Sorry! Sorry! Sorry!

Austraalia peaminister Kevin Rudd vabandas aborigeenide ees - eelkõige nn varastatud põlvkonna (stolen generation) ees, kes kodudest viidi, et neist kenad või vähemasti võimalikult valged inimesed kasvatada. Faktide osas abistab eesti meedia - uudiskünnise ületas see vabanduse palumine isegi meie Delfis.

Teleülekanne vabanduse palumisest oli emotsionaalne - jutustati lugusid, mis kurku klombi tekitavad. Inimesed (aborigeenid) pühkisid pisaraid. Riigikoolidel soovitati tunnid peatada ja samuti tähelepanu pöörata sellele sündmusele. Mina elan koos kahe austraalia poisi (18 ja 19) ja ühe tüdruksõbraga (17). Kõik nad arvavad, et see vabanduse palumine on täiesti mõttetu. Noh nii viisakalt nad seda muidugi ei väljendanud.

Mina sattusin NSW kunstigaleriid külastama eelmisel nädalal. Ja vastuolud austraalia ja aborigeeni kunsti vahel olid täiesti olemas. Või õigem oleks öelda, et need kaks maailma ei ole omavahel seotud olnud. Üks teenekas aborigeeni kunstnik oli ostnud või kogunud kõikvõimalikku aborigeenne kujutavat sümboolikat. Näiteks aborigeeni lapsi kujutavad geraamilised taldrikud jne - kõik see, mis on siinsete austraallaste arusaamist põliselanikest kujundanud. Suured uudishimulikud silmad, veel suuremad ninad ja kõik selline. Kohalikku tantsusaadet telekast vaadates üritasid mu majakaaslased välja selgitada, et kas üks osalejatest on ikka aborigeen või mitte. Vestlus oli stiilis - no aga tal ei ole ju õiget aborigeeni nina. Mulle tuli kohe see kunstisaali geraamiline taldrik meelde. Muidugi on igal rahvusel omad äratuntavad jooned. Milline on õige eesti nina või silmavärv? Mis teeb ühest rahvusest rahvuse? Kes on oma rahvuse parim esindaja? Kas laisk sakslane on häbiks Saksamaale? Kas vene nimega saab olla eestlane?

Head eelseisvat vabariigi aastapäeva kõigile, kes end eestlasteks peavad. Olgu nad siis blondid või brünetid, rääkigu nad siis eesti või inglise keelt ning elagu nad kas Tabasalus või Tasmanias.

ps - mulle meeldis kõnest see osa, kus tuletati meelde, et aborigeenid ei ole mitte ainult huvitav sotsio-kultuuriline grupp, kes etnoloogidele veel tööd annavad, vaid nad on ka inimesed. Aga ma siiski ei julgeks veel rahvaküsitlust "Kas aborigeen on inimene?" korraldada.

Tühi-tähi

Igapäeva rutiin siin Sydneys mul veel jätkuvalt puudub – iga päev alustan otsast peale kõike. Päeva tähtsamad sündmused on kas töö otsing või piima ostmine. Või siis lihtsalt juhuslikult hakkab niimoodi sadama vihma, et bussi lagi ja toa lagi vihma läbi laseb. Aga see on soe vihm. Ja no see oli ka üks kõva vihmahoog.

Olen juba nädalas 6 tundi suutnud tööga sisustada – ehk siis teisipäeva ja neljapäeva varahommikul (kell 7 kuni kell 10) saan imetleda päikesetõusu ja kiire linna ärkamist jagades voldikuid inimestele, kes võiksid olla huvitatud oma lapsuseke era-lasteaeda panemisest. Lasteaed on otse ärilinnaosa keskel – seal on kuntsmuru ja suur piraadilaev. Igas rühmas on kaamerad ning maksab see ca 1000 krooni päevas. Igatahes on nüüd mul niipalju raha, et süüa osta. Üüri osas veel tööotsasid otsin. Aga selline juhuslike asjade tegemine on vahelduseks päris tore. Tasapisi hakkan aru saama, kuhu minu viisaga inimesed siin ühiskonnas kuuluvad – muretute rändurite hulka.

Linn on ikka veel võluv ning kodu-linnaosa Glebe iga päevaga järjest tuttavam – tuttavaks on saanud tõeline hipi-naine, kes vanureid hooldamas käib ja pea iga päev näeb inimesi, kes tänaval lihtsalt tere ütlevad. Kohaliku kohviku-kultuuri avastamisega olen kahjuks üsna vähe tutvunud – seda siis, kui üüriraha ja söögiraha olemas ning midagi järgi ka jääb.

Kaks kuud on juba oldud. Aeg läheb kiiresti ja samas ka aeglaselt. Kõik võtab aega – tööle jõudmine, poeskäik ja muu säärane. Linnast pole suurt välja saanud – aga ka linn on omamoodi dzungel – seda nii loomariigi kui inimliigi poolest.

Mõni päev on eriti hea olla eestlane

Mõni päev on eriti hea olla eestlane – kui Veerpalu 50 km võidab, kui laulupeol „Koit“ lauldakse ning kui Hunter Valley's Peacock Hill veiniistanduses eesti keelt kuuled. Seda kohta ja väga lahket perekonda on külastanud paljud rändavad eestlased ning ma usun, et veel paljud jõuavad sinna.

Hetkel on toas aukohal kaks veinipudelit – üks Mount Pleasant Classic verdelho (2007) – sest see oli kõige esimene vein, mida Hunter Valleys testisin ja teine on Peacock Hill Vineyard Top Black Chardonnay (2005). Selle valimine tuli mulle üllatusena ja kui omanik küsis, et milline mulle meeldis, siis olin suht kimbatuses – sest ma olin tõesti kogu testimise ajal pööranud rohkem tähelepanu sellele, mida ta mulle rääkis, kui veinidele :)

Ja eriti vahva on olla eestlane ka siis, kui oma elu esimest päris (st omas elukeskkonnas) olevat känguru näed. Ja siis veel teist ja kolmandat ja neljandat ja.... no kümmekond ehk – olid ennast positsioneerinud just nii, et teetööde ajaks peatatud autoaknast avanes ilus vaade... Ja siis nad hüppasid ka! Noh nii nagu filmides nähtud. Nad on olemas! Ainult kaks kuud kulus enne kui mõnda nägin. Järgmiseks otsin koaalasid loodusest – aga onupoeg kes siin terve elu elanud on vaid kord päris looduses näinud.
Ja seda kõike tänu sugulaste külalislahkusele!