Räägi inimese, mitte tema koeraga

Kui meil on sotsiaalkampaaniate teemad reeglina äärmiselt tõsised - helkur & suitsuandur & turvavöö päästavad elu, ID-kaart pakub turvalist elektroonilist identiteeti jne, siis Austraaliast jäid mulle meelde mõned toredad pisikampaaaniad...

Näiteks valmistati mõni aeg tagasi ette kampaaniat, et teavustada SOS numbri (Austraalias 000) tõsidust. Ära ikka helista, kui oled murdnud küüne, pillanud padja maha või kui sul on lihtsalt pizza isu. Probleem on selles, et 000 on lihtsalt nii lihne valida, et tekib kiusatus seda igal võimalikul ja võimatul juhul ka teha. Kuid kiirabiauto ei ole takso :) Tähtsaimad sihtgrupid olid mäletamist mööda pidutsejad, immigrandid ning kuni 10-aastased lapsed. Viimastele mõeldes tehti ka mäng

Veel jäi silma reklaam, mis üritas austraallastele selgeks teha, et nad ei peaks pimeda inimese juhtkoeraga juttu tegema. Sõnum oli stiilis, et pime on ka inimene, kes tahab oma elu elada... Räägi inimese, mitte tema koeraga. Kampaania lehte ei suutnud enam leida, kuid soovitusi pimeda inimesega suhtlemiseks aga küll.

"Say hello to us. If a blind person has a guide dog don't ignore the blind person in favour of the dog. When you say "Hello" to the dog, say "Hello" to the blind person. You'll be amazed how many people speak to my dog but totally ignore me!" RachelGreen.com

I’m back vol1 – Aga ikkagi Austraalia! Mis sest, et Tasmaania!

6 tundi London Stansted. 9h Kuala Lumpur. Kokku 2 ööd lennukis. Lõpptulemusena on hosteli nari 2. korrus maailma parim paik! Ning oma kohvri (mis nii lühikese lennu jaoks on ilmselgelt liiga raske (15kg)).
Peale und ilmnes, et Tasmaanias on väga külm – armsad eestlased, naerge, jah! Siin on külmem kui Eestis – müts ja sall on ostlemisnimekirjas!

Igatahes on Tasmaania tore ja siin levib haigus nimega „wirelessness“ – ehk siis see, et isegi peatänava edumeelse (kui reklaamsilti usaldada) internetikohviku müüja hakkab kokutama, kui wifit nõuan. Kuid suudab mind siiski juhatada „blue cord“ juurde, et saaksin oma pisikese rüperaali netti aidata. Hea seegi!

Austraalia? Jälle?

/.../Umbes nii reageerisid pooled mu sõpradest ja kolleegidest kui kuulsid, et võtan jälle ette pisikese lennureisi. Aga miks mitte? Eelmine kord nägin vaid murdosa... Ja peale seda korda pole ka veel kõike näinud.... Lonely Planet oskab nimetada vähemasti 10 põhjust. Paljud kohalikud reisivadki (terve elu!) ainult Austraalias ja ikka ei jõua kõike ära vaadatud...

Igatahes peale täpsustust "kolm ja pool nädalat" jäid enamik sõpru rahule. Endalgi huvitav päris "turistina" minna. Kohvri pakkimine on igatahes ootamatult raske - sest mida pakkida kaasa nii lühikseks ajaks? Pealegi liitume reisi ajaks "kohalike eestlastega", kes meiesuguseid kohvri ja ajakavaga reisijaid esialgu võõristavad. Kuid loodan, et meie kohaneme kiiresti :)

ps - reisi toimumise võlgen Air Asia sooduspakkumisele, heale reisikorraldajale ning ülemuse ja kolleegide mõistvale suhtumisele. Tean, tean.... olen teile teene võlgu.

Turistid on linnas ja hinnas!

Muidugi on tore, et ka majanduslanduse tingimustes turistid vanalinna avastama jõuavad. Aga kui ma täna ma regulaarselt "ring ümber Schnelli ja üles trepist, alla pikast jalast ja üles jälle lühikesest jalast jne jne" jalutuskäigult tulin, trehvasin turiste, kes kandsid neid jubedaid matka pükse. Neid, mida saab nagu muuseas lukust poole lühemaks muuta - juhuks kui näiteks äkki järsk jõgi kolmepäevasel metsamatkal (kus vahetusriideid pole) vastu tuleb...
Heake küll - päeval sadas vihma... Kuid Eesti ei ole ju tulvavete piirkond!
No aga miks nad neid vanalinnas kannavad? Me oleme ju ometi täiesti tsiviliseeritud kant.

Aga no eks igal rahval omad kombed - see, mis ühes kohas lubatud, teises keelatud. Kes Tallinna kontorirottidest julgeks hommikul trollist tööle musta kostüüme ja valgete tossudega spurtida (kontsad on kotis)? See oleks ikka big no-no meie kandis...

3 kevadist hetke

Näib nii, et ka Eestis on kätte jõudnud hetk, kus võib villased sokid paariks kuuks sahtlisse panna (hiljemalt augustis jälle vaja) ning kevadet nautida. Pärnus õnnestus tabada päikeseloojangu ajal noori trummidel improviseerimas, kedagi sanatooriumi rõdul trompetiga spontaanset kontserti andmas ning üht värvilist liblikat (esimest). Pole üldse paha.

Ehmatav avastus raamatupoes

Luusides ringi Viru keskuse Rahva Raamatu kaupluses, tegin ühe hirmutava avastuse - enim müüdud raamat poes kandis pealkirja "Stress". Täpsemalt stress ja heliravi . 2. kohal oli Gerd Kanteri 15 sammu võiduni Vähemasti on mõlemad raamatud paremusele suunatud.
Aga raamat stressist esikohal pani ikka mõtlema meie töö- ja muudest eluraskustest. Aga kui mul oleks see 170 krooni, (stressist vabanemise hind), siis ma parema meelega ostaks selle eest ka luulet või eesti muusikat või läheks sõpradele külla ja võtaks tordi kaasa.
Mul on väga hea meel, et mul ei tekkinud korrakski mõtet, et seda raamatut vajaksin... Õnnelik mina.
ps - Rahva Raamatu veebipoes on esikohal Mihkel Raua "Musta pori näkku" - kohe kergem hakkas!

Vastlad ja pastlad

made by Anu

Koduse tunde tekkimisest – seeriast üksikud mälupildid vanast ajast ja hetkeseisust

Vaatasin ühe oma Sydney hosteli toakaaslase bloggise ja nägin sealt pilti, mis avaned hoovile, kus asus söögilaud, minu toa juurde viivast koridorist.
Seda nähes meenus mulle, kui koduseks võib muutuda maailma kõige enahubasem ruum, millesse sisenedes puudub igasugune kindlus – kunagi ei tea ette, mitu voodit 6st on inimestega asustatud, kas nad on uued või juba tuttavad, kas sisse astudes komistad mõne kohvri otsa või mitte ning kas on üldse lootust leida tee vannituppa üle riidehunnikute. Sinna Sydney hostelisse aitas mul sisse kolida onupoeg, kelle juures olin saanud veidi tõelises kodus redutada. Mäletan, et viskasin oma koti tuppa, tuvastasin ainsa vaba voodi (mis ühtlasi tähistab elus ülemiste naride eelistamise perioodi), viskasin varanduse (laptop ja pass) hoiukappi ja sulgesin selle... et minna veel mõnusat tai õhtusööki sööma. Tagasi tulles selgus, et olin kapi võtme hoiukappi jätnud ning pidin administraatori abi küsima kapi lahtimuukimisel. Kuid hämmastava kiirusega muutuvad asjad koduseks – otsekui lepid ümbritseva keskkonnaga.
Mulle tundub, et enamasti ongi kaks lähenemist, kuidas end koduselt tuntakse – kes riputab kodu täis asju, mälestusi või siis kes katsub hakkama saada just sellistes tingimustes, mis ette antud – ise lillegi asjade „kodustamiseks“ ette võtmata. Lõpuks jõuavad sihile mõlemad. Saadakse aru, et kohal kus viibitakse, on küljes selline miski, mis paneb sellest kas rõõmu tundma või seda vihkama.
Mida rohkem oled liikumises, seda kiiremini tekitad enda ümber just sellise ruumi, mis sinu jaoks kodune on. Sellega seoses meenub mulle, et viimased kaks-kolm nädalat on meie korter rohkem nagu laatsaret olnud – peavarjuks headele ja veel parematele inimestele. Ja see on ka tore! Ent täna peale seda, kui juhuslikkult sattus minu tuppa diivan ja põrandavaip, loksus kõik paika – tasakaal toas ja hinges saavutatud ning kodu olemas. Tänud siinkohal kõigile, kes mööbliga ja mööbeldamisega on abiks olnud.

Ämblikupalavik

Peale Austraalia reisi kipun Austraaliat igal pool rohkem nägema - filmides tulevad mingid maastikud tuttavad ette, mõni inimene meenutab mõnd austraalia-tuttavat jne jne jne. Ja nii juhtubki, et kui märkad seinal ämblikku, siis esimese hooga hakkad mõtlema, et kas see on nüüd see kuri redback..sest Austraalias teatavasti võib ka mõni toaämblik üsna mürgiseks osutuda. Selles mõttes on küll Eestis hea :) Selline tore kohaloleku kontroll oli täna - Tallinn, detsember 2008, toaämblikud ei ole mürgised.

Pikk jõulupikutamine

Jõulude ajal kergelt haige olemine on vist päris populaarne - kõik võtavad aja maha - ju siis ka keha. Ju tahab ka puhata. Nii et minu igapäevaste Jaansoni ringide läbimise plaan (pikk jalutusrada Pärnu jõe kaldal) jäi ainult plaaniks ja tegelikkuses veetsin kõige rohkem aega voodis lesides... Oma suureks rõõmuks avastasin, et olin õige valiku teinud. Seda vähemasti Lin Yutangi silmis, kes oma raamatus "Elamise tähtsus" voodis pikutamisele suisa terve peatüte lamamisele pühendab ja on veendunud, et vähemasti üheksa kümnendikku maailma tähtsamatest avastustest on sündinud kell kaks või kell viis hommikul, kui teadlane või filosoof on end voodis kerra tõmmanud.

Tsiteerin siis pisut.. /.../ Voodis lebamiseks on omad, õiged ja luksuslikud viisid. /.../ Usun, et üks suurimaid elumõnusid on voodis jalad kõverasse tõmmata...Kõige parem on mitte lamada tasasel asemel, vaid asetada end suurte pehmete patjade abil umbes kolmekümekraadise nurga alla, kas üks või mõlemad käed kukla taga.

Ja kui mu realistidest sõbrad nüüd juba sügavalt ohkavad, siis ärge muretsega. Härra autor lubab ka toolil istuda (suisa kolm tundi) - sest kogu inimelu kulgeb töö ja mängu, pinge ja vabanemise tsüklitena. Kõrgeima elutarkuse võime saavutada üksnes siis, kui me vaheldame sirget kontoris töötamise asendit ja diivanil väljasirutatud asendit pärast tõsist tööpäeva.

Mul on hea meel, et ma endale jõulukingiks madratsi ostsin ja et homme jälle kontorilaud ootab.

Käes on kingivahetuskuu

Muidugi tahaks teha olulisi kingitusi paljudele olulistele inimestele. Aga olude sunnil on nii, et tahtmisest vahel üksi ei piisa. Aga ka majandussurutise tingimustes ei ole põhjust nukrutsemiseks. Ma pigem arvan, et parem on jätta kink üldse ostmata ning oma kodus ringi vaadata - aastatega on tekkinud sinna kindlasti paras kultuurkiht - head raamatud ja plaadid näiteks, mis endale soetatud on. Miks siis mitte jõulu ajal neid jagada - välja laenutada ja pärast tagasi saada. Avastasin, et nii mõnegi raamatu puhul tekkis kohe mõte, kellele seda võiks lugemiseks pakkuda...
Ja kingisaajal ka hea meel - raamat ei jää raamaturiiulitele tolmu koguma - seda saab tagasi või edasi anda. Jõukust tuleb ju ringi jaotada!

Rahu hinge! Komm põske!

Jõul 2008!

Kus on minu kodupood?

Hakkasin ükspäev mõtlema, et mis on õigupoolest linnaosa nimi, kus ma nüüd elan – keskklinna kant küll, kuid kus täpsemalt? Ma arvan, et kui öelda Tõnismäe, siis oleks vist kõige õigem. Aga mis on Tõnismäe kui elukeskkonna kese? Meil on siin Kaarli kirik, Rahvusraamatukogu, Kaitsepolitsei, Hambapolikliinik, Mereakadeemia ja Patendiamet. Nende vahele üks kitsas rida elumajasid.

Aga kus on minu kodupood? Minu pagariäri või minu puuviljalett? Kus ma näen inimesi, kes minuga ühes kandis elavad? Ega see nii lihtne ei olegi. Töökoht on üks sotsiaalne koht ja siis kodu. Aga sinna vahele, nii ca 20 minutilise jalutuskäigu peale ei jää midagi, mida oma linnaosaks pidada. Minu kodu on Tallinna vanalinn ja kesklinn. Suur avalik ruum ja kaunid kohvikud – aga minu kodune toidupood on mul veel leidmata ning juuksus ja kingsepp on mul ikka Pärnus.

Kaubamaja toiduosakonna töötaja näeb sadu kliente päeva jooksul. Klienditeenindusstandard võib isegi väga kõrge olla, kuid ma ju ometi tean, et kaubamaja müüa ei hakka mind kunagi tänaval või turul juhuslikult kohtudes teretama.

Kuidas saada oma naabritega tuttavaks? Tuleb järgmist ühistu koosolekut ootama jääda.

„Ma tahan kõike! Ja kiiresti!“

...Nii alustas oma elufilosoofia rääkimist mulle üks Iiri päritolu noormees, kes oli lõpetanud oma tööpäeva raamatupidajana ning pidas plaani, et endale veel üks töö võtta. Sest 9-5ni töö viib sind kaugele. Aga kui siis veel 20-23 töö teed, siis jõuad ju kiiremini kohale. Kohale õnne ja kõikide võimaluste maale.

Kodu-Eestis aga saadavad inimesed töö-kirju südaöösel. Seda ka peale 9-5ni töö tegemist. Ja seda mitte suure õnne ja varasema pensionipõlve, vaid tähtsate asjade pärast. Eesti on väike ja igaühe panus on tähtis. Nii tähtis, et selle sisse võib end samamoodi matta nagu unistustesse majast mere ääres ja lõpututest golfiturniiridest.

Tolle Iiri kangelase jutt tundus mulle tol korral naeruväärne – julgeda tunnistada, et ta teeb seda kõike vaid raha (ja sellega kaasneva vabaduse), kuid peamiselt siiski raha nimel... Nii primitiivne! Aga tegelikult on see vist päris suur julgus – olla enda vastu nii aus. Aga mille pärast mina kiirustan?

Kiirnuudlid ja valehäbi

Tehes mõned kiired arvutused, olen jõudnud järeldusele, et tuleb elustiili muuta. Aga ärge saage valesti aru – võlad, mis on tekkinud reisimist on vähemasti minu jaoks sellised, millel on rohkem väärtust kui sellel konkreetsel rahasummal. Aga muidugi – elada on ju ka vaja ning fotode vaatamine kõhtu ei täida.

Kuigi Eestis olles räägivad kõik MS ja ML (majandussurutis ja majanduslangus), nii tippjuht kui koristaja, siis praktikas on toidupoes ikka inimestel kärud täis ja ilumaailmas Nivea kreemi juures veel saba ei ole.

Aga luksuse lõksu on kerge langeda – sest lõhnav dushigeel pakub rohkem naudingut kui harilik seep. Aga mis on eesmärk – saada puhtaks. Nii et keskenduks siis sellele. Ja kui võtta midagi luksusena, siis seda ka tõeliselt nautida. Ja tegelikult ei saa ka ekslusiivkosmeetikast midagi, kui aega selle pealemäärimiseks niikuinii ei ole.

Esimeseks muutsin enda lõunasöögi harjumusi – see polnudki nii raske, kuivõrd olen juba harjunud ja harjutanud end sellega, et lõuna on pigem sümboolne ja õhtuti kuidagi rändab rohkemad ja toekamad palad suhu. Kuid valides söögiks väikese supi, priisates suisa keefiri ja leivaviiluga, sain kaaskolleegidelt päris mitu kommentaari. Ja nii ei pannudki mind väga imestama, et minu tänast kiirnuudlisöömist jäid mitmed uudistama. Ja see polnudki nii väga odav – lähim toidupood, kaubamaja, suutis mind tõsiselt üllatada 5 eek kiirnuudlitega.

Kas vaesus või säästmine on tõesti midagi, mida peab häbenema? Miks mulle tundub, et kallitest autodest väljuvad tegelased end Säästumarketi lettide vahel kuidagi väga väikseks teevad?

Kunagi vaidlesin ühe saksa vanahärraga, kes luges sõnad peale, et laenu ei tohi võtta. Üritasin öelda, et muudmoodi ei saa. Tema sellega ei nõustunud. Parem ole üldse ilma.

Its a bargain! Aga on ju tore, kui inimene saab kokku hoida ja siis võib-olla endale midagi väärtuslikumat lubada. Igaüks hindab eri asju. Ja ma olen nõus nädal aega kontoris kiirnuudleid sööma, et ühel neljapäeval sõpradega kohvikus kooki süüa ja süümepiinadeta lattet peale rüübata.

Kodutee

 

Minu PÖFF

See aasta tuleb PÖFF teisiti. Programmilise lähenemise kohaselt püüdsin otsida välja helged, rõõmsad ja kiiksuga filmid, mis pimedaid öid valgustaks. Kui päikest ei ole, siis tuleb ta ju välja mõelda. Euroopa kino vaatamine on tõeline luksus. Nii et Aasia jääb Aasia reiside jaoks. Ja sots-realismi tajun Tallinnas igal sammul. Ei mingeid hingepiinasid ja suurt kunsti või tõekuulutamist.

Pühapäev, 23.11.2008
» 2304 16:30 Diskoussid (Kosmos I)
Reede, 28.11.2008
» 2828 16:00 Kapten Abu Raed (Sõprus)
» 2830 20:30 Kui elu oli hea (Sõprus)
Esmaspäev, 01.12.2008
» 0128 17:30 O'Horten (Sõprus)
» 0109 20:30 Vikerkaaretegija (Vene Teater)
Teisipäev, 02.12.2008
» 0231 21:00 Maakooliõpetaja (Sõprus)
Kolmapäev, 03.12.2008
» 0324 15:30 Eldorado (Kosmos II)
» 0322 22:00 Valss Bashiriga (Kosmos I)
Neljapäev, 04.12.2008
» 0415 17:00 Hüvasti, Solo (Kosmos I)
Reede, 05.12.2008
» 0506 21:00 Absurdistan (Kinomaja)
Laupäev, 06.12.2008
» 0625 16:00 Rumba (Kosmos II)
» 0622 21:30 Humboldti maa (Kosmos I)
Pühapäev, 07.12.2008
» 0717 15:30 Goodnight Irene (Von Krahli Teater)
» 0719 20:30 Naabruskonna kangelased (Von Krahli Teater)

ps - Happy-go-lucky tuleb kinno (loodetavasti)

Nii nüüd on ta siis valmis

Siit tulevad 3 reisikirja ja 2 lisa. Kogu Austraalia aja kokkuvõte, mis Bali saarel kirja sai pandud. Ehk on endal mõne aja pärast õpetlik lugeda. Muhv, nõudmiseni.

Ametlik Austraalia reisikiri

I osa – CITY LIFE

Selle, et ma ükskord Austraaliasse lähen, otsustasin ma ära juba õige varakult – nii lasteaia viimastes rühmades. Sest seal on päike, kängurud, koaalad, üks suur punane kivi.... No kindlasti ka sellepärast, kuid seal on alati laual puuviljavaagnad, sealt saadetakse mulle ilusaid asju ning seal elavad erilised inimesed... mitte aborigeenid, vaid minu isa vend, tema naine, nende lapsed (ja nüüd juba ka lapselapsed) ning eriti minu onunaise õde, kellel on pea minuvanune tütar, Katrina, kellest saab minu esimene kirjasõber. Mina kirjutasin eesti, tema inglise keeles – tõeline integratsiooniprojekt. Kuid vaatamata pikale vaimsele ettevalmistusajale pidin ma end ikka päris korralikult näpistama, kui ma oma suure rohelise kohvri Katrina roosas toas Hazelbrookis (NSW) lahti pakkisin.

Seal ma siin nüüd olin.. Ausraalias, kiviviske kaugusel Sydneyst. Aga kuidas edasi? Mu pea oli üsna tüki. Eestis olin ma rohkem ametis hirmus tähtsate töö-asjade ajamisega kui Austraalia plaanide tegemisega. Tänu ühele hästi pikale õhtule Katrinaga tema Kopenhageni köögis (tema oli selleks ajaks omakorda Euroopat avastama tulnud) sain veidi aimu Sydneyt elust. Sain teada, mis linnaosades mu sugulased elavad ning kus elu keeb. Seega siis otsustasingi, et Sydneny saab minu Austraalia koduks.

Eirates kõiki loogika reegleid asusin ma endale OMA tuba otsima. Nii jäi mul esimene pea pool aastat täiesti nautimata tavapärane hostel-töö-üürituba ning seljakotirändurite elu võlu ja valu. Aga seevastu sain rahulikult Austraalia elusse integreeruda. Sealjuures aitasid nii austraallastest majakaaslased, telekas ning tohutu aeg, mis kulus mööda linna liikumisele ning kõige jälgimisele... Maandusin ma kenas Victoria stiilis majas Glebe linnaosas, mis oli mulle juhuslikult silma jäänud. Mu fotokas oli pilt minu hilisemast kodutänavast (Bridge road) ja majast veel enne kui sain teada, et ma just seal elama hakkan. Rääkides märkidest, eksole...

Järgnas usin kodukujunduskuu... Minu omandusse tekkisid muu hulgas lambikuppel, transistor, kell-raadio, triikraud, pesukuivatusrest, puhul (külma, mitte sooja)... Asjad, mille omamisest ma mingi hetk loobusin (mõni neist peaks paari kuu pärast merepostiga Eestisse küll ka jõudma. Tööd mul jätkuvalt ei olnud ja ega ma hästi ette ei kujutanud, et kelle või millena ma endale toiduraha õnnestuks välja teenida. Ukselt uksele müük ja ettekandjatöö olid üsna viimased, millele Eestis kohvrit pakkides mõtlesin. Aga aimate juba võitegi, siis just nii läkski. Ja neile, kes Austraaliasse rändamise peale mõtlevad võib vaid soovitada, et ükskõik mida sa ka ei mõtle, siis mustad (koledad aga mugavad) kinnised kingad ja mustad viigipüksid kuluvad alati marjaks ära.

Töö leidmine oli raske ja ei olnud ka. Muidugi üritasin ma kandideerida ka ametitesse, mis mu Eesti profiiliga oleks kokku sobinud. Ja siis järk-järgult lasin latti allapoole. Kui ükskord jõudsin sellisele seljakotituristide tööde tasemele, läks palju lihtsamaks. Sain omale nii müügitöö (milles ma täielikult läbi kukkusin) ning 2 ettekandjatöö otsa esimese intervjuu peale. Kuid töö saamine ja töö tegemine on ikka kaks eri asja. Minu austus kuulub kõigile müügimestele ja ettekandjatele, poemüüjatele ja vabrikutöötajatele. Võib-olla on asi minu vanuses või lihtsalt minus, kuid ma avastasin, et esimese hooga võtsin ikka tööd veidi liiga tõsiselt. Hiljem toimus ümberõpe ubade sorteerimise töö-teraapia abil). Aga tööandjatele mu asjalikkus meeldis. Selles mõttes mul vedas.

Tööd tegin Sydneys just nii palju või vähe kui vajalik või võimalik. Eesmärk oli üür ära maksta ja veidi ringi vaadata, kuid mingit tohutut tahet kõike Austraalias näha, mul ikka ei olnud. Mulle oli Sydney meeldima hakanud. Samuti puudus mul jätkuvalt nimekiri kohtadest, kuhu ilmtingimata tulnuks minna ning olin saanud järjest tuttavamaks oma sugulastega. Tänu neile tundsin end jõulude ja lihavõtete jne puhul nii koduselt kui see tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust üldse võimalik on.

Nagu märkamatult oli Sydney mu ära kodustanud – tekkisid rutiinid, tuttavad poemüüjad, sõbradki. Sydney central raudteejaam muutus ühtäkki täiesti loogiliseks ning ma teadsin, kus on linna parim kohv ja shokolaadijäätis. Ja nüüd tuleb siis see koht, kus midagi muutub...

II osa – SIMPLE LIFE

Selleks ajaks oli minu Austraaliasse jõudmisest möödunud juba hea mitu kuud... ja tegelikult oodati mind ka tagasi koju ning kontorisse. Isegi lennupiletid olid mul olemas. Pidin ju vaid pool aastat ära olema. Teisalt aga oli ju Austraalia ikka nägemata ja vabaduse lõhn oli ninas. Ja nii oligi Silla tänaval Sydneys järsku tunda sildade põletamise lõhna. Sest ega maatöö konti murra ja kui see peale kolme kuud kõik su soovid täidab (st võimaldab viisat veel aasta võrra pikendada), siis tasub see ju igal juhul ära. Aga nii palju oli mind elu juba õpetanud (just just need ongi need suured elu õppetunnid ;)), et vahel võin ka oma arvamusi muuta. Aga tol hetkel tundus Sydney ilm juba päris kole (raagus puud ja kontidesse pugev külm niiskus)...

Kununurras (WA) seevastu paistis päike, melonid valmisid ning vahelduseks ei olnud mul midagi vahelduseks ka eesti keele rääkismise vastu. Ning nii ma maandusingi maapealses paradiisis! Ja kuigi minu ajagraafikud kujunesid kahe õega üsna erinevateks, siis öised äratused ja hommikukohvid jäävad küll meelde ;)

Kohale jõudes algas elu põllumeeste loogika st ilmateate järgi. Kui öösel on ikka alla 15 plusskraadi, siis melon lihtsalt ei kasva... Kuid minu õnneks oad kasvasid ning neid rohelisi kaunasid ma siis sorteerima hakkasingi. Vurasid nad mööda lingi ning meie asusime väikeseid, kõveraid, katkisi sealt eemaldama. Lihtne, ainult et hirmus igav, nagu meie töödejuhataja meid hoiatas. Aga ei olnudki nii igav. Sai rahulikult mõelda, kuulata kogu oma iPodi sisu otsast otsani ära (suured tänud sõpradele, kes mind ikka muusikaliselt harida on üritanud).
Päevadest said nädalad ning kuud. Kohalikud aborigeenid ning internetipunkti töötajad tulid juba tuttavad ette, täpselt oli teada, et millises aias koer ALATI haugub ning kohalikus supermarketis nägi alati kedagi tuttavat samuti aega riiulite vahel veetmas. Poeskäik oli Kununurras nagu hobi või päeva tippsündmus.

Vahepeal oli aga selgunud, et Eestis hakatakse pulmi pidama ning sealt ei tahtnud puududa. Nii oligi Helsinki lennujaamas eriti tore tunne olla, kus Eesti lennuki väravas mind juba silmanurgast uuriti. Eks ma nägin peale 21h lendu selline veidi õnnetu olemisega välja – dressipüksid olid ka põlvedest välja veninud ning katkise kinganinaga (no õmblus hakkas kärisema). Sõbrad Tallinna lennujaamas nägid igatahes värskemad välja. Ja oli ikka tore küll!

Üldse oli see väike Eesti vahepeatus väga tore. Polegi varem niimoodi siseriiklikult puhatud (vaja ju ikka kaugele kaugele minna, endal Hiiumaal käimata, häbi öeldagi). Ja nagu märkamatult oli selle emotsionaalse põhjusega puhkuse tulemusel mul tagasilennul kindel veendumus, et kodumaa ikka vajab mind (ja võib-olla mina teda ka) ning töö orjus saab alata novembris.