Kui olin oma hea sõbra saatnud Christchurchi lennujaama, sattusin pealt kuulama ühe keskealise hästi riietatud ameerika aktsendiga paarikese juttu... „Ma ei saanud temast midagi aru... Ja kas ma nüüd olengi tema sõber või?“ Nimelt olid nad tõenäoliselt esmakordselt tutvust teinud Uus-Meremaa külalislahkusega ning väljendiga „mate“ - sõps või sõber. Seda sõna kasutatakse siin umbes sama palju kui Eestis „ot“. „Ot mis mõttes nagu?“ Selles mõttes, et tõenäoliselt ei olnud see proua harjunud, et võhivõõrad inimesed teda sõbraks nimetavad – poemüüjad, bussijuhid, kerjused...
Viimasel ajal on olnud suur au näha sõpru uues keskkonnas. Olen vist siia Uus-Meremaa ellu nii sisse elanud, et ei panegi enam tähele, et elan ju välismaal. Aga kui külla tulevad sõbrad, kellega ühiselt käidud rajad on Tallinna vanalinna munakivide või Pärnuga seotud, siis tuleb see jälle meelde. Hea on oma praegust hetke nendega jagada. Ja kõik on nii nagu ikka.
Minul pole selle vastu midagi, et siin kõik kõiki oma sõpradeks nimetavad. Head sõbrapäeva.
