Mina ei tea midagi – arvuti tegi!

Avaldatud ajalehes  Äripäev  09.05.2011

Kui Eestis räägiti küberrünnete mustast stsenaariumist, et poest ei saa leiba ja piima osta, siis Uus-Meremaal tekitas tehnikaaps vastupidise olukorra. Suurel reede öösel avanesid Hamiltonis, riigi suuruselt neljandas linnas, supermarketi „Pak'n'Save“ uksed. Tuled põlesid. Muusika mängis. Õnneks ka turvakaamerad. Möödus kaheksa tundi, enne kui keegi kohalikest politseile teatas, et inimesed lahkuvad poest kaubakoormatega. Viga oli infosüsteemis, mida hiljuti oli muudetud.

Kaksteist inimest olid kauba eest tasunud iseteeninduskassas. Hätta jäid need, kes alkoholi osta soovisid, sest kui ise poemüüjat mängida, peab poe töötaja ikka vanust kontrollima tulema. Infosüsteem nõuab sünniaja sisestamist passi või juhiloa järgi. Pood soovitas tungivalt kõigil tasuda ning annetas kogu raha Cantebury piirkonna maavärinaohvritele. Meedias järgnesid puhtsüdamlikud ülestunnistused ning psühholoogide arvamused. Spekulatsioonid sellest, mis vaesemates riikides oleks juhtunud ning kui palju mõjutas inimkäitumist teine tehnikavidin – turvakaamera.

Kuidas kodustada linna?

Napieri idüll

Mõtlesin välja, et soovin elada ühes linnas, mida jagaksin 50 000 – 100 000 inimesega, mis oleks mere kaldal ja hea kliimaga (vähemasti plusskraade paluksin). Ilu ning kõik muu, millega linnad end reklaamivad, oleks boonus. Kitsendavaks kriteeriumiks oli, et see linn asuks Uus-Meremaal. Google otsingu abil leidsin mitu tugevat kandiaati. Esikohale jäi Napier - linnake Uus-Meremaa põhjasaarel oma pehme kliima, art deco ehitiste ja kenade inimestega oli tugev kandidaat elukohaks. Napier meenutab pigem Itaalia kuurortit, kuna seal on kõik peale suurt 1931. aasta maavärinat üles ehitatud. Vist ainsa linnana siinkandis pandi Euroopa eeskujul isegi juhtmed ja kaablid maa alt, mitte majade pealt jooksma. Läksin kohale ja vaatasin üle. Ja tõesti ei pidanud pettuma. Kesklinn koosnes sisulisest poetänavast ja rannapromenaadist. Sinna juurde suured odavad supermarketid... Aga pidama sinna ikka ei jäänud. 

Jõudsin hoopis Wellingtoni - Uus-Meremaa pealinna. Kultuuri- ja ülikooli ning ametnike linnana tuntud Wellington asub mere kaldal, on 375 000 elanikuga ning kliima osas talutav (ehk ei lange alla kümne plusskraadi). Kuigi hüüdlause „windy wellington“ ning lennujaama slogan „Wild at heart“ (südames metsik) tekitas kõhklusi, annan siiski sellele linnale võimaluse. Linna slogan - "New Zealand's capital of cool" oli igatahes intrigeeriv. Cool on ju eesti keeles äge, kuid võib siin tähendada ka jahedust. Tuul ja vihm on Wellingtoni identiteedi tugev osa. 

Ma olen elukohti nii palju vahetanud, et tekkinud on omamoodi rutiin:

1. ahmin kõike endasse;
2. tuvastan hädavajaliku;
3. tuvastan luksusliku;
4. osalen.

Samm 1: Esimene kohtumine.

Mulle kohe meeldib saabuda uude linna, kaasas kogu maine vara. Vaatad kas siis rongi, auto/bussi või lennuki aknast ümbrust... Ja mõtled – selline ta siis ongi. Mõne koha puhul jääb silma ookean, mõni mägi. Vahel maandud otse vihmapilve seest ning esimene asi, mida näed, on taksojuht. Kui esimene peatuspaik leitud (mõnikord on see enne olemas, mõnikord leiad selle jooksvalt), tuleb minna linnatuurile. Kõnnid ammulisui ringi ning ahmid kõike endasse. Mõnikord võrdled. Tänavanimed, kohad, inimesed. See ju ju nagu ... Loed silte ja püüad vaikselt oma peas uut kaarti luua. Lisaks püüad käigult tuvastada hädavajaliku – toidupood, bussipeatus, turismiinfo, kesklinn. Wellingtoni kesklinnale saab üsna kiiresti ringi peale teha. Linnaosade avastamine on keerulisem, kuna mäed/tunnelid ja kiirteed teevad liikumise keeruliseks. Mereäärne promenaad ja Te Papa muuseum jäid ka silma. Wellington on selline linn, mille keskust on raske leida – ei ole üht konkreetset väljakut või suurt parki. On selline pikk ja veidi väljavenitatud linn oma nurgataguste üllatustega. Wellingtoni ilm võib olla üsna heitlik. Nii avastasin esimesel vihmasel päeval, et ülekäiguradade juurde püstitatud varikatused on tõesti hädavajalikud, mitte niisama iluasjad. 

Samm 2: Turistist saab elanik.

Lutsu tagahoov, Mount Victoria, Wellington

Kui esimene kohtumine edukalt läbitud (ei tekkinud tunnet, et tegemist on eriti mõttetu linnaga, kus miski ei võlu ning midagi ei ole), on aeg end sisse seada. Olgu siis paariks nädalaks, kuuks või aastaks. Elukoha ja tööotsingud... Miks on üks päev väljas kollased prügikastid ja siis rohelised? Kuidas netti saada? Sellises küsimused leiavad peagi vastuse. Ja kui tunned, et suudad juba rongijaamas liikuda perroonilt perroonile nii, et sa kellelegi silte lugedes jalgu ei jää, siis on rohkem aga panna tähele loomariiki – inimesi sinu ümber. Passiivselt on seda üsna lihtne teha – märkamatult kuulad pealt vestlusi kohvikutes, bussides haarad paar uut väljendit siit-sealt. Loed kohalikku lehte. Saad teada, kuidas kohalikud peaväljakut kutsuvad ning millistes baarides käivad ning et valitsus on süüdi. Alati. Wellingtoni seltsielu on koondundu Cuba tänavale, kus paar kangialust vägisi mõttes Berliini viisid. Courtney place peatänav meenutab oma baaride ja klubidega mõne Aasia linna väga väikest koopiat. Nagu siinkandis kombeks, on igal linnaosal oma tugev identiteet ning esmapilgul ka kogukonnatunne. Uude kodusse kolides sain tuttavaks ka naabritega, kellest üks kinkis terve serviisi ning teine pudeli veini. Kohaliku elu keskuseks tunduvad olevat paar pisikest toidupoodi, kust küll ainult hädavajalikku jõuab tagasihoidliku rahakotiga inimene osta. Keldripoodidel on ka Uus-Meremaal kõrged hinnad.

Samm 3: Kui raha ei ole, olgu stiil luksuslik.

Igas linnas on midagi luksuslikku. Luksuse all mõtlen mina parke, loodust, kinosid, teatreid, kohvikuid, ilusalonge. Kõike sellist, mida pole otseselt äraelamiseks vaja, kuid mis elamisele väga palju juurde annab. Olen hetkel Wellingtonis, Uus-Meremaa pealinnas, kus väidetavalt on ühe inimese kohta rohkem kohvikuid kui New Yorkis. Kodu lähedal Mount Victorias asunud juuksur küsis, kas tulen autoga. Eitava vastuse järgi küsis järgmiseks, kas olen kohalik. Selgus, et nii saab 10% soodustust.

Samm 4: Ise õnne tegija.

Näiliselt on linna elus üsna lihtne osaleda – räägid poemüüja ja bussijuhi ja kohvikupidajaga. Varsti tunnevad nad su ära. Lähed tööle, lähed töökaaslastega välja, hakkad võhivõõraste inimstega juttu tegema. Leiad esimesed sõbrad. Aga tegelikult läheb päris kaua aega, kui linn sind omaks võtab. Muidu oled lihtsalt nagu üks hea külastaja, kes tuleb ja tõenäoliselt jälle läheb. Millest see sõltub, ei teagi.

Millegipärast on ikka nii, et lõpuks on kõige tähtsamad need asjad, mis sageli ridade vahele jäävad. Teised ei aimagi, kui lõpmata tore on istuda köögilaua taga netis või jalad rõdul välja sirutada ning kohaliku tuletõrjedepoo suure kella järgi oma aega sättida.  

Bussi-Birjo, Farmi-Gabriel ja Hüti-Rica

ca 1400m kõrgusel asuv  hütt

Õue-elu, puhas loodus, kõndimine, matkamine (walking, hiking, tramping). Uus-Meremaal on mitu palju väljendeid sama fenomeni kohta. Kõik hõlmavad rohkem või vähem väljakutseid pakkuvatel maastikel liikumist. Ma pole mujal näinud nii palju matkapoode kui siin. Kindlasti on matkamine tõeline tööstus ja turismiharu.

Tsiviliseeritud maailma võlu ja valu on kord. Selleks, et Uus-Meremaal jõiuda tsivilisatsioonist puutumata paikadesse, tuleb sageli kulutada raha, planeerida, broneerida ning püsida planeeritud radadel. Seda vähemasti siis, kui siinsete reeglite järgi mängida.

Mina ei ole mingi matkasell. Minu senised reisid ei ole viinud mind ei väga kõrgele või sügavale. Samas ei tundu sõna matkamine ka võimatu. Meenub, et telgis olen ju ööbinud ning isegi skaudilaagris olen käinud... (rootslased kutsuvad tõenäoliselt võrdõiguslikkuse tagamiseks ka tüdrukuid skautideks..) Pole vist eriline petis.

Kas matkamine on sport või meditatsioon?

Oma esimesel neljapäevasel matkal sattusin rajale, kus paistsin oma valgete tossudega välja nagu... noh nagu esimesel matkal. Samas olen ikka veel veendunud, et parem liikuda mugavates tossudes kui et eelmisel õhtul endae tutt-uued hüppeliigest toetavad, vett sülgavad ning (väidetavalt mitte kunagi haisevad) matkasaapad osta. Seda muidugi juhul, kui ilm kannatab ning tegu ei ole tõesti eksteemse pinnasega. Ilma ei tohi Uus-Meremaal kunagi alahinnata.

Õhtul hütis kokku saades (seltskonda on pigem võimatu ignoreerida) on peamisteks jututeemadeks, et kes kui kaua tuli, kes mida sööb ning kuhu järgmiseks läheb. Küsimusega – kust tuled, mõeldakse, millisest hütist, milliselt poolt rajalt, mitte millisest riigist. Esimene kord vastasin harjumusest ja teadmatusest „From Estonia“, mille peale mu äsjaleitud matkasõber kimbatusse sattus. Eesti hütti siin matkadel (veel) pole. Mis puudutab väledust, siis tõesti mõned inimesed on väledad. Alati leidub neid, kes 4-päevase ja Lonely Planet „Tramping New Zealand“(tõlkes: Matkamine Uus-Meremaal) raamatu järgi üldse mitte kõige lihtsamat matka kahe päevaga läbivad... või 4-päevase väidetavalt lihtsa Kepleri raja 5 (sic!) tunniga läbi jooksevad. Hullud inimesed! Teised võtavad matka kui vaimset väljakutset – looduse ja enda keha tunnetamine... sisaliku jälg kivil... Tõenäoliselt saab teha ka mõlemat.

Hütis tuleb kontrast looduse ja inimtsivilisatsiooni vahe tuleb hästi esile... Lärm, kolin, aga ka soe koht riiete kuivatamiseks, lugemiseks, suhtlemiseks, igaõhtuse (väljateenitud) shokolaaditahvli järamiseks, hüti külalisraamatust tuttavate nimede otsimiseks. Olgem ausad – puhas loodus võib vahel ka olla päris hirmus või häiriv – kui tuuled järsku puhuma hakkavad või tuhat sääske sind närivad.

Matkaselle on absoluutselt igasuguseid – inimesed kiirnuudlitega, inimesed veinipudelitega ja klassist (sic!) pokaalidega, inimesed kolmekäiguliste õhtusöökidega, inimesed, kes TIKTAKi topsis pestot kaasa on toonud, inimesed triibulise sooja pesuga...

Kindlasti oli matkamine parim alternatiiv värisevale Christchurchile. Matkamine on tore – ükskõik kus, kui kaua ning kuidas ning üht teekonda teisega võrrelda on mõttetu. On ainult kogemus. Ning raskete tõusude puhul on ju alati olemas teadmine, et ka see möödub.

ps - Matkad mida läbisin:

Rees-Dart track Mt Aspiring National Park - 4 päeva ohtrate mäeületuste ja orienteerumistega. Metsik ja mudane!

Kepler track - 4 päeva. Nimetatakse Great walk - st hüttide hinnad on kõrged ja rohkem inimesi. Aga vaated olid tõesti kõrgel väga hea.

Minu maavärin

Kui Christchurchi tabas septembris maavärin, mis Eestiski uudisekünnise ületas, olid minul juba lennupiletid ostetud. 26ndal detsembril, kui linna tabas suur järeltõuge, olin mina Sydneys sugulaste juures. Tegi isegi veidi kadedaks, et seda ei tundnud. Võib-olla seetõttu olin üsna rahulik, kui ühel öösel ärkasin selle peale, et voodi liikus paremalt vasakule-vasakult paremale... Tundus, nagu maavärin justkui äiutas. Kui 22. veebruaril kell 12.51 oma töökohal pealelõunast puhkepausi pidasin, hakkas maa jälle liikuma. Esimene reaktsioon on oodata, mis saab edasi. Tavaliselt jääb see kohe varsti järgi või on üldse tegu rongiga (sest vabriku kõrval on raudtee), või siis läheb hullemaks. Seekord juhtus see viimane.

Tunnistan ausalt, et ma ei teadnud maavärinatest suurt midagi... mis siis tegema peab või mida teha ei tohi. Olin alati arvanud, et maavärin on nagu raputus - maa liigub üles-alla... Sattudes ükskord lobisema ühe siinse postitöötajaga, seletas naine mulle lahkesti, et mõnikord liigub maa üles-alla, mõnikord horisontaalselt edasi-tagasi ning mõnikord tunned lainetust. Nüüd saan aru küll, millest ta rääkis. Selle kümne sekundi jooksul oli tunda kõike. Aga kuna istusin rahulikult õues koos kolleegidega, siis ei tundunud see üldse nii hirmus. Kindlasti ei saanud ma sel hetkel aru,millised tagajärjed sellisel raputusel olla võivad olla. Küll aga jäi kõik ühtäkki väga vaikseks. See oli suur, oli esimene reageering. Peale maavärinat koguti inimesed vabriku parkimisplatsile. Seal teadmatuses ja üllatuses oodates tabas meid mitu järeltõuget... Millegipärast olin alati arvanud, et maavärin on ainsuses - üks värin. Suurest värinast hirmsam on aga need järeltõuked - mis tulevad ootamatult ning võivad olla samuti suured. Ja see kõik kestab ka siis, kui käivad päästetööd, siis kui poed end uuesti avavad.. See kestab ka praegu.

Vabriku igahommikusel koosolekul räägiti mõni aeg tagasi, kuidas maavärinad (peale üht tugevamat järeltõuget, mida ka vabrikus tunda oli, kuid mis kiiresti lõppes) inimeste psüühikat mõjutavad. Inimesed tunnevad ärevust, kurvastust, paanikat. Ka sel teisipäeval oli näha, et inimesed, kellel oli eelmine värin meeles, reageerisid valulisemalt. Paljud inimesed hüppasid kohe autodesse ja sõitsid koju. Esimese asjana haarati mobiilid ja katsuti leida lähedasi. Lõuna-Ameerika päritolu kolleegid teadsid jagada väärtuslikke näpunäiteid, mida teha... Olin juba enne kuulnud, et maavärina korral tuleb varjuda või näiteks ukseavasse joosta (kui see on ca 2 m kaugusel)... Ausalt öeldes on minul küll esimene reaktsioon majast välja joosta - mis võib aga olla just kõige ohtlikum. Samuti poleks ma tulnud selle peale, et peale maavärinat ringi kõndides tasub vaadata, et sa elektriliinide all ei kõnniks. Kõlab loogiliselt, kuid ise poleks selle peale küll tulnud. Aga tõenäoliselt sama abitult tunnevad ennast lõunamaade inimesed talvises Tallinnas, kui korraga on maas nii jää kui vesi ning mittekohalike jaoks tundub sellisel pinnal kõndimine üsna võimatu.

Meil lubati võtta enda asjad ja koju minna. Esimese info järgi oodati kõiki järgmisel päeval tööle. Tol hetkel ei teadnud veel keegi,milline oli selle 10 sekundi tegelik mõju. Kodu poole kõndides hakkas olukorra tõsidus välja tulema. Mida lähemale kesklinnale, seda raskemaks olukord läks. Märkasin, et just hiljuti avatud mälestusmärk septembri maavärina jaoks püsis püsti - telliskividest kollaaž sõnumiga "Ehitame üles. Kivi kivi haaval". Mida rohkem õnnetust nägin, seda kiiremini hakkasin kõndima. Soov jõuda koju onli sellel hetkel väga suur. Nädal hiljem tabasin end mõttelt, et ma ei vaadanud üldse paremale ega vasakule. Muidu oleksin üks tänavavahe enne oma kodu näinud katedraali... või seda, mis sellest alles oli jäänud. Ja ainult tagantjärgi mõeldes tundub märgiline, et kui paar nädalat tagasi seal ühel teenistusel käisin, panin tähele, et infolehel oli põhjalik info, mida teha maavärina korral..

Mina olin õnnelik. Minu kodu oli püsti ning isegi uks avanes. Pilla-palla asjad ning kogu maja nihkumine tundusid tühised. Võtsin kodust kiiruga passi, krediitkaardi ja paar esimesena ettejuhtuvat asja. Istusin mõnda aega koduõuel, kuid istuda oli raske, sest maapind värises nagu tarretis. Kõige hullem kogu selle olukorra juures on turvatunde puudumine ja teadmatus. Inimesed hakkasid tänavatel koos kohvritega liikuma. minu tänavanurgale ilmus politseinik, kes ei lubanud enam kedagi rohkem kesklinna poole minna.
On nagu on. Oli igati selge, et kesklinnas olla ei ole võimalik. Sain kontakti mul külas olnud eesti sõpradega, kellega oli kõik korras ning kelle peatumiskohas sain ööbida. Meil oli nii elekter kui internet olemas. Alles paar tundi hiljem nägin ametlikke uudiseid, mis olid tõeliselt ehmatavad. Tänu sõpradele sain öösel ikka magada - ärkasin küll järeltõugete ajal, kuid paar unetundi tuli ikka kokku.

Üks kolumnist märkis tabavalt - maavärina puhul pole kedagi vihata ja pole suurt midagi teha. Kindlasti ei olnud see maavärin ka kohalike jaoks tavaline. Kuigi Uus-Meremaalaste elus on see tumedam pool alati olemas olnud, oli seekordne looduse jõud selline, mis vapustas kõiki. Ma ei tea, mis on saanud poodnikest, kellelt tavaliselt toitu ostsin või söögikohtadest, kus käia armastasin. "Me hoolime" (We care) ütlevad kohalikes värvides punane-must posterid poodide-kohvikute-asutuste akendel üle riigi. Inimesed tõesti hoolivad. Uus-Meremaa on ikka imeline. Võib-olla just sellpärast, et ta on vahel nii hirmus.

Oma sisetunnet tuleb usaldada. Olin juba paar nädalat varem mõelnud, et oleks aeg mööda maad ringi sõita ning sõpradega aega veeta. Aga ma poleks kunagi arvanud, et selline asi nagu maavärin mingit muud võimalust ei jätagi. Jõuan Christchurchi tagasi paari päeva pärast. Mis mind ees ootab, ma ei tea, kuid see oli ju minu kodu ja tagasi minemata ka ei saa jätta. Kindlasti on mul palju lihtsam oma paari kotiga elu otsast alustada kui väga paljudel püsielanikel.

Kas ma olen nüüd tema sõber või?

Kui olin oma hea sõbra saatnud Christchurchi lennujaama, sattusin pealt kuulama ühe keskealise hästi riietatud ameerika aktsendiga paarikese juttu... „Ma ei saanud temast midagi aru... Ja kas ma nüüd olengi tema sõber või?“ Nimelt olid nad tõenäoliselt esmakordselt tutvust teinud Uus-Meremaa külalislahkusega ning väljendiga „mate“ - sõps või sõber. Seda sõna kasutatakse siin umbes sama palju kui Eestis „ot“. „Ot mis mõttes nagu?“ Selles mõttes, et tõenäoliselt ei olnud see proua harjunud, et võhivõõrad inimesed teda sõbraks nimetavad – poemüüjad, bussijuhid, kerjused...

Viimasel ajal on olnud suur au näha sõpru uues keskkonnas. Olen vist siia Uus-Meremaa ellu nii sisse elanud, et ei panegi enam tähele, et elan ju välismaal. Aga kui külla tulevad sõbrad, kellega ühiselt käidud rajad on Tallinna vanalinna munakivide või Pärnuga seotud, siis tuleb see jälle meelde. Hea on oma praegust hetke nendega jagada. Ja kõik on nii nagu ikka.

Minul pole selle vastu midagi, et siin kõik kõiki oma sõpradeks nimetavad. Head sõbrapäeva.

Lullude deliirium

Esprit ja aksessuaarid. Kõlab nagu Daamide Õnn. Tegelikult on asi glamuurist üsna kaugel. Esprit on vabrikus minu meeskonna nimi (Alfta meeskonnaga käib meil tihe rebimine). Aksessuaarideks nimetatakse pisikesi plastikust lullusid, mida ma pisikestesse kilekottidesse pakkima pean (suurtes kogustes).

Minu kotikeses on üks suurem lullu, kaks väiksemat, kümme eriti väikest, siis neli musta asja, 3 kruvi ja kolm sellist asja, mis meenutavad õmblusmasina "jalga". Paned oma sõrmed plastikkaussi ja võtad sealt välja just nimelt kümme 3 mm läbimõõduga lullut. Väikesed võidud! Kui tuleb mõni kiirem asi vahele, siis pean oma lullud jätma ning uue töö võtma. Ühe kleepeka ja ühe nupu kilekotti pakkimine oli tõeline vaheldus.

Kui ma pilgu tõstan (sest enamasti teevadki tööd sõrmed, mitte silmad), näen enda ka teisi inimesi. Teiste töödega. Mõnedele on usaldatud isegi elektriline kruvikeeraja. Sellega tehakse siis pistikuid, sokleid. Oskussõnu veel väga ei valda ma. Peale paari nädalat on selgunud, et ma olen loomulikult aeglane inimene ning kruvikeeraja ei ole enamasti minu sõber. Nii et olen tänulik, kui õnnestub jälle oma lullude juurde tagasi saada. Kõige suurem miinus kongis (cell) töötamise juures on see, siis oled meeskonnas. Igaüks teeb mingit oma lõiku ning lõpuks saab ühise töö tulemusel imeline pistik valmis. Aga kuna tegemist on inimestega, siis mõni on kiirem, teine aeglasem, mõni sõbralikum, teine vaiksem. Inimesed väsitavad. 

 

Ideaalne töö on selline, kus sa saad ise oma süsteemi luua ja selle järgi tegutseda. Selline, kus reeglid on olemas ja neid ei muudeta iga päev, kus kõik inimesed teevad tööd. Hetkel on mul veel soov, et töö oleks vaimuvaba ning et inimestega ei peaks suhtlema.

Hetkel näeb igapäevane rutiin välja nii, et ärkan kell 05.20, kõnnin tööle ca 1 tunni. Tee peale jääb hiiglaslik park (mille läbin 12 minutiga). Tööle jõudes võtan tasuta kohvi ja söön hommikust. Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi... Või kui mitte minu majja, siis töövahendusbüroole kindlasti. Päevas on kaks 15 minutilist pausi ning pooletunnine lõuna. On ka nasuta nett ning telefon. Kui ületunde pakutakse, võtan kõik vastu. Eestase töö-armastuse müüt elab edasi. 

 

Vabrikutöölised jagunevad laias laastuks kaheks – kohalikud ning hooajalised töötajad. Toppida 11h pisikesi jullasid plastikkottidesse (uskuge, see on hea töö!)... Selleks ei ole vaja just ülikoolidiplomit. Kuigi mis siin salata, paljudel võõrtöölistel on see taskus. Ja enamuses ei mõista nende kodused, miks inimene teeb lihttööd, kui ta oma kodumaal ühiskonnale vajalik ja/või tähtis võiks olla. Muidugi on tore mõelda, et ma teen vabrikutööd, kuna see annnab võimaluse samal ajal mediteerida, jõuda uutesse isiksuse sügavustesse. Või siis võiksin väita, et see pole üldse oluline, mis ma teen. Tegelikkuses on minus veel omajagu ülbust või ego, mis ikka mõtleb, et tegelikult olen ma parem.

Minu sotsiaalselt vastutustundlik tööandja annetas Christchurhi linnale 50 000 Uus-Meremaa dollarit maavärinakahjustuste likvideerimiseks. Vahelduseks oli väga värskendav lihtsalt tuima näoga tööliste massi sees (oh millised vahetegemised!) seista ja oodata, kuni lõpuks kauaoodatud tasuta lõunat pakutakse. 

 

Vabrikujuhataja manis oma kõnes, et kui maavärina teade uudisteagentuuride kaudu levima hakkas, siis sai ta kõne firma omanikult (kunagine Uus-Meremaa perefirma oli endale rikka Euroopa kosilase leidnud). Omanik küsis esimese asjana, kas inimestega on kõik korras. Selle koha peal ei suutnud minu kõrval nihelenud „Peace“ tätoveeringuga härra oma arvamust ainult enda teada jätta ning pobises piisavalt kõvasti (nii, et kolleegid kuulevad, kuid ülemused mitte) stiilis, et omanikke huvitab vaid see, kas inimesed on piisavalt terved, et tööle tulla ja omanike rahakukruid täita. Sellised „masuurikad“ on iga sisekommunikatsiooniga tegelenud inimese lemmikud.

Kunagi mõtlesin, et PR-valdkonnas oleks tehases huvitav töötada. Järjest rohkem hakkan arvama, et ise näppupidi sees olles saad palju paremini aru, mida inimesed tegelikult hindavad (vabadust) ning mida vihkavad (tühje lubadusi).

Pole vahet, kas tegu on juhtkonna või lihttöölistega – igas grupis leidub inimesi, kellele miski ei meeldi, selliseid, kellele meeldib kõike. Selliseid, kes teevad kõike ja selliseid, kes ei tee kunagi nagu midagi. Eeskõnelejad, takkakiitjad, salasitasahistajad, ning persona non gratad. Tööpäeva lõppu ootavad kõik. Kõik lähevad oma „päris“ elu juurde. Jusnagu need 11h vabrikus oleks midagi muud olnud. Teine äärmus on lasta end oma tööl endasse imeda. Kas ilma sinu tööta oleksid sa vähem sina ise? Äärmiselt toredad on teooriad, mille järgi on alati valikuid ning tuleb tunda ennast ja järgida oma tõelist sisemist häält... Aga no kuidas sa seda teed, kui sul on umbes kolm ärkveloleku tundi enne voodisse kukkumist. Ei väsi ma imestamast, kuidas paljud inimesed ka perekonnad nende tundide sisse mahutavad. Kvaliteetaeg on vist mõiste, mida siinkohal kasutatakse.

Kui ma oleksin minu töö, siis ma oleksin 24 plastikust osakest ja paar kruvi ühes kuuma õhuga kinni kleebitud kilekotis... Aga õnneks ma ei ole!

Ja nagu Vaiko Eplik laulab: "Mina olen müüdud aparaaditehasesse, iga päev kella seitsmest neljani. Nokitsen aparaate... Aga homme peab midagi juhtuma, sest muidu nokivad aparaadid minu!"

Ubudist, armastusega

Avaldatud lühdendatud kujul Naistelehes 3 detsembril 2010

Uus-Meremaa ja Lord of The Rings; Phi-Phi saar Taimaal ja „The Beach“; Ubudi linn Bali saarel ja „Eat. Pray. Love“.

Teadsin Elisabeth Gilberti raamatu „Söö. Palveta. Armasta“ populaarsust, mida omakorda on ergutanud sellest vändatud film, kuid ikkagi ei olnud ma valmis selleks, et Ubud 2010. aastal nii seda nägu on.

Minu esimene kokkupuude Ubudiga oli 2008. aastal, kui Bali saarel paar nädalat Austraaliast koju sõites peatusin. Minu teadmised piirdusid tuttava soovitustega, kes ütles Bali kohta kaht asja – väldi Kuta randa (Bali kõige populaarsem rand, kus 2002. ja 2005. aastal toimusid 228 inimelu nõudnud pommiplahvatused) ning mine kindlasti Ubudisse, kus on palju loomeinimesi, meistrimehi. Ubudisse armuda oli lihtne.

Juba siis andsid linnas tooni rahumeelsed maailmakodanikud, kes ökoloogiliselt puhast toitu nautisid ning keha ja hinge tasakaalustamist praktiseerisid. Nüüd on neid kordades rohkem. Paljud tulevad Elisabeth Gilberti radadele spetsiaalsete tuuridega. Google otsingu järgi tundub põhiturg olevat Ameerika, kuid ka eestlastele pakutakse seda võimalust. Isegi siis, kui oled tulnud siia omal käel, on väga raske mitte seostada Ubudit raamatuga.

Wikitraveli veebileht märgib, et Ubud ei saa ravida igaühe keskeakriisi, kuid proovima ju peab.

Ma ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kes on Ketut Liyer

„Adi Book shop and Tourist service“ asub Ubudi ühel suhteliselt vaiksel tänaval kesklinnas, kuid ka siin liigub turiste, kes hoiavad käes üht teist fenomenaalset raamatut - „Lonely Planet“. Kahtlen, kas Adi raamatupoodi seal mainitakse. Olen poest juba korduvalt läbi astunud – ostnud postkaarte ja marke, rääkinud maast ja ilmast. Nii tunneb Ni Komand Juriantari mu kohe ära, kui jälle küsiva pilguga ta poole sammun. „Kas Sinu poes on müügil selline raamat nagu „Eat. Pray. Love?“, alustan lootusrikkalt. Kahjuks selgub, et kuigi üks eksemplar tal oli, läks see kiiresti kaubaks. Ni on ise raamatut lugenud ning tuletas mullegi jälle meelde, mis riikides peategelane ära käis. Tema sõnul küsitakse seda raamatut üsna palju. „Üks naine küsis minu käest isegi, kus see Ketut Liyer on.“ Tüdruk juhatas ta järgmise inimese juurde. Pärast tulnud naine tagasi ja olla väga rahule jäänud. „Ketut on väga tark. Ta räägib väga erinevaid keeli“, põhjendab Ni. Ise ei ole tüdruk tema juures tasakaalu otsimas käinud. „Ubud on nüüd rahvarohke (crowded)“, ütleb Ni naeratades ning pisikese uhkustundega hääles.

Cinta raamatupood-raamatukogu aknal märkan kohe „Eat. Pray. Love“ raamatut. Seekord indoneesia keeles. Lähemal vaatlemisel selgub, et saadaval on ka uusim inglisekeelne väljalase, mille peal juba Julia Roberts ning sinna juurde ka ametlik ajakiri, mille kaanelt Elisabeth Gilbert rahulolevalt vastu naeratab. Raamatupoe sisemuses on ainsa klaasvitriini taga veel üks inglisekeelne raamat ning lisaks ka autori uusim teos – „Commited. A Skeptic Makes Peace with marriage“. Samas kapis on müügil ka raamat „Kamasutra“ ning budistlik „Siddhattha“.

Müüja, 21-aastane Wayan Oka räägib raamatust ja sellega seonduvast samuti ainult head. Võib-olla tuleb see ta nimest, sest Oka tähendab indoneesia keeles head poissi. Wayan aga tähendab, et ta on kõige vanem laps peres. Temagi on raamatut lugenud. „Good stooory“, ütleb ta. „Hea ärile ja hea Ubudile.“ Kui Ketut Liyeri kohta küsin, lipsab poiss korraks poest välja ja on minuti pärast tagasi ning sirgeldab mulle märkmikusse „Pengosekan“ - küla, kus legend elab. Hakkan juba uskuma, et Ubud ja „EPL“ (lühend. „Eat. Pray. Love“) on taevane liit. Üsna kelmikalt naeratades lisab ta, et sinna saab ka jalutada. Ei peagi taksot võtma.

Taksod ning nende juhid on midagi sellist, millega absoluutselt iga turist Ubudis kokku puutub. Umbes kilomeetrisel jalutuskäigul Ubudi peatänaval – J.I Raya Ubudil ütlen oma 20 korda „Ei, tänan.“ Mida sõbralikumalt seda öelda, seda tänulikumad nad on ning kolmandal päeval ei vaevu mitmed neist oma teenuseid pakkuma.

Taksojuhid on siin universaalsed. Ühtlasi on nad ka giidid, psühholoogid, müügimehed. Nendel välismaalastel, kes siin alaliselt elavad, on alati mõni „oma mees“, keda nad lahkelt teistele soovitavad.

Satun pealt kuulama, kuidas viiekümnendates naisterahvas oma 40-aastasele kaaslasele autot organiseerib... „Jah, ta tahaks täna Ubudi ümbruses ringi sõita ning erinevaid poekesi ja ateljeesid külastada...“ Selleks, et aru saada, kui palju võimalik taksosõit ravitseja juurde võiks maksta, sekkun samuti vestlusesse.

Darge Sawnick (indoneesia nimega Darish Jutawan (Jutawan tähendab indoneesia keeles miljonär) tuli Balile esimest korda 1990. aastal peale seda, kui tal kodumaal vähk avastati. Bali pidi olema tõeline paradiis ning inimesed on ausad. „Mul kulus kümme aastat, et aru saada, et see on vale“, ütleb ta lõbusalt. 2000. aastal otsustas ta lõplikult Balile kolida. Ainsaks varaks pisike pärandus, mille isa talle jättis. Siin kohtus ta oma partneri – Gede Juntawaniga, kellega nüüdseks 8,5 aastat õnnelikult koos on. Facebookis eelistab naine olla oma endise nimega, kuna mehele lapsepõlves külje jäänud „Miljonär“ tekitas liiga suure tähelepanulaine. Hetkel peavad nad ökopoodi ning parandavad teadlikkust tõelisest orgaanilisest tootmisest. Selleks on nad loonud kodulehe Indonesia Organic (www.indonesiaorganic.com). Kui mainin oma jutus maagilist lühendit EPL, teeb naine sõrmedest risti ning viibutab seda minu ees. „See on hirmus. Küsi ükskõik kelle käest, kes siin elab. Sa peaksid nägema neid ummikuid, mis peatänaval on, kui tuuribussid Ubudi turule jõuavad. See on lihtsalt hirmus“. Darish lubab lahkelt teha pilti tema poest, kuid keeldub kategooriliselt enda pildistamisest. „Ma kaotasin hommikul ajataju kui üritasin aru saada, kuidas meie firmat internetis paremini reklaamida. Seetõttu oleksin äärepealt ühele kohtumisele hiljaks jäänud. Mul on juuksed kohutavalt mustad“, lisab ta vabandades. Kui ma pärast Darcy nime Google otsingusse panen, tekib mul korraks tunne nagu oleksin Eestis. Ubud on nii pisike, et igaüks, kellega räägid, on keegi või teab kedagi. Mulle tundub, et sattusin täiesti juhuslikult kokku veel ühe Ubudi elava legendiga.

Kas Ketut Liyer või Ketut Liar (valetaja)?

Elisabeth Gilbert julgustab oma ametlikus blogis tema sõpru Ubudis külastama. Kaardi järgi tundus küla, kuhu raamatupoe poiss mind suunas, on umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Otsustasin taksistide teenusest loobuda ja asusin teele. Põikasin galeriisse, kus pileteid müünud I Putu Martana imestas, kuidas ma polegi veel „medicine man“ juures käinud. Kuigi ta ise teeb ka tuure, mis sinna viivad, oli ta lahkelt nõus kaardi kritseldama, et ma ära ei eksiks. Juhtnöörid olid tegelikult väga lihtsad. Kõnni mööda Jalan Raya Pengosekani tänavat edasi. 200 või 300 meetrit peale bensiinijaama näed vasakule suunduvat pisikest tänavat. „Seal on tal silt üleval. Ta on kuulus,“ lisas Martana. Täpselt nii ka oli. Sildist pilti tehes julgustasid veoautokastitäis kohalikke mind edasi minema. Tundsin, et mulle on „Eat. Pray. Love“ suurelt otsaette kirjutatud. Sinna, sinna, näitasid nad näpuga. Sest „Sinna“ kõik turistid ka lähevad. Nii ei olnudki eriliselt üllatuseks, et maja ees seisis juba üks läikiv saksa autotööstuse mikrobuss.

Indoneesiakeelse sildi järgi võis aru saada, et vastuvõtutunnid on härral 9st 12ni ning 15st-17ni. Kell oli just 11 saanud. Ketut Liyer istus verandal ning vaatas sügavalt silma korea päritolu tüdrukule, kellega Ketut tema emakeeles rääkis. Olin järjekorras teine. Enne mind ootas oma aega heatujuline 34-aastane filipiinlanna – Thea Panes. Suur oli olnud tema rõõm, kui tema autojuht ja giid Merta oli talle öelnud, et muidugi võib ta neiu just õige Ketuti juurde viia. Wayan Merta on ise Ubudist pärit ning elas meie ähmisolekule kerge muigega kaasa. Küsin, miks linnalegendide järgi mõned kohalikud kuulsat ravitsejat ka Ketut Liar (Ketut Valetaja) kutsuvad. Merta arvas, et need, kes sedasi räägivad, ei ole Bali inimesed, vaid naabrid - Jaava saarelt.

Kohalikke olusid ning inimesi põhjalikult tundmata on raske öelda, mis on tõde. Aga teiste kadedusest võib aru saada küll. Ketutil ja tema perel läheb ilmselgelt hästi.

Kui tuli Thea kord, kiitis Ketut teda taevani. Kuulsin üksikuid repliike – ilus, tark, kolm meest, elad 100 aastaseks. Palju seksi. „Ta on naljakas vanamees“, ütles Thea lõbusalt, kui sessioon umbes poole tunni pärast läbi sai. „Kohtume Facebookis“, lisas ta naeratades.

See You later, Ketut Liyer

Võtsin istet pambusest matil ja tutvustasin ennast. Mulle tundus, et Ketut imestas veidi, et ma päris üksi ja jalgsi keskusest olin tulnud. Kohtumine Ketutiga oli mesimagus. Vaadanud üle mu kõrvad, nina, silmad, kulmud, lõuna, põselohud, otsmikukortsud, sain teada, et olen väga ilus, väga tark. Sõrmede järgi on mu siseorganitega kõik hästi. Peopesa järgi elan 100 aastaseks. Muigan, sest olin sama kuulnud ka Theale öeldavat.

Olen õnnelik inimene. Kohtun oma elu armastusega, kellega olen koos elu lõpuni. Mida vanemaks ma saan, seda rikkamaks ma saan. Kirjutamine. Arvutid. Ilusalong. Äri. Nii ma seda raha teenin.

Pulsi järgi on mul palju energiat. Järgmiseks tuli keerata talle selg ning kaelataguse järgi otsustades pidi mul seal ilus nelk olema. Otsin hiljem netist välja, et nelk tähendab naist, jumalikku armastust. Pean oma arvamuse nelgist kui nõuka aja lillest vist ümber kujundama.

„Kas sa sõidad kodus auto või mootorrattaga?“, uurib Ketut. Minu vastuse peale, et ma enamasti jalutan, imestas Ketut jälle. „Miks sa ei sõida?“ Ma ei oska, on minu aus vastus. „Kas sa hommikuti võimled?“. Vastuste ja põlve patsutamise järgi otsustades artriiti mul õnneks ei ole ega tule.

Tõenäoliselt seetõttu, et olin enda elukutsega seoses kirjutamist maininud, võttis Ketut välja kulunud köidetud versiooni raamatust „Eat. Pray. Love“ - Elisabeth Gilberti siira pühendusega. Pidin Ketutile rääkima, mida raamatust temast räägitakse. Raamatu vahel oli mitu järjehoidjat – pidin lugema neid kohtasid, kus temast räägitakse. Pärast lõbustasime end sellega, et otsisime teksti seest kohtasid, kus tema nimi kirjas oli. Seda nalja jätkus umbes kümne nime jagu.

Lahkusin Ketuti juurest heatujulisena ning 250 000 ruupiat vaesemana (ca 250 EEK). Selline on soovitatav annetuse summa. „If You can“, lisab ta oma peaaegu hambutut naeratust naeratades. Kogu meie sesiooni on pealt vaadanud kolm külalist. Ühe kohta ütleb ta – minu tütar. Nad kuulasid suure rõõmuga mu lugusid, kuidas lume peal kelgutamine ning lumememme ehitamine käib. Raske on öelda, kes keda kuulama oli tulnud. Pärast mind jäid nad veel omavahel naerulsui vadistama.

Tänu sellele visiidile õnnestub mul ehk rahvusvahelise ennustaja Jelila „Söö. Palveta. Armasta“ hingesugulase ja armastuse sessioonita (soulmate love reading) (ca 300 EEK) läbi ajada. Kui Ketuti uskuda, siis ei vaja ma ka armastuse energia ümberprogrammeerimist. Seda saanuks ca 850 eesti krooni eest „Söö. Palveta. Armasta“ stiilis päeva raames läbi teha. Selliseid pakkumisi on Ubudis mitmeid.

Bali turismitööstus õitseb tänu Indoneesia valitsuse toele ja Elisabeth Gilberti raamatuimele. Kohalikud, kes turistidega tegemist teevad, näivad „Eat. Pray. Love“ fenomeni teadvat, kuid nende elu Ubudis läheb ikka endistviisi edasi. Turistid tulevad ja turistid lähevad.

See You later, alligator... ütleb Ketut Liyer ka sulle, kui tema juurest läbi astud.

Kas teadsid, et:

...Ubud ei ole linn. Ubudiks nimetatakse piirkonda, mis koosneb 14st külast, mida juhivad banjar (külanõukogud).

Allikas: Wikitravel.com

...Bali inimesed ei kasuta perekonnanimesid. Sõltumata soost saab iga inimene ühe neljast nimest. Nimi sõltub sünnijärjekorrast. Ketut – on neljas nimi. Esimene laps on Wayan. Kui sünnib viies laps, siis tema nimi on Wayan Balik (Wayan, Jälle). Sageli antakse lastele veel lisanimesid.

Allikas: Wikitravel.com

... 2009. aastal külastas Indoneesiat 6.45 miljonit välisturisti. Seda on ligi 4 % rohkem kui 2008. aastal.

Allikas: Wikipedia.org

Lingid:

Cinta bookshop

Indonesia Organic

Elisabeth Gilberti ametlik kodulehekülg:

Näide klassikaliselt „Söö. Palveta. Armasta“ tuurikorraldusest

„Söö. Palveta. Armasta.“ elevandituur

Jelila Eat.Pray.Love pakett

I Putu Martana tuuribüroo

Mõista-mõista, kes ma olen...

Pood "Mina" Ubudis

Kallid kolleegid kasutavad juba pikemat aega pesonaalbrändingu mõistet. Sa oled see, kes sa näitad, et sa oled. Ennast võib ka nii osavalt kujundada ja „müüa“, et hakkad ise ka uskuma. Ning oledki selline nagu reklaamis lubatud. Eestis olles moodustus „mina“ oluliselt rohkematest komponentidest – kodu, töö, sõbrad, hulk riideid, emotsionaalse väärtusega esemed jne. Reisidel peab kõik mahtuma pagasilimiitide sisse.

Lõpptulemus on selline, et kui kotist kõik asjad välja laduda võib jääda mulje, et ma olen hirmus asjalik (tehnika vidinad ja juhtmed) ning mu lemmik riideese on musta värvi T-särk (ei, ma ei ole kindlasti Lizbeth Salander Stieg Larssoni romaanidest). Tõenöoliselt annaks mu läptopi analüüs huvitavamaid tulemusi.

Peale kahte kuud olen avastanud, et osa kaasa võetud endast on täiesti ära kulunud, oma aja ära elanud, kuid asemele ostmine on samuti raske. Sest valikuid on lõputult.

Identiteedivahetust on väga lihtne sooritada, kui sa oled enamikule inimestele ainult juhuslik tuttav. Ostukeskuses võib end varustada absoluutselt igasuguse identiteediga. Sinu nägu on sinu Facebooki moodi. Sinu jutud on su Twitteri säutsude mõõtu.

Facebookist on kindlasti näha, et mulle meeldib reisida ning et ma pea alati varjan end päikese eest. Twitter reedab tõenöoliselt mu sotsiaalmeedia vaimustuse.

Aga mõlemad on manipuleeritavad – nii sellega, kui sa endast hästi palju infot annad kui ka sellega, kui sa seda üldse ei tee. Mida rohkem sa endast teada annad, seda kindlamaks see pilt sinust muutub. Mida vähem enda kohta ütled, seda rohkem jääb ruumi spekulatsioonideks.

Stereotüübid aitavad inimesi. Kui sul on kindel kuuluvus, on sinuga vähem jamamist. Umbes nii sai minust „vabakutseline ajakirjanik“, sest olematu töö ja huvidega inimest vaadatakse kui hälvikut. Ja tegelikult ei olnud see ju ka vale, sest üht lugu ma siis tõesti kirjutasin. Kui ühele inimesele on vabadus suurim väärtus, siis teisele on „ühe-päeva-peremees“ elustiil arusaamatu. Kogu oma irratsionaalse reisimise juures olen ma tegelikult üsna organiseeritud. Mulle meeldib, kui ma saan süsteemidest aru – olgu selleks siis ühistranport või pesumasinad. Ju sellepärast ongi minul ikka kõige lihtsam kehastuda enda kontori-nahka, sest mängureeglid on selged. Asjalik riietus. Läikivad liftid. Naeratused ja tervitused. Mängu ilu. Iseasi, kas see on ikka see, kes ma olen, või on see midagi sellist, kuhu olen pidama jäänud. Uus-Meremaal on kontorites õnneks teised standardid ning tõenäoliselt jäävad kontorite uksed tööde osas siiski suletuks. Samas on kõik inimesed sealjuures väga viisakad ja naeratavad. Nii et tunnegi end kaotajana.

Kogu oma elu mitte kaasa pakkimine oli omamoodi kergendus. Samas aga on vahel hea tagasi jõuda enda loomulikku (st harjunud) keskkonda. Mulle meeldivad väga inimesed, kes lähevad ja reisivad nagu tõelised seljakotituristid, kuigi nende pangakontol on piisavalt raha ning kodus on ootamas korterid ja autod. Paljud peatuvad meelega hostelites, kuna seal kohtab inimesi (seda vältida on tõeliselt raske). Aga ükskõik kui lahe nari ülemisel voodil magamine ka ei ole, siis vahel on ikka väga hea maanduda pehmete valgete linadega motellitoas või tunda end kuskil tõesti nagu kodus. Kasvõi nädalaks. Nii snoob olen jätkuvalt. Kuniks see liiga enesestmõistetav ei ole, olen endaga sõber.

Sinilinnukest püüdmas

Teinekord kuuleb paradiisiaias lisaks linnulaulule ja ritsikatele ka lugusid, mis toovad tagasi maa peale. Istusin idüllilise Tai väikesaare kuurordis, kui kõrvalmajakese juurest kostis neiu endast väljas hääl. „Mul läks väga napilt. Ma armastan seda maad, kuid see ei ole seda väärt“.

Noore inglise päritolu õpetajanna südamesoov oli jääda Taimaale – maale, mida ta armastas. Selleks oli vaja tööd. Tema viisa hakkas lõppema. Aega oli vähe, kuid soov riiki jääda seda suurem. Pakkumine, kus 11 000 bahti (ca 3000 EEK) eest saab tööviisa ja töö sukeldumislaeval, tundus ideaalne. Võib-olla isegi liiga hea, et olla tõsi. Firma, kes tööd pakkus, oli internetis kenasti olemas. Mees, kes tööd pakkus, oli kõigi sõber. „Ta on küll väikese kiiksuga, kuid tundub nagu hea pakkumine“ - patsutasid äsjaleitud sõbrad talle julgustavalt õlale. Raha tuleb anda ettemaksuna. Töö viisa vormistamiseks on vaja passi andmeid. Laev on avamerel ning seal ei ole levi. See pidavat olema täiesti normaalne, seletab su heategija „Ütle lihtsalt oma perele ja sõpradele, et oled umbes nädala levist väljas, et nad ei muretseks.“

Raha makstud, jäi midagi tüdrukut siiski vaevama. Ta helistas firmasse, kus noormees väidetavalt töötas. Sellenimelist töötajat ei olnud olemas. Sellenimelist laeva ei olnud olemas. Küll aga sai neiu hiljem kõne noormehelt – talle nimelt ei meeldivat, kui keegi tema järgi nuhib. „Ta arvas, et ma olen noor ja loll. Minu õnn, et mul on pea õlgadel“. Selle neiu puhul kasutasid inimkaubitsejad meelitamist ja petmist. Nende arsenalis on ka ähvardamised, füüsiline ja vaimne vägivald. Kõik vastavalt sellele, milline on ohvri taust, nõrkused ning iseloomuomadused.

Peatud üksinda kenas majakes troopilisel saarel. Kõik, mis näis enne vaikne, näib nüüd kurjakuulutav. Kõik, mis näis enne lõbus, nüüd naerab su üle. Hingerahu ja turvalisus on kadunud. „Mu isa ütles, et ma peaks koju tagasi sõitma. Jah – ma võtan viimaseid nädalaid nagu puhkust ja lähen tagasi. See ei ole seda väärt“. Oma peas mängid ikka edasi stsenaariumit, mis oleks võinud kõige halvemal juhul juhtuda. Kümne päeva pärast, kui perekond asja uurima oleks hakanud, ei oleks tüdrukust jälgegi. Seksiäri, sunniviisiline töö, doonor organikaubanduses, väljapressimiskiri vanematele.

Reisijuhtides (nagu Lonely Planet või Rough Guide) ja internetis on palju näpunäited iseseisvalt reisivatele naistele (independent woman traveller). Sageli viidatakse seal ka erinevatele petuskeemidele ning võimalikele sekeldustele. Ära võta vastu jooke võhivõõrastelt. Ära liigu üksinda pimedas. Alati anna oma sõpradele ja sugulastele teada oma täpsest asukohast ja plaanidest. Teisisõnu – säilita kaine mõistus.

Kriisiolukorras hakkab aga tööle miski muu. Reaktsioonid. Reaktsioonid, mida kontrollida ei saa ning mida treenida on raske. Sama lihtne on aru kaotada oma unistust taga ajades. Kui sa midagi väga tahad, siis see ka juhtub. Mõnikord aga sootuks teise nurga alt kui seda ootad. Unistust taga ajades näed igas asjas positiivset märki, head ennet. Lihtne on mitte kuulata hoiatusi ning uskuda kogu hingest, et jõuad oma eesmärgini. Mida suurem unistus sul on, mida rohkem sa seda soovid, seda lihtsam on sind ära kasutada. Justiitsministeeriumi koduleht selgitab, et inimkaubanduse eesmärk on inimese ekspluateerimine, tänapäevane orjastamine.

Aasias on lihtne hakata vihkama kõiki, kes sulle kuidagi lähenevad, mida müüa soovivad. Enamik neist teeb lihtsalt oma tööd. Nende jaoks oled sa küll tõenäoliselt ringiliikuv rahakott, kuid ei midagi enamat. Mida suuremad on aga panused, seda tähelepanelikum tasub olla. Populaarset seljakotituristide marsruuti Tai, Kambodža, Vietnami ja Laose vahel kutsutakse banaani pannkoogi teeks (bananatrail). Kohe selle kõrval on inimkaubandustee.

Telefonikõne oli mõeldud lähedasele, mitte uudishimulikule naabrile. „Ära räägi sellest kellelegi, nii piinlik on,“ ütles neiu sõbrannale. Nii ei läinud ka mina tema uksele koputama ja täpsustavaid küsimusi küsima. Seksorjaks sattumiseks ei pea olema vaene ja harimatu Ida-Euroopa (sh Eesti) naine.

Definitsioon (allikas: wikipedia.org)

Inimkaubandus on ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastase konventsiooni Palermo protokollis sätestatud definitsioon:

"Inimese värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine või vastuvõtmine, inimröövi toimepanemine või muul viisil jõu kasutamine või sellega ähvardamine, petmine, võimu kuritarvitamine, isiku abitu seisundi ärakasutamine või inimese üle mõjujõudu omava isiku nõusoleku saavutamine selleks, et inimest ekspluateerida.“

Ostan, müün ja vahetan

lototurg Bangkokis

Bangkoki tänavakohvikus istub kolmekümnendates eluaastates mees, teeb midagi oma laptopi taga ning pöördub kohviku kõrval riideid müüva naise poole: „Te peaksite vihmavarjusid müüma hakkama. Inimesed ostaksid nii vihma kui päikese kaitseks.“ Naine naeratab. „Tõesti, te peaksite vihmavarjusid müüma“. Naine jääb viisakalt naeratama. Mees aga jääb vait. Võib-olla ta ei mõista, miks tema ärikonsultatsiooni tõsiselt ei võetud. Tõenäoliselt oli see naine lihtsalt müüja – tema asi ei olnud äriimpeeriumit kasvatada. Igaühel on oma töölõik – mida muud või erandlikku lihtsalt ei tehta.

Väikesed lapsed (kõige noorem oli ehk 2,5 aastane) tahavad sulle roosiõit müüa. Selleks, et seda paremini teha, on nad head meelelahutajad. Nad alustavad sinuga „käärid-paber-kivi“ mängu ning kui nad selle võidavad (ja nad võidavad), pead sa selle lille ära ostma. Ühe õhtu jooksul jalutab sinust mööda paarkümmend lillemüüjat. Või neli, viis müüjat, mitu korda. Nende seas paistavad alati mõned silma. Ühe kuue- või seitsmeaastase tüdruku näoilme ja maneeride järgi on väga hästi aru saada, et just tema on selle tänava valitseja. Tavaliste sõrmemängude asemel avab ta osavalt tulemasinaga turisti õllepudeli ning on väga veenev kõiges, mida ta teeb. Lõpuks õnnestub tal vedada täiskasvanud turist kotipoodi, et talle ilus roosa kott osta. Raha liigub käest kätte, kuid kott jääb ostmata. Müügitöö eesmärk on siiski sularaha. Oskusega kõigi inimestega ühine keel leida jõuaks ta äriilmas tõenäoliselt kaugele. Iseasi, kas tal selleks võimalus avaneb või peab ta teatud vanuses midagi muud müüma hakkama.

Millegi ostmine on sama keeruline kui müümine. See on mäng ning parim lahendus on selline, kus mõlemad pooled naertavad ning arvavad, et said hea hinna. Balil tundub olevat ainus taktika pakkuda esimeseks 10% müüja öeldud hinnast ning siis tasapisi üles liikuda. Tõenäoliselt on 20% müüja hinnast liiga palju. Kõik hinnad ja kaalud on suhtelised. Pesumajas võtab onu musta pesu koti kätte ja kaalub seda käe otsas.. Kõigepealt ütleb tema, kui palju ta arvab, et see kaalub... Siis ütled sina, kui palju sa arvad, et see kaalub... Lõpuks jõuate ühisele seisukohale. 

Mõnikord ei ole ka kahju olla õpikunäide turistist, kes maksabki sajakordse hinna ning on sealjuures õnnelik. Kuni see käib sõbraliku mängu vormis, on kõik hästi. Mitte siis, kui kell 3 varahommikul, kui kõigil teistel (loe: kohalikel) lubatakse bussis magada, pead  sina  kauplema ja võitlema selle nimel, et:

a) sa ei maksaks sajakordset hinda;

b) sind ei visataks keset maanteed bussist maha;

c) sa ei soovi rääkida telefoni teel reisisaatja vennaga ja 

d) sa ei maksa enne, kui oled reisi lõppsihtkohta jõudnud. 

Kui keegi sinult midagi nii väga tahab, siis on sellel enamasti hea põhjus. Seekord jäi buss 10 km pärast seisma – probleemid siduri või piduriga. Oleks sa selleks ajaks ära maksnud, oleksid pidanud tõenäoliselt maksma ka järgmisele juhile, kes katkise bussi inimesi edasi oli nõus transportima. Selle asja nimi on „transfer“.

Kohalikus bussis arutatakse läbi kõik. Kes sa olla võiksid, kust sa tulla võiksid... Miks sul sellised riided seljas on jne. Eriti põnev on kõik see, mis esile torkab – olgu selleks siis mõni ehe või äkilisem liigutus. Äkki sa sooviksid anda oma käeketi ühele naisele, kuna ta seda väga tahab? Või ehk loobuksid oma tossudest? (tõenäoliselt esmapilgul tõesti ei ole näha, et nende tallad juba vett läbi lasevad). Kuna ta ei olnud valmis tegema vahetuskaupa oma salliga, jäid asjad seekord sinnapaika.

Kellel on Aasias müügieelis?

Läänes näeme vaeva positsioneerimisega. Panustame brändimisse, turundusse, sotsiaalmeediasse. Iga juht teab, et firma nimi ja nägu loevad. Teeme kõik selleks, et teha selgeks, et just meie toode või teenus on ainulaadne ja eriline.

Tai tänavatel liikudes jääb mulje, et siin ei vaevu keegi eristuma. Keegi ei ole võõbanud oma toidukäru eriliseks. Kümme õmblusteenuse osutajat on pea kõrvuti – kõigi näidistooted on sarnased, kõigi müügimeeste kutsungid ühetaolised. Tuuride väljumiste ning saabumiste kellaajad ning marsruudid tunduvad äravahetamiseni sarnased. Kõik müüvad esmapilgul sama kaupa, hinnavahed on olematud.

Turisti jaoks on oluliseimad toidu- ja reisiteenus. Mõni toidukohake on üles pannud toidu pildid (või toidu plastikust koopia) ning omab inglisekeelset menüüd. Turist peatub meelsasti oma kaasmaalase juhitud kohas, kus võib rääkida lapsepõlvest, tähtsatest lääne asjadest ning olla kindel, et espresso on espresso.

Suurim tuuride erinevus näib olevat liiklusvahend (mõjutab ka hinda) - kas merele viib luksusjaht, kaater või harilik paat. Ökoturism näib peamiselt tähendavat seda, et sind viiakse sööma kohalikku restoraniomaniku, mitte sisserännanu juurde. Otsuse tegemise juures saab määravaks, kas voldik on kirjutatud heas inglise keeles või kas tuuri müünud agent oskab vastata lisaküsimustele. Kohapeal selgub, kas giid teab enamat, kui kohustuslikud laused.

Mõni tuurikorraldaja võiks reisi alustada pisut hiljem (ja lasta laisklemisega harjunud turistidel harjumuspäraselt magada) ning lõpetada veidi hiljem. „Päikeseloojang paadi pardal“ kõlab ju küll nagu müügiargument. Kas pannkoogikäru, mis on neoonkollaseks võõbatud ning kannab nime „Rasta Banana“ on seljakotituristide seas menukam? Turundustele näib Aasias võimalusi jätkuvat.

Miks peatub kohalik ühe toidukäru juures, kuigi neid on kõrvuti umbes viiskümmend ning viie kilomeetri raadiuses teist niipalju. Võib-olla ei olegi ostu sooritamine selline rituaalne ning läbi kaalutud otsus nagu meie oleme harjunud. Peatun siis, kui kõht tühjaks läheb ning võtan oma karri sealt, kus on parimad lõhnad ja rohkem sagimist.

Mida näitab see turisti või kohaliku kohta, kes eelistab osta endale värskendav jook rahvusvahelisest 7/11 kioskiketist, mitte selle vastas olevast kohalikust pudupoest? Kurb, kui Aasia läheb täpselt sama teed mis meie. Elurajoonidest kaovad pisipoed ning kohvikud lähevad pankrotti sellepärast, sest kogu raha on kulunud sisekujundusele. See sama valge inimene istub Aasias üsna hea meelega ka plasttoolidel ning laseb sealsamas grillitud kalavardal hea maitsta ning kiidab lihtsat elu taevani.

Tee tööd, kuid ära näe vaeva

Sama leidlik nagu Henry Ford oli asjade efektiivsemal tegemisel, on Tai inimesed elu mugavaks elamisel. Peegel massažisalongi tagaseinas lubab mugavalt isegi kliendiga tegeledes seebiseriaali peegeldust näha. Kui sinu ülesanne on kolida kellegi elu ühest kohast teise, on loogiline, et istud veoauto kastsis selle diivani peal, mida sa kolid. Kohvik avatakse siis, kui esimesed kliendid tulevad. Koristaja äratab üles omaniku, omanik koka ning too teenindaja – õnneks on kõik oma pere liikmed ning see, et teenindajal on padjanägu ees ning uneriided seljas, ei häirigi näljast turisti, kes ootab, et peremees talle American breakfasti serveeriks.

Õhtusel ajal muutub seesama kohvik, pudupood või internetikohvik-reisibüroo taas koduks. Nii tunnedki end natuke piinlikult, kui „open“ sildiga reisibüroo-internetikohviku uksest sisse astud ning avastad end keset pereelu. Telekas mängib, pereisa mängib arvutimänge, ema paneb last magama. See, et seal pole kahjuks ühtegi kohalikku kaarti saada, tundub isegi armas. Kohviku vannituba on tõesti pere vannituba koos hambaharjade ja muu vajalikuga. Restorani osas lükatakse peale tööpäeva lõppu toolid ja lauad kõrvale ning see muutub elutoaks. Y generatsioon on seda meelt, et töö ning eraelu on üks ja seesama. Esmamulje järgi tundub, et Tais oskavad seda ka vanemad inimesed ning siia jäänud välismaalased.

Küsimusele „kui kaua sa siin juba oled?“ vastab nooruke euroopa päritolu hotelliomanik vaid käeliigutusega – seinal on 10 küsimust, millele ta lihtsalt vastata ei viitsi. Nimekirjas on ka näiteks küsimus, kuidas WC potti kasutada (ämbrist kausikesega vett peale uhada). Kui omanik otsustab keset õhtut end kohviku diivanil välja magada, siis ei jää külalistel muud üle, kui astuda ise baarileti taha – valada endale ise üks õlu ning see märkmikusse ka ausalt sisse märkida. Iga rannamajakese kohta on üks arveraamat. Jookide ja majutuse eest maksad alles siis, kui lahkud. Tekib tunne nagu kaardiga makste – tarbid ja tarbid, kuid raha nagu ei kulugi. Kui sulle ei meeldi, et omanik on otsustanud jalgpalliõhtu asemel iseendale peo korraldada, siis uks on seal. Sul on sul alati võimalus lahkuda.

Kella viie paiku hommikul lõpetavad Bangkokis oma tööpäeva prügiautopoisid. Kaks mees kabiinis, kaks autokatusel. Tühi prügikott istumise alla, käed puhtaks, õlu lahti ning väike snäkk sinnajuurde. Tööpäeva lõppu ootame me siiski. 

Kohtumine Mr J-ga

Aastatetagune Rough Guide räägib Ko Tao saare rubriigis kellestki Mr J-st, kes saab turisti kõiges aidata. Praegu tegutseb saarel juba lugematult mistereid oma supermarketi, reisibüroo, hotelli või restoraniga. Mr J aga pakub lisaks eelpoolmainitud äridele maailma asjade seletamise teenust Sairee beachi lähedal oleva templi juures.

Tänu temale saab külaline teada, et:

• templis ei võeta turistdelt raha;
• nad on taimetoitlased (Taimetoitlane on sale, terve, päike tema nahka ei kõrveta);
• kui sul pole lapsi, siis peaksid sa annetama oma sissetulekust 70%, et hoida maailma tasakaalus.
• 2012 algab kaheksa aastat kestev õnnetuste periood. (Kui praegu tundub, et ilmas juhtub hulle asju, siis hakkab neid suisa iga päev juhtuma);
• selleks, et maailma hoida, tuleb hakata taimetoitlaseks. Alustada võib järk-järgult. Sul on veel 2 aastat aega.

Sel ajal, kui Mr J-d kohal ei ole, tuleb piirduda infomaterjalide lugemisega (piltidel).