26. jaanuar – kus ma käisin ja mis ma nägin.

26. jaanuaril tähistatakse siin Austraalia päeva – tööd ei tehta, maad täidavad tasuta üritused. BBQ lõhn võtab võimust. Viimased kuu aega on telekas jooksnud reklaam, mis ärgitab lambaliha sööma - oled austraallane või ei ole? Küta grill kuumaks ja viska mõned kenad lambaribid peale.. Ka minusugune Austraalia fännklubi liige on valmis lõbutsema – st õppima meistritelt, et kuidas siis see lõbustsemise asi käib... Alustasin päeva praamide võistluse vaatamisega ooperimaja kõrval. Neli praami, mis muidu veavad inimesi erinevatel marsrruutidel sydney ümbruskonnas, võistlesid sedakorda kiirussõidus. Neid oli saatma tulnud terve hulk paate , jahte – kõik kenasti austraalia meeleolus, sest parima kostüümiga alus sai samuti auhinnatud. Panen mõned stiilinäited ka enda fotoalbumisse üles. Ülejäänud päev möödus melu keskel – austraalia muusikud, naiste tennise finaal suurel ekraanil ning õhtu lõpetuseks sadamas mere-paraadi ja ilutulestikku vaatamas. Oli minu meelest parem kui uusaasta oma – kenasti lavastatud. Algas kõik ikka aborigeeniga ning lõppes sõnumitega stiilis – lootus, veel parem tulevik, noor ja rokkiv rahvas. Jään huvitga meie vabariigi pidustuste meediakajastust ootama.

26. jaanuar on ka isa sünni-aastapäev. Minu vanaema ütleb ikka, et ma olen oma isa laps.

City of villages...

Külade linn - selline on Sydney linna ametlik juhtlause. Ja mina kui küla elanik, nõustun sellega. Glebe - küla, milles mina elan on väga kokkuhoidev kogukond. Ma olen seni arvanud, et sõna "kogukond" või "kogukonna tunne" on rohkem sõnakõlksud kui midagi reaalset. Aga siin näeb kogukond välja nii, et poemüüjad mäletavad sind ning puuviljapoe müüja hakkab teisel nädalal küsima küsimusi stiilis, kuidas tööotsingud lähevad ja mis täna õhtusöögiks on... Igal külal on ka oma külahullud - meie omad on väga sõbralikud - näiteks üks ühe jalaga mees, kes minu majakaaslast teise jala varastamises süüdistab. No ju ta süüdistab teisi ka. Ja siis üks päris kohalik naine, kes endaga palju juttu ajab ja paljajalu ringi käib. Aga kõige muljetavaldavam on meie tänavanurga kodutu, kes pakub ajakirja "big issue". Ehk siis - selle asemel, et kerjata, võid sa nende käest midagi osta. Ma pole siiani ostnud. Olen küll andnud raha - aga seda kesklinna muusikutele - ühes tunnelis üks hiina poiss mängis ilusat hiina muusikat. Aga see on ühe teise küla lugu. Meie külameest nägin eile kohaliku ärimehega vestlemas ning talle enda uut ratas näitamas. st kodutul on uus ratas - jõuab kiiremini tööle. Tavaliselt kui ma tast mööda lähen, siis ta midagi ütleb - aga ma ei saa alati päris täpselt aru - sest aktsent on siin selline lõbus ning ma väga tähelepanelikult ei kuulanud ka võib-olla. Igatahes täna mind nähes ta rahhas pead raputama ja ütlema "no". Ja umbes 20 sekundi pärast sain aru,e t ta imiteeris mind - sest ma olen alati temast möödudes pead raputanud ja "no" öelnud. Vat siis. Igatahes suutis ta mu ümber veenda ning ma homme pean kindlasti kinni ja teen juttu...
Vahel võib ikka kõige kummalisemal moel midagi enda kohta tähele panna.

Kodune tunne

Kodu defineerida on üsna lihtne. Kodusus on aga tunne, mida võib kogeda ka kohtades, mis pole päris kodud. Minu jaoks on see selline „ma-olen-siin-ja-praegu-ja-ma-saan-hakkama“ tunne. Või tunne, et miski või keegi on Sind omaks võtnud. Ma mäletan seda tunnet siis, kui üks pikk koridort teatris ei tundunud enam hirmus – ei valges ega pimedas. See on sarnane sellele tundele, et kui olen a la üksi koolimajas peale tunde, kui kedagi test enam ei ole... (Anu teab, millest ma räägin).

Mul on selline tunne Austraalias ka olnud. Need on need „see on päris!“ momendid ning mõnusalt kodusad hetked. Kuigi kliima on teine ja tuvide seas jalutavad papagoid ning paari puu kaugusel ripub nahkhiiri no nii sadades.

Ärkasin täna ühe väga hea uudise täpsustuse peale üles – ja 26. juulil olen ma kindlasti Eestis! (hõissa, pulmad! Need kaks on tõesti õiged teineteise jaoks. See tüdruk on tugevam kui kivi ning magusam kui shokolaad!) Järgmine sõnum oli majakaaslaselt, kes uuris, et kas ma ikka magan, va laiskvorst. Kell oli lõuna... Vabanduseks võib vaid öelda, et Australian Openi tennise-õhtud kipuvad pikaks venima ning kella 01-02 paiku on toredalt palju minu inimesi Eestimaal ärkvel.

Rutiini pole siin veel tekkinud – kui välja arvata kommikused poeskäigud (voodist üles ja poodi piima ostma või Chrisile märkmikku vms), seejärel toredalt pikk lõuna ning vastavalt ilmale-olule cv-de laiali jagamine või internetis avalduste saatmine.

Homme on esmaspäev ning loodetvasti on eelmise nädala seemned hakanud vilja kandma. Õhtud on siin olnud vaiksed... Aga 26ndal jaanuaril tähistatakse Austraalia päeva ning on üldine pidu ja möll. Poed on täis kõiksugu aussie sümboolikat – isegi meie väikesed öko- ja tervisepoed. Eks tuleb homme endale ka midagi hankida ning integreeruda!

Minu viis sammu müügini - fake it or brake it!

Selleks, et mida ukselt-uksele müüa, tuleb teada ja järgida viite sammu - sissejuhatus, lühike lugu, esitlus, müük, üle kordamine või midagi sellist. Seal kuskil vahepeal tuleb tegevusi edendada – näiteks anda käsklus midagi toast tuua vms. No igatahes on müümise kunst ikka üks päris keeruline lugu. Ma arvan, et ma oleks võinud müüa ka – aga see töö ei ole küünlaid väärt. 11-st 22ni ajuloputust, kõndimist, koputamist, rääkimist ja lõpuks jälle aju loputamist. Nii et müügimeest minust siin ikka ei saa. Hetkel tundub küll, et ainsad töökohad, mida minusugulastele reisijatele pakutakse, on müük – kas siis telefon, sat, spordiklubide või aafrika laste toetamine.
Aga selle põgusa nädala jooksul põrkasin kokku mitme väga huvitava tüübiga ja lisaks sai tõesti näha, et kuidas siis austraallaased elavad. Tegu on ikka väga sõbraliku rahvaga – kes vahel lihtsalt uksest sisse kutsub ja küsib, et kust pärit ja kas vett või limonaadi ehk turgutuseks?
Aga tüüpidest – minu otsene motiveerija oli endine profi surfar – kes on nüüdsest kogu oma elu müügile ja uute jüngite koolitamisele pühendanud. Ennast salgvalt. Aga sealjuures oli ta alati väga positiivne ning kohaliku kohta üsna tähelepanelik. Tema soeng on veidi hull (st üks salk on veidi pikem), tema riietus on laitmatu ning ta ei anna alla.
Aga leidus ka üks kaastöötaja (teenelised 6 nädalat juba müügis olnud), kes ääri-veeri küsis, et mis ma müügist ja asjast arvan ja kui oma arvamus avaldasin... no ta oli väga rõõmus, et leidis lõpuks endale mõttekaaslase. Analüüsisime müügiorganisatsiooni ja kultusliku grupi sarnasusi ja erinevusi ning lõpuks pistis ta mulle lugemiseks Corinne Maieri raamatu „Bonjour laziness – Why hard work doesn't pay“. Ehk siis midagi stiilis – kuidas suurest ärist eluga välja tulla ning peeglisse vaadates end ikka ära tunda. Loodan, et kui mul raamat loetud saab, siis on ta juba läinud tagasi teadust tegema ja et tema tüdruk-sõber (kes töötab normaalsel ajal) teda varsti ehk veidi tihedamini näeb.
Ahja – heade müügitulemust korral – peale ikka päeva enda alal – sai kella helistada või siis suurt hiina gongi lüüa. Ning kui oled vedanud kolleegiga päeva müügi peale kihla – siis kaotajat ootab kreemitordi näkku löömine. Kaotaja on põlvili tänaval, käed selja taga. Ja inimesed teevad seda vabatahtlikult! (see ei ole muidu igapäevane rutiin!) No aga nagu üks noor eks-kolleeg mulle ütles – raha saab küll umbes sama palju kui mcdonaldsis töötades alguses, kuid pikemas perspektiivis tasub see kindlasti ära! Kathlen sügavalt, kuigi... hea tahtmise korral oleks võinud selles äris ka püsima jääda. Igatahes oli mul nende väitel vajalik suhtumine juba olemas. Hirmutav.
Ps – minu majakaaslane läks täna siiski vapralt müüma. Hoian talle pöialt ning tänaval suudan nüüd ilmeksimatult eristada tavalist kontori-rotti ning pesuehtsat müügimeest.

Veidi majakaaslastest

Maja neljast magamistoast ja pööningutoast on hõivatud kõik peale ühe. Mis juhtub kui ma mõnd hetkel siin elavat majakaast näen?
Nuudl & Minki – tai tüdrukud, kes Sydney ülikoolis ärijuhtimist õpivad (ja kohe-kohe lõpetavad) (nimede õigekiri on tõesti kaheldav) Sisse kolides täitus köögikapp riisi (oli vist 10 kilone pakk) ning erinevate kastmete, õlide vms pudelitega. Kümkapi ruumi nad ei võta ning muidu ka näeb neid siis, kui pesemast tulevad. Kuna nad elavad esimesel korrusel ja teised kõik on teise ja kolmdanda korruse vahel, siis on see ka aru saadav. Ja kui aus olla, siis ma arvan, et nad veidi kardavad alljärgnevaid elanikke:
Tasmaania devil – uusim majakaaslane – 19, ja võtab Sydneys aastakese multimeedia tunde. Maja täitus tehnikaga – saabusid kõlarid, suur lauaarvuti, printer, playstation, laptop. Ema on kaugel ning maailm on suur. Aga noorel on ka palju küsimusi – stiilis – kust vetsupaberit saab. Allpool kirjeldatud majaelaniku vastus oli – poest! Tasmaania tüübi liikumist on võimalik jälgida lõhnatajuga – doedorant on vinge! Tavapäraseimad fraasid on – Hei, mis teed? Mul on igav!
Aga on teine üsna taltsas. Allus käsklusele – täna on prügi väljaviimise päev!
Inglane (Chris) – peale kolme nädalat koosolu moodustame maja vanima duo. Meie omavahelise sõpruse/võistluse kinnituseks on seinal müügitulemuste graafik (mis tänaseks on juba enda aktuaalsuse kaotanud). Tavapäraseimad tervitushüüded on – Estonia! Minu Nimi! Eriliseks hobiks on eestikeelse maailmakaardi (on mul kapi küljes!) veerimine. Sõna ookean jmt on juba päris hästi selge. Lisaks harjutame minu sõprade nimese hääldamist. Sest luban tal vahel veidi internetis olla ning msni nimede veerimine on selle eest tänutäheks. Mina olen Chrisilt õppinud, et kuidas on õige hääldada sõna water (mina kipun liiga ameerikalik olema) ning 13 vms. Tegelikult ma lubasin, et teda puudutava osa kirjutan inglise keeles. No eks ma tõlgin – ja mis tal muud üle jääb, kui uskuda seda, mida räägin.

Tervitan enda perekonda!

On selgunud, et olemata ühendatud internetti, on ka minu perekond leidnud tee minu blogi lugemiseks. Uhke värk!

Elu iroonia

Nagu teate, ei leidnud ma tükk aega ühtegi mõistlikku interneti pakkumist. Ja nüüd – ma olen uus interneti ukselt-uksele viija. Uus Peep Vain on sündimas! Kui ma suudan kolm nädalat seda teha ja ma omadega miinustesse ei jää, st ma midagi ka teenin, siis juhei! Nii et kohalike internetti viimas – nii et kui võtad tasuta lauatelefoni kohalikud kõned, 20 mega unlimited internetti ja maksad selle eest 99 dollarit ehk ca tuhat krooni kuus – siis sa oled õnneseen. See on parim pakkumine!
Nii et kui keegi su uksele koputab – mõtle, et see võiksin olla mina!
Kolm nädalat! Aga sõna „proovima“ on väga halb... nii et ärge mu ülemusele öelge. Ahja – ülemus on endine profi-surfar (21) ja vanim kaastöötaja on hiina mees (30) - „I used to be a scientist!“
Ja suured tänud kõigile, kes on mulle kirjutanud, sõnumeid saatnud või lihtsalt minu peale mõelnud. Ma ikka järk-järgult katsun vastata ka!

Sydney oskab pidutseda!

Ilutulestik nr üks (see laste oma) tuli silla pealt vaadatuna. Ilutulestik nr kaks tuli silla alt vaadatuna.
Ma arvan, et see oli üks paremini lavastatud ja muusikasse pandud ilutulestik üldse. Eriti tore oli selle lõpp – kus raketid olid ainult valget värvi – meenus Tallinna jõulukuusk!
Kuigi inimesi oli väljas sõna otseses mõttes sadu tuhandeid, siis suureks tunglemiseks ei läinudki. Tuli vaid flowga kaasa minna...
Uue aasta lubadusi ei hakka andma – olen neid juba murdnud.
Järgmine võimalus pidutsevat linna näha õnnestub juba 5ndal jaanuaril kui suure üle linnalsie peoga avatakse Sydney festivalide-kuu! Ja 6ndal kodumaalt tulnud nukuteatrit sugulastega vaatama.
Ja eestlased – neid on tõesti igas sadamas ja iga nurga taga.