu soome laevas), et süüa tuleb nii palju kui jaksab ja siis veidi veel...

Tühi linn

Lihavõtted tähendavad pikka nädalavahetust - enamus inimesi nautis vabu päevasid reedest esmaspäevani ning enamus Sydney elanikke sõitis linnast välja. Mina ka :) Suguvõsa piknik jäi kahjuks ära, kuna vihma muudkui sadas ja sadas laupäeval aga onutütar Linda võõrustas meid sinimägedes. Oli kodune nagu alati! Suutsin omalt poolt panustada eesti stiilis kartulisalatiga - no vanaema omani on veel pikk tee minna :) Pühapäeval startisime Linda sõbranna Debbie poole teele, kes elab looduskaunis kohas keskrannikul (Central coast). Selline "relax" meeleolu valitses kõikjal... va pelikanide seas, kes oma palukeste pärast ikka veidi vaeva nägema pidid. Tagasli linna jõudes käisin rannikut võrdlemas - väikese jalutuskäiguga mööda ranna äärt... Kui homme on ilma, siis lähen ja lasen end lainetel ka loksutada. Üldiselt on siin ilma poolest sügis. Selline meeldiv kliima ja kõik lilled ja püüsad ja puud hakkavad õitsema... On selline mõnus juulikuu Eesti suve lõhn :)

pildil minu paremal käel on Kristian ja vasakul käel Declan (ma isegi juba teen nägude järgi kaksikutel vahel. hääle järgi on see siiski veel võimatu) Ma arvan, et poistele Eestis meeldib.

Häid pühi!

Sydney kubiseb shokolaadimunadest - suurtest ja väikestest, sadade erinevate maitsete ja täidistega... Mõistate mu kimbatust? Juurte säilitamiseks värvisin täna siiski mune eesti kombel. Kuna aga valgeid ei leidnud ja sibulakoori ka aasta jagu kogunud siin ei ole, siis tulid veidi lahjad välja. Aga mõte loeb...

Avastasin täna kodukanti avastades, et minu tänaval (kui sedamööda mingi 10 min jalutada) on suur klooster, kirik, kool. Kõik katolikud. Parasjagu oli Suure Reede (siin on see Good Friday) teenistus. Rahvast oli nii palju, et kõik uksed olid lahti ja inimesed seisid isegi treppidel. Kloostril on suur aed ja seal kogunesid kenad papagoid. Selline paradiisi aia moment tekkis :)

Lennupiletid: Sydney - Tokyo - Helsinki - Tallinn, Tallinn - Helsinki - Bangkok - Sydney

Kõik plussid ja miinused, viimased kroonid ja dollarid kokku lugedes on lõpptulemus selline, et saan olla hea sõbranna elu ühe tähtsama hetke juures Juulis. Jõuan Eestisse 23ndal juulil ja tagasi Sydney poole hakkan sõitma 10. augustil. Sinna vahele mahub aga palju ilusaid päevi ja kohtumisi... Ma käin teil, sõbrad, sabas nagu koer ja naudin igat sekundit!

Ühtlasi saan Tokyot külastada - mis sest, et ainult lennujaama :)

ps - Eve, tänud!