Igapäeva rutiin siin Sydneys mul veel jätkuvalt puudub – iga päev alustan otsast peale kõike. Päeva tähtsamad sündmused on kas töö otsing või piima ostmine. Või siis lihtsalt juhuslikult hakkab niimoodi sadama vihma, et bussi lagi ja toa lagi vihma läbi laseb. Aga see on soe vihm. Ja no see oli ka üks kõva vihmahoog.
Olen juba nädalas 6 tundi suutnud tööga sisustada – ehk siis teisipäeva ja neljapäeva varahommikul (kell 7 kuni kell 10) saan imetleda päikesetõusu ja kiire linna ärkamist jagades voldikuid inimestele, kes võiksid olla huvitatud oma lapsuseke era-lasteaeda panemisest. Lasteaed on otse ärilinnaosa keskel – seal on kuntsmuru ja suur piraadilaev. Igas rühmas on kaamerad ning maksab see ca 1000 krooni päevas. Igatahes on nüüd mul niipalju raha, et süüa osta. Üüri osas veel tööotsasid otsin. Aga selline juhuslike asjade tegemine on vahelduseks päris tore. Tasapisi hakkan aru saama, kuhu minu viisaga inimesed siin ühiskonnas kuuluvad – muretute rändurite hulka.
Linn on ikka veel võluv ning kodu-linnaosa Glebe iga päevaga järjest tuttavam – tuttavaks on saanud tõeline hipi-naine, kes vanureid hooldamas käib ja pea iga päev näeb inimesi, kes tänaval lihtsalt tere ütlevad. Kohaliku kohviku-kultuuri avastamisega olen kahjuks üsna vähe tutvunud – seda siis, kui üüriraha ja söögiraha olemas ning midagi järgi ka jääb.
Kaks kuud on juba oldud. Aeg läheb kiiresti ja samas ka aeglaselt. Kõik võtab aega – tööle jõudmine, poeskäik ja muu säärane. Linnast pole suurt välja saanud – aga ka linn on omamoodi dzungel – seda nii loomariigi kui inimliigi poolest.
No comments:
Post a Comment