Külade linn - selline on Sydney linna ametlik juhtlause. Ja mina kui küla elanik, nõustun sellega. Glebe - küla, milles mina elan on väga kokkuhoidev kogukond. Ma olen seni arvanud, et sõna "kogukond" või "kogukonna tunne" on rohkem sõnakõlksud kui midagi reaalset. Aga siin näeb kogukond välja nii, et poemüüjad mäletavad sind ning puuviljapoe müüja hakkab teisel nädalal küsima küsimusi stiilis, kuidas tööotsingud lähevad ja mis täna õhtusöögiks on... Igal külal on ka oma külahullud - meie omad on väga sõbralikud - näiteks üks ühe jalaga mees, kes minu majakaaslast teise jala varastamises süüdistab. No ju ta süüdistab teisi ka. Ja siis üks päris kohalik naine, kes endaga palju juttu ajab ja paljajalu ringi käib. Aga kõige muljetavaldavam on meie tänavanurga kodutu, kes pakub ajakirja "big issue". Ehk siis - selle asemel, et kerjata, võid sa nende käest midagi osta. Ma pole siiani ostnud. Olen küll andnud raha - aga seda kesklinna muusikutele - ühes tunnelis üks hiina poiss mängis ilusat hiina muusikat. Aga see on ühe teise küla lugu. Meie külameest nägin eile kohaliku ärimehega vestlemas ning talle enda uut ratas näitamas. st kodutul on uus ratas - jõuab kiiremini tööle. Tavaliselt kui ma tast mööda lähen, siis ta midagi ütleb - aga ma ei saa alati päris täpselt aru - sest aktsent on siin selline lõbus ning ma väga tähelepanelikult ei kuulanud ka võib-olla. Igatahes täna mind nähes ta rahhas pead raputama ja ütlema "no". Ja umbes 20 sekundi pärast sain aru,e t ta imiteeris mind - sest ma olen alati temast möödudes pead raputanud ja "no" öelnud. Vat siis. Igatahes suutis ta mu ümber veenda ning ma homme pean kindlasti kinni ja teen juttu...
Vahel võib ikka kõige kummalisemal moel midagi enda kohta tähele panna.
No comments:
Post a Comment