Kodutee

 

Minu PÖFF

See aasta tuleb PÖFF teisiti. Programmilise lähenemise kohaselt püüdsin otsida välja helged, rõõmsad ja kiiksuga filmid, mis pimedaid öid valgustaks. Kui päikest ei ole, siis tuleb ta ju välja mõelda. Euroopa kino vaatamine on tõeline luksus. Nii et Aasia jääb Aasia reiside jaoks. Ja sots-realismi tajun Tallinnas igal sammul. Ei mingeid hingepiinasid ja suurt kunsti või tõekuulutamist.

Pühapäev, 23.11.2008
» 2304 16:30 Diskoussid (Kosmos I)
Reede, 28.11.2008
» 2828 16:00 Kapten Abu Raed (Sõprus)
» 2830 20:30 Kui elu oli hea (Sõprus)
Esmaspäev, 01.12.2008
» 0128 17:30 O'Horten (Sõprus)
» 0109 20:30 Vikerkaaretegija (Vene Teater)
Teisipäev, 02.12.2008
» 0231 21:00 Maakooliõpetaja (Sõprus)
Kolmapäev, 03.12.2008
» 0324 15:30 Eldorado (Kosmos II)
» 0322 22:00 Valss Bashiriga (Kosmos I)
Neljapäev, 04.12.2008
» 0415 17:00 Hüvasti, Solo (Kosmos I)
Reede, 05.12.2008
» 0506 21:00 Absurdistan (Kinomaja)
Laupäev, 06.12.2008
» 0625 16:00 Rumba (Kosmos II)
» 0622 21:30 Humboldti maa (Kosmos I)
Pühapäev, 07.12.2008
» 0717 15:30 Goodnight Irene (Von Krahli Teater)
» 0719 20:30 Naabruskonna kangelased (Von Krahli Teater)

ps - Happy-go-lucky tuleb kinno (loodetavasti)

Nii nüüd on ta siis valmis

Siit tulevad 3 reisikirja ja 2 lisa. Kogu Austraalia aja kokkuvõte, mis Bali saarel kirja sai pandud. Ehk on endal mõne aja pärast õpetlik lugeda. Muhv, nõudmiseni.

Ametlik Austraalia reisikiri

I osa – CITY LIFE

Selle, et ma ükskord Austraaliasse lähen, otsustasin ma ära juba õige varakult – nii lasteaia viimastes rühmades. Sest seal on päike, kängurud, koaalad, üks suur punane kivi.... No kindlasti ka sellepärast, kuid seal on alati laual puuviljavaagnad, sealt saadetakse mulle ilusaid asju ning seal elavad erilised inimesed... mitte aborigeenid, vaid minu isa vend, tema naine, nende lapsed (ja nüüd juba ka lapselapsed) ning eriti minu onunaise õde, kellel on pea minuvanune tütar, Katrina, kellest saab minu esimene kirjasõber. Mina kirjutasin eesti, tema inglise keeles – tõeline integratsiooniprojekt. Kuid vaatamata pikale vaimsele ettevalmistusajale pidin ma end ikka päris korralikult näpistama, kui ma oma suure rohelise kohvri Katrina roosas toas Hazelbrookis (NSW) lahti pakkisin.

Seal ma siin nüüd olin.. Ausraalias, kiviviske kaugusel Sydneyst. Aga kuidas edasi? Mu pea oli üsna tüki. Eestis olin ma rohkem ametis hirmus tähtsate töö-asjade ajamisega kui Austraalia plaanide tegemisega. Tänu ühele hästi pikale õhtule Katrinaga tema Kopenhageni köögis (tema oli selleks ajaks omakorda Euroopat avastama tulnud) sain veidi aimu Sydneyt elust. Sain teada, mis linnaosades mu sugulased elavad ning kus elu keeb. Seega siis otsustasingi, et Sydneny saab minu Austraalia koduks.

Eirates kõiki loogika reegleid asusin ma endale OMA tuba otsima. Nii jäi mul esimene pea pool aastat täiesti nautimata tavapärane hostel-töö-üürituba ning seljakotirändurite elu võlu ja valu. Aga seevastu sain rahulikult Austraalia elusse integreeruda. Sealjuures aitasid nii austraallastest majakaaslased, telekas ning tohutu aeg, mis kulus mööda linna liikumisele ning kõige jälgimisele... Maandusin ma kenas Victoria stiilis majas Glebe linnaosas, mis oli mulle juhuslikult silma jäänud. Mu fotokas oli pilt minu hilisemast kodutänavast (Bridge road) ja majast veel enne kui sain teada, et ma just seal elama hakkan. Rääkides märkidest, eksole...

Järgnas usin kodukujunduskuu... Minu omandusse tekkisid muu hulgas lambikuppel, transistor, kell-raadio, triikraud, pesukuivatusrest, puhul (külma, mitte sooja)... Asjad, mille omamisest ma mingi hetk loobusin (mõni neist peaks paari kuu pärast merepostiga Eestisse küll ka jõudma. Tööd mul jätkuvalt ei olnud ja ega ma hästi ette ei kujutanud, et kelle või millena ma endale toiduraha õnnestuks välja teenida. Ukselt uksele müük ja ettekandjatöö olid üsna viimased, millele Eestis kohvrit pakkides mõtlesin. Aga aimate juba võitegi, siis just nii läkski. Ja neile, kes Austraaliasse rändamise peale mõtlevad võib vaid soovitada, et ükskõik mida sa ka ei mõtle, siis mustad (koledad aga mugavad) kinnised kingad ja mustad viigipüksid kuluvad alati marjaks ära.

Töö leidmine oli raske ja ei olnud ka. Muidugi üritasin ma kandideerida ka ametitesse, mis mu Eesti profiiliga oleks kokku sobinud. Ja siis järk-järgult lasin latti allapoole. Kui ükskord jõudsin sellisele seljakotituristide tööde tasemele, läks palju lihtsamaks. Sain omale nii müügitöö (milles ma täielikult läbi kukkusin) ning 2 ettekandjatöö otsa esimese intervjuu peale. Kuid töö saamine ja töö tegemine on ikka kaks eri asja. Minu austus kuulub kõigile müügimestele ja ettekandjatele, poemüüjatele ja vabrikutöötajatele. Võib-olla on asi minu vanuses või lihtsalt minus, kuid ma avastasin, et esimese hooga võtsin ikka tööd veidi liiga tõsiselt. Hiljem toimus ümberõpe ubade sorteerimise töö-teraapia abil). Aga tööandjatele mu asjalikkus meeldis. Selles mõttes mul vedas.

Tööd tegin Sydneys just nii palju või vähe kui vajalik või võimalik. Eesmärk oli üür ära maksta ja veidi ringi vaadata, kuid mingit tohutut tahet kõike Austraalias näha, mul ikka ei olnud. Mulle oli Sydney meeldima hakanud. Samuti puudus mul jätkuvalt nimekiri kohtadest, kuhu ilmtingimata tulnuks minna ning olin saanud järjest tuttavamaks oma sugulastega. Tänu neile tundsin end jõulude ja lihavõtete jne puhul nii koduselt kui see tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust üldse võimalik on.

Nagu märkamatult oli Sydney mu ära kodustanud – tekkisid rutiinid, tuttavad poemüüjad, sõbradki. Sydney central raudteejaam muutus ühtäkki täiesti loogiliseks ning ma teadsin, kus on linna parim kohv ja shokolaadijäätis. Ja nüüd tuleb siis see koht, kus midagi muutub...

II osa – SIMPLE LIFE

Selleks ajaks oli minu Austraaliasse jõudmisest möödunud juba hea mitu kuud... ja tegelikult oodati mind ka tagasi koju ning kontorisse. Isegi lennupiletid olid mul olemas. Pidin ju vaid pool aastat ära olema. Teisalt aga oli ju Austraalia ikka nägemata ja vabaduse lõhn oli ninas. Ja nii oligi Silla tänaval Sydneys järsku tunda sildade põletamise lõhna. Sest ega maatöö konti murra ja kui see peale kolme kuud kõik su soovid täidab (st võimaldab viisat veel aasta võrra pikendada), siis tasub see ju igal juhul ära. Aga nii palju oli mind elu juba õpetanud (just just need ongi need suured elu õppetunnid ;)), et vahel võin ka oma arvamusi muuta. Aga tol hetkel tundus Sydney ilm juba päris kole (raagus puud ja kontidesse pugev külm niiskus)...

Kununurras (WA) seevastu paistis päike, melonid valmisid ning vahelduseks ei olnud mul midagi vahelduseks ka eesti keele rääkismise vastu. Ning nii ma maandusingi maapealses paradiisis! Ja kuigi minu ajagraafikud kujunesid kahe õega üsna erinevateks, siis öised äratused ja hommikukohvid jäävad küll meelde ;)

Kohale jõudes algas elu põllumeeste loogika st ilmateate järgi. Kui öösel on ikka alla 15 plusskraadi, siis melon lihtsalt ei kasva... Kuid minu õnneks oad kasvasid ning neid rohelisi kaunasid ma siis sorteerima hakkasingi. Vurasid nad mööda lingi ning meie asusime väikeseid, kõveraid, katkisi sealt eemaldama. Lihtne, ainult et hirmus igav, nagu meie töödejuhataja meid hoiatas. Aga ei olnudki nii igav. Sai rahulikult mõelda, kuulata kogu oma iPodi sisu otsast otsani ära (suured tänud sõpradele, kes mind ikka muusikaliselt harida on üritanud).
Päevadest said nädalad ning kuud. Kohalikud aborigeenid ning internetipunkti töötajad tulid juba tuttavad ette, täpselt oli teada, et millises aias koer ALATI haugub ning kohalikus supermarketis nägi alati kedagi tuttavat samuti aega riiulite vahel veetmas. Poeskäik oli Kununurras nagu hobi või päeva tippsündmus.

Vahepeal oli aga selgunud, et Eestis hakatakse pulmi pidama ning sealt ei tahtnud puududa. Nii oligi Helsinki lennujaamas eriti tore tunne olla, kus Eesti lennuki väravas mind juba silmanurgast uuriti. Eks ma nägin peale 21h lendu selline veidi õnnetu olemisega välja – dressipüksid olid ka põlvedest välja veninud ning katkise kinganinaga (no õmblus hakkas kärisema). Sõbrad Tallinna lennujaamas nägid igatahes värskemad välja. Ja oli ikka tore küll!

Üldse oli see väike Eesti vahepeatus väga tore. Polegi varem niimoodi siseriiklikult puhatud (vaja ju ikka kaugele kaugele minna, endal Hiiumaal käimata, häbi öeldagi). Ja nagu märkamatult oli selle emotsionaalse põhjusega puhkuse tulemusel mul tagasilennul kindel veendumus, et kodumaa ikka vajab mind (ja võib-olla mina teda ka) ning töö orjus saab alata novembris.

III osa - MA OLEN TURIST

Nüüd olin tagasi Sydneys ja endale harjumatus olukorras. Peale tohutut puhkamist ei olnudki ma niiöelda väga reisinud. Teadsin et mul on paar kuud aega enne kui sõbranna Anuga Malaisias kokku saan, et Eestisse tagasiminek seltsis segasem oleks. No tegelikult eks ma olin juba veidi ka varem turisti mänginud (või no mis mänginud, turist olnud).

Linnulennult olin Austraaliale ringi peale teinud. Sest kui töö viis üles põhja, siis võtsin ikka aega, et ümbruskonnas ka ringi vaadata ning peale Kununurra mägesid igatsesin hirmsasti ookeani järele, nii et vaatasin nädalakese ainult ookeanilainete loksumist Austraalia läänerannikul (Broome) ja parandasin oma jumet. Tänu oma sugulaste lahkusele olin näinud ka NSW – nii Sydneyst lõuna kui põhjapoole.

Teadsin, et tahan ka Melbourne ära näha. Seda peamiselt seetõttu, et Melb-Syd võrdlemine on sama populaarne kui meil Tallinn-Tartu halastamatu kemplemine. Kumbki kaitseb oma lemmikut ning vahepealseid variante väga ei ole. (Austraalia mõttes jäi peale Sydney, sest selle kohaga oli kogu mu austraalia elu alati seotud. Aga Melb on tõesti nagu Tartu. Ja ma pole üldse ainus, kes nii arvab.) Ainus häda oli aga see, et kestis talv ning halb ilm. Kuna teadsin, et november Tallinnas just kliimaga ei hiilga, siis võtsin lõpuks kuulda targemate nõu.

Onupoja pere suutis veenda, et Cairns Queenslandis on just see paik, kuhu tuleks minna. Ja kuna temperatuur ja lennupileti hinnad sobisid, siis oligi asi otsustatud. Ja boonusena oli sealsest vihmametsast välja tulnud ka üks Kununurra õdedest. Endal oli küll juba selline jälitaja tunne kergelt küljes. Ja oli tore nagu alati! Kahjuks pidi ta usinaks hakkama ja tööle minema. Samal ajal kui mina oma krediitkaartide PIN koode vaikselt meelde tuletama hakkasin.
Temast jäi Cairnsi maha üks tema reisikaaslatest – ning kuna kahekesi on reisimine soodsam ning reisisiht enam-vähem sama (pidin tagasi Sydneysse jõudma, et enda sugulastega korralikult hüvasti jätta), siis mööda idakallast alla me sõitma hakkasimegi.

Turisti elu oli tore – rannad ja mered ja imelikud ööbimiskohad vaheldusid kiirelt ja kärmelt – Whitsunday ja Frazeri saar nende seas. Tunne oli juba päris zen – nii nagu üks puhkus olema peab. Sugulastele head aega ütlemine oli raske – ja pidin sellega kiirustama, sest olin otsustanud, et midagi võiks veel Austraalia ja Malaisia vahele jääda. Kaardi järgi ostus selleks Indoneesia, täpsemalt Bali saar.

Aga Austraalia – Austraalia on just täpselt selline nagu ise tahad ning pettuma ei pea keegi! Minu reisi trajektoori määras igapäevane elu ning väga palju asju jäi mul nägemata – sel korral. Sest tegelikult on vaja vaid üht lennupiletit – turistidel pole ju enam viisat ka vaja!

LISA 1 – Austraalia inimesed – pärismaalased, kohalikud ja külalised

Austraalia on nagu tõeline meepott – tõmbab ligi inimesi lähedalt (Uus-Meremaa, Indoneesia), kaugemalt (Jaapan ja Hiina) ja päris kaugelt (Eesti!). Ning muidugi on inglastel veel omad asjad selle maaga õiendada või siis vastupidi. Ja nii juba aastasadu. Võib-olla just seetõttu jäi mulle mulje, et austraallaseks saada on kuidagi lihtsam kui näiteks eestlaseks. Sest tõepoolest on selline asi nagu austraallane – kuigi geenid võivad tal olla iirlase, eestlase või itaallase omad. Kuidas siis austraallust ära tunda? Uskuge, see ei ole üldse raske – sest iga australlase uhkus ja kohus on olla true aussie – ja seda ka välja näidata.

Austraallaste mõtte lahtimuukimine kujunes üheks mu hobiks. Alljärgnevad järeldused tuginevad mu enda vaatlustele ning lugematutele vestlustele – nii austraallaste endi kui teiste reisisellidega. Tõest on nad aga siiski üsna kaugel.

Ent siiski väidan, et
- austraallased on sõbralikud;

- austraallased teavad, et Austraalia on maailma parim paik ning kõik tahaksid nende maale igavaseks jääda;

- austraallased usuvad, et töö ei riku meest ega tuju ning kui just peab tõsistel teemadel rääkima, siis tasub rääkida mitte tehtavast tööst, vaid pigem selle eest saadavast rahast;

- austraallased armastavad oma õlu vastavalt osariigile, kus nad elavad;

- austraallaste rahvussport on soodsate ostude leidmine, seda kohe kriketi, austraalia jalgpalli, ujumise ja BBQ järel;

- austraalia naised kannavad enamasti kleite ja austraalia töömehed väga lühikese säärega pükse.

Lisa 2 - Vastused enim küsitud küsimustele

Mis oli kõige rohkem teistmoodi?
Vastus: Inimesed, kes räägivad, kes naeratavad ja vajadusel ka aitavad.

Kas tunned ise, et oled muutunud? Vastus: Kindlasti oli lihtsam olla hea inimene Austraalias kui Eestis. Näiteks tuli kasuks, et inglise keelt kõneledes pidi ikka enne mõtlema ja siis ütlema. Eesti keelega see sageli nii ei ole.

Mida õppisid? Vastus: mitut taldrikut kandma, päikest võtma ja seda, et tegelikult on kõik lihtne ning alati saab hakkama.

Mis tunne on Eestis tagasi olla? Vastus: Eesti on hästi väike. Aga vahel on see päris tore. Ja mõtelda võib ju ikka suurelt.

Mis edasi? Vastus: Don't panic – it's just the future.

No worries, mate!

Tallinnas on november

Kui te näete kedagi Tallinnas ringi patseerimas, kes mind meenutab... siis suure tõenäosusega olengi see mina :)