Kellel on Aasias müügieelis?

Läänes näeme vaeva positsioneerimisega. Panustame brändimisse, turundusse, sotsiaalmeediasse. Iga juht teab, et firma nimi ja nägu loevad. Teeme kõik selleks, et teha selgeks, et just meie toode või teenus on ainulaadne ja eriline.

Tai tänavatel liikudes jääb mulje, et siin ei vaevu keegi eristuma. Keegi ei ole võõbanud oma toidukäru eriliseks. Kümme õmblusteenuse osutajat on pea kõrvuti – kõigi näidistooted on sarnased, kõigi müügimeeste kutsungid ühetaolised. Tuuride väljumiste ning saabumiste kellaajad ning marsruudid tunduvad äravahetamiseni sarnased. Kõik müüvad esmapilgul sama kaupa, hinnavahed on olematud.

Turisti jaoks on oluliseimad toidu- ja reisiteenus. Mõni toidukohake on üles pannud toidu pildid (või toidu plastikust koopia) ning omab inglisekeelset menüüd. Turist peatub meelsasti oma kaasmaalase juhitud kohas, kus võib rääkida lapsepõlvest, tähtsatest lääne asjadest ning olla kindel, et espresso on espresso.

Suurim tuuride erinevus näib olevat liiklusvahend (mõjutab ka hinda) - kas merele viib luksusjaht, kaater või harilik paat. Ökoturism näib peamiselt tähendavat seda, et sind viiakse sööma kohalikku restoraniomaniku, mitte sisserännanu juurde. Otsuse tegemise juures saab määravaks, kas voldik on kirjutatud heas inglise keeles või kas tuuri müünud agent oskab vastata lisaküsimustele. Kohapeal selgub, kas giid teab enamat, kui kohustuslikud laused.

Mõni tuurikorraldaja võiks reisi alustada pisut hiljem (ja lasta laisklemisega harjunud turistidel harjumuspäraselt magada) ning lõpetada veidi hiljem. „Päikeseloojang paadi pardal“ kõlab ju küll nagu müügiargument. Kas pannkoogikäru, mis on neoonkollaseks võõbatud ning kannab nime „Rasta Banana“ on seljakotituristide seas menukam? Turundustele näib Aasias võimalusi jätkuvat.

Miks peatub kohalik ühe toidukäru juures, kuigi neid on kõrvuti umbes viiskümmend ning viie kilomeetri raadiuses teist niipalju. Võib-olla ei olegi ostu sooritamine selline rituaalne ning läbi kaalutud otsus nagu meie oleme harjunud. Peatun siis, kui kõht tühjaks läheb ning võtan oma karri sealt, kus on parimad lõhnad ja rohkem sagimist.

Mida näitab see turisti või kohaliku kohta, kes eelistab osta endale värskendav jook rahvusvahelisest 7/11 kioskiketist, mitte selle vastas olevast kohalikust pudupoest? Kurb, kui Aasia läheb täpselt sama teed mis meie. Elurajoonidest kaovad pisipoed ning kohvikud lähevad pankrotti sellepärast, sest kogu raha on kulunud sisekujundusele. See sama valge inimene istub Aasias üsna hea meelega ka plasttoolidel ning laseb sealsamas grillitud kalavardal hea maitsta ning kiidab lihtsat elu taevani.

Tee tööd, kuid ära näe vaeva

Sama leidlik nagu Henry Ford oli asjade efektiivsemal tegemisel, on Tai inimesed elu mugavaks elamisel. Peegel massažisalongi tagaseinas lubab mugavalt isegi kliendiga tegeledes seebiseriaali peegeldust näha. Kui sinu ülesanne on kolida kellegi elu ühest kohast teise, on loogiline, et istud veoauto kastsis selle diivani peal, mida sa kolid. Kohvik avatakse siis, kui esimesed kliendid tulevad. Koristaja äratab üles omaniku, omanik koka ning too teenindaja – õnneks on kõik oma pere liikmed ning see, et teenindajal on padjanägu ees ning uneriided seljas, ei häirigi näljast turisti, kes ootab, et peremees talle American breakfasti serveeriks.

Õhtusel ajal muutub seesama kohvik, pudupood või internetikohvik-reisibüroo taas koduks. Nii tunnedki end natuke piinlikult, kui „open“ sildiga reisibüroo-internetikohviku uksest sisse astud ning avastad end keset pereelu. Telekas mängib, pereisa mängib arvutimänge, ema paneb last magama. See, et seal pole kahjuks ühtegi kohalikku kaarti saada, tundub isegi armas. Kohviku vannituba on tõesti pere vannituba koos hambaharjade ja muu vajalikuga. Restorani osas lükatakse peale tööpäeva lõppu toolid ja lauad kõrvale ning see muutub elutoaks. Y generatsioon on seda meelt, et töö ning eraelu on üks ja seesama. Esmamulje järgi tundub, et Tais oskavad seda ka vanemad inimesed ning siia jäänud välismaalased.

Küsimusele „kui kaua sa siin juba oled?“ vastab nooruke euroopa päritolu hotelliomanik vaid käeliigutusega – seinal on 10 küsimust, millele ta lihtsalt vastata ei viitsi. Nimekirjas on ka näiteks küsimus, kuidas WC potti kasutada (ämbrist kausikesega vett peale uhada). Kui omanik otsustab keset õhtut end kohviku diivanil välja magada, siis ei jää külalistel muud üle, kui astuda ise baarileti taha – valada endale ise üks õlu ning see märkmikusse ka ausalt sisse märkida. Iga rannamajakese kohta on üks arveraamat. Jookide ja majutuse eest maksad alles siis, kui lahkud. Tekib tunne nagu kaardiga makste – tarbid ja tarbid, kuid raha nagu ei kulugi. Kui sulle ei meeldi, et omanik on otsustanud jalgpalliõhtu asemel iseendale peo korraldada, siis uks on seal. Sul on sul alati võimalus lahkuda.

Kella viie paiku hommikul lõpetavad Bangkokis oma tööpäeva prügiautopoisid. Kaks mees kabiinis, kaks autokatusel. Tühi prügikott istumise alla, käed puhtaks, õlu lahti ning väike snäkk sinnajuurde. Tööpäeva lõppu ootame me siiski. 

Kohtumine Mr J-ga

Aastatetagune Rough Guide räägib Ko Tao saare rubriigis kellestki Mr J-st, kes saab turisti kõiges aidata. Praegu tegutseb saarel juba lugematult mistereid oma supermarketi, reisibüroo, hotelli või restoraniga. Mr J aga pakub lisaks eelpoolmainitud äridele maailma asjade seletamise teenust Sairee beachi lähedal oleva templi juures.

Tänu temale saab külaline teada, et:

• templis ei võeta turistdelt raha;
• nad on taimetoitlased (Taimetoitlane on sale, terve, päike tema nahka ei kõrveta);
• kui sul pole lapsi, siis peaksid sa annetama oma sissetulekust 70%, et hoida maailma tasakaalus.
• 2012 algab kaheksa aastat kestev õnnetuste periood. (Kui praegu tundub, et ilmas juhtub hulle asju, siis hakkab neid suisa iga päev juhtuma);
• selleks, et maailma hoida, tuleb hakata taimetoitlaseks. Alustada võib järk-järgult. Sul on veel 2 aastat aega.

Sel ajal, kui Mr J-d kohal ei ole, tuleb piirduda infomaterjalide lugemisega (piltidel).  

Reisimine =

korilus:

söök, jook, WC, voodi, vesi, pesu pesemine, elekter, internet;

suhtlemine:

sõbrad, võõrad, loomad, sisekosmos;

kalkuleerimine:

rahavahetus, arve kontroll, tasaarveldus, eelarve korrektuur;

liikumine:

pood, rand, trenn, uus sihtkoht;

ootamine:

ilm, buss, paat, rong, laine, idee;

stressamine:

tühi kõht, üleväsimus, kehv tervis, pettus;

rutiin:

korilus, suhtlemine, kalkuleerimine, liikumine, ootamine, stressamine.

Paanikaosakond

Ämblikud, maod, kõrgused, tomatid – millegi vastu on inimesel ikka foobia või hirm. Tunnistan ausalt enda päikesefoobiat ning sünnimärgipaanikat. Kuid jah – see ei seganud päikesevaba Eestit päikeselise Aasia vastu vahetamast. Üritan teha vahet mõistlikul teadlikkusel ning hirmudel. UV indeksi hetkeseisu kuvav veebisait ei ole mu interneti avaleht, kuid päevitamas mind ei näe.

Eestis oli üsna raske olla päikesepõlgur. Arusaadav – sest kui päikest on, tuleb seda kasutada. Nii mõjusin oma kaabu ja pikkade käistega sel suvel üsna koomilisena. Maakera kuklapoolel on olukord vastupidine. Austraalia ja Uus-Meremaa on aastaid tegelenud nahavähi võitluse ning ennetustööga. Nii võib üsna kindel olla, et bikiinidega kell 12 rannas lebav olevus on turist. Aasias nähakse vaeva oma naha valgendamisega. Kui meil müüakse deodorante „ei jäta valgeid triipe“, siis siin on müügil just nahka valgendavad deodorandid. Päikese/vihmavarjudega jaapani turiste kohtab isegi Tallinna vanalinnas.

Päikest kartva, kuid sooja armastava inimese jaoks on Aasia just sobiv. T-särgi väel saab käia ka kell 22 õhtul ning ujuda saab peale päikeseloojangut. Tuleb vaid oma igapäevased rutiinid ümber mängida. Nii ei olegi lõunauinak enam laiskuse, vaid tervislikkuse märk.

Mida tuleb sünnimärkide juures pidevalt jälgida?

ABCDE reeglistik:

A – ebakorrapärane kuju ehk asümmeetria – sünnimärgi ühe poole kuju ei ole vastavuses teise poole kujuga

B – serva ebakorrapärasus – sünnimärgi serv on sakiline, sälgutatud või ähmastunud

C – erinevad värvused ühes sünnimärgis

D – läbimõõt üle 5 mm

E – kasv – muutused sünnimärgi mõõtmetes, servakontuuris ja värvuses lühikese aja jooksul.

Kas teadsite, et:

• head päikesekreemid sisaldavad selliseid aineid:
  • titanium dioxide
  • zinc dioxide
  • photostabilized avobenzone

• vältida tasuks kreeme, mille koostises on:
  • oxybenzone
  • octinoxate
  • padimate

Kui olete viibinud tugeva päikesekiirgusega riikides ning saanud ka päikesepõletuse, siis tasub ikka nahaasti juurest läbi käia ning oma sünnimärgid ette näidata. Ps – kõige suuremaks riskifaktoriks melanoomi tekkel on enne 15. eluaastat saadud päikesepõletused.

Säästuturismi aus hind

Eestlane on nutikas – nii meile sisendatakse ning nii meile meeldib mõelda. Isegi kui võõrad meid valitsevad, oskame ikka oma asju ajada. Mängime teiste mängureeglite järgi, kuid tegelikult mängime sealjuures veel „oma mängu“. Meie subjektiivne heaolu on kõrgem kui objektiivne – meil ei lähe kunagi halvasti või ei räägi me sellest. Me ostame ka siis, kui raha ei ole. See on hea – nii elame kiiresti üle majanduskriisi ning kohaneme Euroga. Kuid mida kõrgem heaolu, seda suurem oht, et muutume laisaks ning unustame sellesama nutikuse.

Odavalt reisides satud paratamatult paikadesse, mis panevad mõtlema, kas see on maailm, millesse tahad panustada. Säästuristi saastaresordis on majakesed nii tihedalt ehitatud, et nende vahel seistes pole võimalik käsigi välja sirutada. Majakeste trepid on ehitatud nii jaburalt, et oma ukseni jõudmiseks pead murdma läbi naabri elamise. Resordi sissekäigutee kõrval kõrgub prügimägi. Tunned üsna valusalt, et hotellitoa prügikasti pandud plastpudel leiab oma koha tõenäoliselt sealsamas. Samas on see odav.

Teisalt püüad võtta kõigest maksimumi ning näha kõiges võimalusi. Peeglilaua taburet muutub lauaks rõdule, hotelli seep muutub pesupulbriks. Kui duššist tuleb sooja vett, kuid kraanikausist mitte, siis siristad sooja vee klaasi (dušši juhe on liiga lühike) ja sealt edasi kraanikaussi. Läbi loetud raamatud liiguvad käest-kätte ning hostelist hostelisse. Sall võib ühtlasi olla ka tekk või sarong.

Parimate paikade ja võimaluste leidmiseks kulub aega ja energiat. Naeratada, suhelda ning ringi marssida...

Kas Aasia tundub kaugel?

Raske on leida Bangkoki seljakotituristide mekas, Khao San tänaval, hotellikest, kus poleks tasuta internetti või telekat, kus BBC ja CNN pasundavad võrdses kogustuses uudised nii Euroopast, Aasiast kui Ameerikast. Mõte sellest, et Eesti mobiilinumbri lõpetamine võiks probleeme tekitada, tundub endale juba naljakas. Uus riik, uus SIM kaart. Lihtne.

Siin on võimalik elada täpselt nii nagu kodus. Templi asemel on brändipoed, koduköögi asemel on austraallase pubi või sakslase pagariäri ning kohvimaailm valitseb Starbucks. Tänavapoe müüja oskab sind tervitada sajas keeles – sageli nii perfektse hääldusega, et iga emakeeleõpetaja heldiks. Ka Eesti on Aasiale lähemal kui osad arvata - tänavaturult saab osta nii Estonia lippu (mida kohalikul tänavanurga õmblejal oma seljkoti peale saad lasta õmmelda) kui ISIC kaarti või juhiluba.

Välismaal oleme märkamatult suurema infovoo sees ning tarbime rohkem infot – tavapäraste rutiinide (toit, wc, transport) asemel on segadus ja uued kogemused. Ahmime endasse rohkem info nii kodumaal kui välismaal toimuva kohta – kuidas sõpradel läheb, milline on parim tuur, mis on õlle hind. Vastuste saamiseks oleme valmis rohkem ka infot vahetama, mitte ainult tarbima. Me suhtleme rohkem. Teeme käivet mobiilioperaatoritele, internetiteenusepakkujatele ning kohviku- ja hotellipidajatele, kes viivad meid kokku teiste inimestega. Ning sealjuures oleme palju leplikumad –oleme valmis minema kompromissdele – usaldama enda passi hotellipidaja kätte, usaldama 20 aastase sakslase reisikogemust ning pidama eestlaseks nn „koduvenelast“, kellega jagad armastust keefiri vastu ning kellele eestikeelseid sõimusõnasid õpetas tema eesti koolis käinud „rohkem integreeritud“ sõber, mitte tema enda eestikeele õpetaja. Viimase sõnul eesti keeles roppusi ei olegi.

Asjad, mis juhtuvad maailmas, mõjutavad kuidagi meid kõiki. Ja see, kus sa ise sellel hetkel asud, kui suur uudis murdub, ei ole üldse enam tähtis. Jätkuks ainult oskust ja tahtmist olla tähelepanelik maailma uudiste suhtes. Tunne, et sa oled „kaugel ära“, on petlik. Lihtne on teha nägu, et sa ei tea, kust tulid need imeodavad imeilusad järgitehtud plätud, et suure tõenäosusega tegutsevad enamus „vahendajaid“ illegaalselt ning endast järgi jäänud plastikkottide hunnikuga tegeleb keegi „teine“. Iga astutud samm jätab oma jälje ning iga ost mõjutab maailmamajandust. Samas – elada nö „õiglast“ eluviisi – see on sama palju äri. Mida siis ikkagi valida – kas süüa teadmata päritoluga tänavatoitu või süüa orgaanilist porgandikooki, kus selle porgandi ökoloogiline jalajälg ulatub tuhandete kilomeetrite kaugusele?

Tõenäoliselt tuleb kuulata oma sisehäält ning püüda leida tasakaal oma harjumuste, väärtushinnangute ning kohaliku kultuuri vahel. Vaata lihtsalt enda sisse sama palju kui vaatad enda ümber.  

Seljakotist ja sellega reisimisest

Kuigi minu seljakott oli üsna kerge – veidi alla 10 kg Euroopa kliimas ning ca 12 kilo Aasia kliimas (kui tossud ja fliis olid ka endale koha leidnud), siis osutus see ikka liiga raskeks. Mitte minu jaoks, vaid minu seljakoti õmbluste jaoks. Kui nüüd päris aus olla, siis ega see mind väga ei üllatanud – mis sa ikka ühelt 2003 aasta Maxima poest ostetud kotilt ootad. Mul oli valida ka „korralik“ seljakott, kuid see oli jälle teismoodi ebamugav. (Seljakottide taskute ja lukkude hingeelu siinkohal pikemalt ei puuduta.) Igatahes jõudsin ma oma kotiga nädalakese ringi käia, kuni juhuslikult avastasin, et õmblus, mis rihmasid koti küljes hoiab, ühest küljest rebeneb.

Kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem. Minu öömaja tänavanurgal ootas mind oma õmblusmsinaga mr Nim. Tema töö kvaliteedist olin juba varem kuulnud – siis oli ta küll maika konstruktsioonist veidi teistmoodi aru saanud ning seega pluusi kandmatuks muutnud. Aeg oli anda talle teine võimalus. Koos mr Nimiga suutsin (õnneks!) tuvastada, et kott on suisa kahest kohast üsna katki.

Läks parandamiseks. Enne läks muidugi kauplemiseks. Nimelt oli mr Nim oma hästi väljateenitud pausil, kui ma oma kotiga kohale jõudsin. Tema partner aga palus mul oodata ning läks mureliku näoga härrat otsima. Klient ju ootab. Igatahes suutsin selgeks teha, et peale 10 min ootamist võiksin tema nimetatud 150 BHT asemel 100 maksta. Tehing sooritatud ja jäin õhtut ootama. Kell 17 oli tähtaeg. Kohale jõudes palus mr Nim mul oodata. Selgus, et ta oli võtnud endale allhankija.

Ootamisaeg möödus kirjut tänavaelu vaadates üsna kiiresti – selgeks sai näiteks kohalik frikadellide meisterdamise meetod. (Taldrikule pannakse ühtlane kiht hakklihamassi, silutakse pealt mingi vedelikuga ning ebainimlikul kiirusel lusikaga vehkides need supipotti kukuvadki) Kott käes, vaatasime koos tehtud töö üle. See, kas asi ka tõesti kvaliteetne sai, selgub juba homme, kui edasi liigun.

Mr Nimile ei andnud rahu, et tal minult 50 BHT saamata jäi ja avaldas soovi, et äkki ikka ma maksan juurde. Õnneks oli mul olnud tarkust jalutada Mr Nimini meelega ilma igasuguse sularahata. Ja siis leppisimegi kokku, et mina räägin oma sõpradele tema teenusest. Aus kaup.

Mr Nim:

Rambuttri tänava ots (7Eleven poolel), Banglumpoo, Pranakorn, Bangkok.

Markidest ja märkidest

Minu kallis vanaema andis mulle lahkumise päeval portsu eesti kroone ning avaldas soovi, et ma nende eest ikka postkaarte koju saadaks. Ma pole siiani reisidelt eriti kaarte saatnud. Kuid vanaemale antud lubadused on pühad. Igatahes lubasin, et saadan vanaemale kaardi igast linnast/kohast, kus ööbin (kui seal postkontor on vms). Esimene siis Cambridge linnast. Postimarki uurides selgus, et see oli välja antud mehe jaoks, kes esimesena maailmas täieliku puusaproteesi paigaldas. Minu vanaemal on üks puus juba proteesida ning teine annab endast ka valusalt tunda. Selline kokkusattumus siis. Ja tore (eks)kolleeg P küsis samuti täna, kas temale saadetud mälupulga ümbriku rahvuslikud rukkililled oli minu valik. Tegelikult oli see Pärnu Eesti Posti töötaja valik. Aga tundub, et postitöötajad üle maailma tunnevad oma tööd hästi. Inimhingede inseneride read täienevad - baarmanid, juuksurid, kohvikupidajad ja nüüdsest ka postitöötajad. Eks näis, mis loo järgmine mark jutustab.

Kus kõht, seal kodu, kus õhtu, seal öö.

Tore on ööbida Eestis olles nii nagu tavaliselt reisidel - juhuslikkuse tulemusel. Üsna lühikese aja jooksul elasin Tallinnas Uues-Maailmas, südalinnas, Rocca-al-mares, Kristiines ning Kadriorus.


Sealjuures nautisin seda, et sain kaasa elada sõprade eludele, kasside eludele, laste eludele, pereeludele, kohvikeetmistele, pudrutegemisele, kama söömistele, veinijoomistele, kitarri ja flöödimängimistele. 
Nautisin vaadet sirelipõõsale, merele, vanalinnale, keskturule, sisehoovile, suurele tänavale.


Ära ei eksinud ning õues või põrandal ka ei pidanud magama.
Selline "eksperiment" siis enne ametlikku reisimist. 

Räägi inimese, mitte tema koeraga

Kui meil on sotsiaalkampaaniate teemad reeglina äärmiselt tõsised - helkur & suitsuandur & turvavöö päästavad elu, ID-kaart pakub turvalist elektroonilist identiteeti jne, siis Austraaliast jäid mulle meelde mõned toredad pisikampaaaniad...

Näiteks valmistati mõni aeg tagasi ette kampaaniat, et teavustada SOS numbri (Austraalias 000) tõsidust. Ära ikka helista, kui oled murdnud küüne, pillanud padja maha või kui sul on lihtsalt pizza isu. Probleem on selles, et 000 on lihtsalt nii lihne valida, et tekib kiusatus seda igal võimalikul ja võimatul juhul ka teha. Kuid kiirabiauto ei ole takso :) Tähtsaimad sihtgrupid olid mäletamist mööda pidutsejad, immigrandid ning kuni 10-aastased lapsed. Viimastele mõeldes tehti ka mäng

Veel jäi silma reklaam, mis üritas austraallastele selgeks teha, et nad ei peaks pimeda inimese juhtkoeraga juttu tegema. Sõnum oli stiilis, et pime on ka inimene, kes tahab oma elu elada... Räägi inimese, mitte tema koeraga. Kampaania lehte ei suutnud enam leida, kuid soovitusi pimeda inimesega suhtlemiseks aga küll.

"Say hello to us. If a blind person has a guide dog don't ignore the blind person in favour of the dog. When you say "Hello" to the dog, say "Hello" to the blind person. You'll be amazed how many people speak to my dog but totally ignore me!" RachelGreen.com

I’m back vol1 – Aga ikkagi Austraalia! Mis sest, et Tasmaania!

6 tundi London Stansted. 9h Kuala Lumpur. Kokku 2 ööd lennukis. Lõpptulemusena on hosteli nari 2. korrus maailma parim paik! Ning oma kohvri (mis nii lühikese lennu jaoks on ilmselgelt liiga raske (15kg)).
Peale und ilmnes, et Tasmaanias on väga külm – armsad eestlased, naerge, jah! Siin on külmem kui Eestis – müts ja sall on ostlemisnimekirjas!

Igatahes on Tasmaania tore ja siin levib haigus nimega „wirelessness“ – ehk siis see, et isegi peatänava edumeelse (kui reklaamsilti usaldada) internetikohviku müüja hakkab kokutama, kui wifit nõuan. Kuid suudab mind siiski juhatada „blue cord“ juurde, et saaksin oma pisikese rüperaali netti aidata. Hea seegi!

Austraalia? Jälle?

/.../Umbes nii reageerisid pooled mu sõpradest ja kolleegidest kui kuulsid, et võtan jälle ette pisikese lennureisi. Aga miks mitte? Eelmine kord nägin vaid murdosa... Ja peale seda korda pole ka veel kõike näinud.... Lonely Planet oskab nimetada vähemasti 10 põhjust. Paljud kohalikud reisivadki (terve elu!) ainult Austraalias ja ikka ei jõua kõike ära vaadatud...

Igatahes peale täpsustust "kolm ja pool nädalat" jäid enamik sõpru rahule. Endalgi huvitav päris "turistina" minna. Kohvri pakkimine on igatahes ootamatult raske - sest mida pakkida kaasa nii lühikseks ajaks? Pealegi liitume reisi ajaks "kohalike eestlastega", kes meiesuguseid kohvri ja ajakavaga reisijaid esialgu võõristavad. Kuid loodan, et meie kohaneme kiiresti :)

ps - reisi toimumise võlgen Air Asia sooduspakkumisele, heale reisikorraldajale ning ülemuse ja kolleegide mõistvale suhtumisele. Tean, tean.... olen teile teene võlgu.

Turistid on linnas ja hinnas!

Muidugi on tore, et ka majanduslanduse tingimustes turistid vanalinna avastama jõuavad. Aga kui ma täna ma regulaarselt "ring ümber Schnelli ja üles trepist, alla pikast jalast ja üles jälle lühikesest jalast jne jne" jalutuskäigult tulin, trehvasin turiste, kes kandsid neid jubedaid matka pükse. Neid, mida saab nagu muuseas lukust poole lühemaks muuta - juhuks kui näiteks äkki järsk jõgi kolmepäevasel metsamatkal (kus vahetusriideid pole) vastu tuleb...
Heake küll - päeval sadas vihma... Kuid Eesti ei ole ju tulvavete piirkond!
No aga miks nad neid vanalinnas kannavad? Me oleme ju ometi täiesti tsiviliseeritud kant.

Aga no eks igal rahval omad kombed - see, mis ühes kohas lubatud, teises keelatud. Kes Tallinna kontorirottidest julgeks hommikul trollist tööle musta kostüüme ja valgete tossudega spurtida (kontsad on kotis)? See oleks ikka big no-no meie kandis...

3 kevadist hetke

Näib nii, et ka Eestis on kätte jõudnud hetk, kus võib villased sokid paariks kuuks sahtlisse panna (hiljemalt augustis jälle vaja) ning kevadet nautida. Pärnus õnnestus tabada päikeseloojangu ajal noori trummidel improviseerimas, kedagi sanatooriumi rõdul trompetiga spontaanset kontserti andmas ning üht värvilist liblikat (esimest). Pole üldse paha.

Ehmatav avastus raamatupoes

Luusides ringi Viru keskuse Rahva Raamatu kaupluses, tegin ühe hirmutava avastuse - enim müüdud raamat poes kandis pealkirja "Stress". Täpsemalt stress ja heliravi . 2. kohal oli Gerd Kanteri 15 sammu võiduni Vähemasti on mõlemad raamatud paremusele suunatud.
Aga raamat stressist esikohal pani ikka mõtlema meie töö- ja muudest eluraskustest. Aga kui mul oleks see 170 krooni, (stressist vabanemise hind), siis ma parema meelega ostaks selle eest ka luulet või eesti muusikat või läheks sõpradele külla ja võtaks tordi kaasa.
Mul on väga hea meel, et mul ei tekkinud korrakski mõtet, et seda raamatut vajaksin... Õnnelik mina.
ps - Rahva Raamatu veebipoes on esikohal Mihkel Raua "Musta pori näkku" - kohe kergem hakkas!

Vastlad ja pastlad

made by Anu

Koduse tunde tekkimisest – seeriast üksikud mälupildid vanast ajast ja hetkeseisust

Vaatasin ühe oma Sydney hosteli toakaaslase bloggise ja nägin sealt pilti, mis avaned hoovile, kus asus söögilaud, minu toa juurde viivast koridorist.
Seda nähes meenus mulle, kui koduseks võib muutuda maailma kõige enahubasem ruum, millesse sisenedes puudub igasugune kindlus – kunagi ei tea ette, mitu voodit 6st on inimestega asustatud, kas nad on uued või juba tuttavad, kas sisse astudes komistad mõne kohvri otsa või mitte ning kas on üldse lootust leida tee vannituppa üle riidehunnikute. Sinna Sydney hostelisse aitas mul sisse kolida onupoeg, kelle juures olin saanud veidi tõelises kodus redutada. Mäletan, et viskasin oma koti tuppa, tuvastasin ainsa vaba voodi (mis ühtlasi tähistab elus ülemiste naride eelistamise perioodi), viskasin varanduse (laptop ja pass) hoiukappi ja sulgesin selle... et minna veel mõnusat tai õhtusööki sööma. Tagasi tulles selgus, et olin kapi võtme hoiukappi jätnud ning pidin administraatori abi küsima kapi lahtimuukimisel. Kuid hämmastava kiirusega muutuvad asjad koduseks – otsekui lepid ümbritseva keskkonnaga.
Mulle tundub, et enamasti ongi kaks lähenemist, kuidas end koduselt tuntakse – kes riputab kodu täis asju, mälestusi või siis kes katsub hakkama saada just sellistes tingimustes, mis ette antud – ise lillegi asjade „kodustamiseks“ ette võtmata. Lõpuks jõuavad sihile mõlemad. Saadakse aru, et kohal kus viibitakse, on küljes selline miski, mis paneb sellest kas rõõmu tundma või seda vihkama.
Mida rohkem oled liikumises, seda kiiremini tekitad enda ümber just sellise ruumi, mis sinu jaoks kodune on. Sellega seoses meenub mulle, et viimased kaks-kolm nädalat on meie korter rohkem nagu laatsaret olnud – peavarjuks headele ja veel parematele inimestele. Ja see on ka tore! Ent täna peale seda, kui juhuslikkult sattus minu tuppa diivan ja põrandavaip, loksus kõik paika – tasakaal toas ja hinges saavutatud ning kodu olemas. Tänud siinkohal kõigile, kes mööbliga ja mööbeldamisega on abiks olnud.

Ämblikupalavik

Peale Austraalia reisi kipun Austraaliat igal pool rohkem nägema - filmides tulevad mingid maastikud tuttavad ette, mõni inimene meenutab mõnd austraalia-tuttavat jne jne jne. Ja nii juhtubki, et kui märkad seinal ämblikku, siis esimese hooga hakkad mõtlema, et kas see on nüüd see kuri redback..sest Austraalias teatavasti võib ka mõni toaämblik üsna mürgiseks osutuda. Selles mõttes on küll Eestis hea :) Selline tore kohaloleku kontroll oli täna - Tallinn, detsember 2008, toaämblikud ei ole mürgised.

Pikk jõulupikutamine

Jõulude ajal kergelt haige olemine on vist päris populaarne - kõik võtavad aja maha - ju siis ka keha. Ju tahab ka puhata. Nii et minu igapäevaste Jaansoni ringide läbimise plaan (pikk jalutusrada Pärnu jõe kaldal) jäi ainult plaaniks ja tegelikkuses veetsin kõige rohkem aega voodis lesides... Oma suureks rõõmuks avastasin, et olin õige valiku teinud. Seda vähemasti Lin Yutangi silmis, kes oma raamatus "Elamise tähtsus" voodis pikutamisele suisa terve peatüte lamamisele pühendab ja on veendunud, et vähemasti üheksa kümnendikku maailma tähtsamatest avastustest on sündinud kell kaks või kell viis hommikul, kui teadlane või filosoof on end voodis kerra tõmmanud.

Tsiteerin siis pisut.. /.../ Voodis lebamiseks on omad, õiged ja luksuslikud viisid. /.../ Usun, et üks suurimaid elumõnusid on voodis jalad kõverasse tõmmata...Kõige parem on mitte lamada tasasel asemel, vaid asetada end suurte pehmete patjade abil umbes kolmekümekraadise nurga alla, kas üks või mõlemad käed kukla taga.

Ja kui mu realistidest sõbrad nüüd juba sügavalt ohkavad, siis ärge muretsega. Härra autor lubab ka toolil istuda (suisa kolm tundi) - sest kogu inimelu kulgeb töö ja mängu, pinge ja vabanemise tsüklitena. Kõrgeima elutarkuse võime saavutada üksnes siis, kui me vaheldame sirget kontoris töötamise asendit ja diivanil väljasirutatud asendit pärast tõsist tööpäeva.

Mul on hea meel, et ma endale jõulukingiks madratsi ostsin ja et homme jälle kontorilaud ootab.