06 February 2007

see aeg on kiire tulema

Tööle minnes ja töölt tulles möödun järjekindlalt ühe populaarse(?) erakonna staabist - hommikuti ühel ajal on seal koristaja ja keegi aktiivne noorpoliitik. Õhtuti on staap tuledes - pabertahvlid tunduvad alati täis kirjutatud olevat. Ja mida päev edasi, seda kiiremaks läheb. Täna töölt tulles avanes pilt, kus üks vanem poliitik ja üks uustulnuk maja ees veel viimaseid infokilde vahetasid - kuidas keegi erakonnakaaslane kas oli või ei olnud järjekordse korteriskandaaliga seotud... Ühest teistest aknast avanes vaade (tõesti avanes, sest kardinaid ees ei ole) pilt erakonna suhtekorraldajast, kes ei teadnud, mis suunas tõmmelda. Seisis telefoniga keset tuba ja tegi sammukese igas suunas. Kahju ametivennast...
Valimised - see aeg on kiire tulema..

03 February 2007

raske tee keskendumiseni


Kui me ei keskendu, siis me tõmblemine. Ja pahatihti tundub mulle, et selle viimase meistrikursuseid toimuvad vähemasti kell 8-17 E-R seal kuskil tallinna "city's" ning kus rohkem või vähem keldrit meenutavates ruumides kell perioodil 12-14 (olenevalt päeva tõmblustest) ühesugust toitu manustatakse.

Selleks et ise ühes tükis olla (terve või tervik olla) peaks ju keskenduma - keskenduma kas siis tähtsale või millele iganes. Aga lihtne see ei ole. Toksides "keskendumine" "mina ise" jmt märksõna endas kõiki(?) vastuseid peitvasse internetiotsingusse, sain vastuseks kahte tüüpi kirjeid - koolitusi või buddha-laste netti riputatud näpunäiteid, mille järgi kuskile liikuma hakata. Jube tänuväärsed tundusid mõlemad.

Aga siis mu keskendusvõime kadus ja jäin triivima soovitustesse, mis eraldivõetuna on väikesed keskendumisharjutused. Kui ainult see telekas, raadio, seltskond, lärm ja tööülesanded nagu kiuste ette ei kipuks jääma.

Aga ehk õnnestub mõnikord. Hakkame siis otsast minema:

Mõned, kes näivad rahulikud ja vaiksed, on lihtsalt tuimad ja tardunud; samas on paljud neist, keda peetakse kiireteks ja toimekateks, üksnes rahutud.

Sageli me ei tea mida me hetkel mõtleme, mõtted lihtsalt triivivad meie meeles sihitult, ebamääraselt, uduselt.

Enamik meist on liiga jagunenud ja killustunud selleks, et tegutseda kogu oma olemusega.

Enamus meist isegi teab tõde ja õiget, kuid vähesed käivad selle järgi.

Enamusele meist on vaimse elu keskseks probleemiks intellektuaalsele mõistmisele võrdväärse vaste leidmine tundeelu tasandil.

Kuni me ei ole hakanud tundma seda, mida me oleme mõistnud, kuni meie tunded ei ole tegevusse lülitatud, ei ole vaimne elu (edasijõudmine) võimalik.

Kuna maailma asjad ei saa pakkuda täit rahuldust, siis peaksime neist vähem kinni hoidma.

Teadvustamine on kõige võimsam muutev jõud. Viha või vaenulikkus oma mitmesugustes vormides on frustreeritud tahtmine.

Soov anda või jagada on tihti esimene märk vaimsest elust.

Kui tuntakse kaastunnet kõikide teiste olendite suhtes, siis aegamööda järgnevad kõik teised hüved, kõik ülejäänud vaimsed omadused ja saavutused, isegi Virgumine.

Sageli toob meie sõprade ebaõnn meile salajast rahuldust.

/me kõik teame kui suur/ Kergendus on rääkida tõtt, kui selleks avaneb võimalus.

Inimestega suheldes reageerime nende suhtes teatud viisil ja siis omistame oma emotsionaalse reakstiooni neile, arvates selle nende omaduseks.

Inimeste vajaduste tundmine tähendab selle teadvustamist, mis oleks neile objektiivselt hea, iseenda huvisid arvestamata.

Unistamine pole iseenesest halb asi, eeldusel et sellele liigselt ei anduks, näiteks siis, kui me peaksime tegema hoopis midagi muud.

Kõige tähtsam on, et tehakse ponnistusi, proovitakse pingutada.

Oskamatute mõtete vahetu allikas asub meie aistinguis.

Tsiteerides: http://www.parnu.ee/raulpage/budhatee.html

Põhimõtteliselt on nüüd üldse kõik öeldud.