 |
| fotolavastus |
Kaks klienti haarasid mul põllenöörist kinni, kui oma loodetavasti „award-winning“ (auhinnalise) naeratusega mööda kohvikut ettekandjana ringi kimasin. Vabandust – meil ei olegi midagi vaja. Me lihtsalt tahtsime väga teada, kas te olete kohalik või välismaalane. Väidetavalt olla nad mind jälginud (minu „sektsioon“ kohvikus asus õues, kuhu siseruumi külasjatel suurepärane vaade avanes). „Me mõtlesime, et kas sa oled kiivi (uus-meremaalane) või ei ole.“
Kust sa pärit oled, on üsna sage küsimus. Enamasti suudan kaks-kolm lauset öelda ja siis olen end reetnud... Enamasti olen kas sakslane või hollandlane. Seekord olin aga üsna pahviks löödud, kuna ma ei olnud nendega ühtegi sõna vahetanud. Ma ei olnud isegi teiste laudkondadega selles ruumis rääkinud. Lisaks olin täpselt nii riides nagu kõik teised ettekandjad. Minu küsimuse peale, et mille järgi nad seda arvasid, jäid nad isegi üsna nõutuks. "Ma ei teagi, prillid vist", teatas häärasmees peale pikemat mõttepausi.
Sakslane oled siis, kui inglasena ei kõla
Väikestviisi töötan ka ühes kontoris koos sakslase, jaapanlase, hispaanlase ja uus-meremaalasega. Kultuurilised erinevused annavad samapalju värvi kui personaalsed eelistused ja kiiksud. Kuigi seal peaksid rahvuslikud eripärad eriti selged olema, siis mida rohkem rahvusi koos, seda vähem see tähendust omab (väidetavalt on seda ka töökeskkonna uuringud näidanud). Keel ei ole sealjuures üldse nii määrav.
Kui inimestel on vaja sinust aru saada, siis nad enamasti ka saavad. Pidasin väga meeleolukat kirjavahetust Uus-Meremaa perefirmaga ühe mööblitellimuse osas. Tõenäoliselt oli minu viis asju kirjeldada väga erinev sellest, kuidas nemad on harjunud. Ja ma ei mõtle siin grammatikat või väljendeid. Nad küll tõdesid, et paar minu kirja olid neid muigama pannud ning telefonis mängisime päris mitu korda telefonimängu, kuid muidu saime päris kenasti hakkama. Aga eks oma jälje oli see väike eksootika ikka jätnud. Kui üks neist mööblit monteerima tuli, tuli minu päritolu ja elu-olu üsna kiiresti jutuks.
Kui ütlesin, et mulle tundub, et enamik kohalikke arvab, et ma olen sakslane seetõttu, et ega nad suurt rohkem teisi Euroopa riike ei tea ning minu inglise keele õpetaja meelehärmiks ma just inglase-iirlase-shotlase moodi ei kõla. Selle peale hakkas vestluspartner pisarateni naerma, et tõenäoliselt vastab see tõele. Tõenäoliselt on ka erandeid sellele reeglile, kuid omajagu tõtt selles on.
Kuigi enamiku jaoks on estoonia midagi üsna eksootilist, siis leidub ka neid, kes teatavad, et „oi kui tore, meil on palju eesti sõpru.“ Kes on põgenikelaagris eestlastega kokku puutunud, kes Londonis ida-eurooplastega koos töötanud, kelle sõber eesti naise võtnud. Lisaks on üsnagi tõenäoline, et internetikohvikutes kostab eesti keelt. Enamasti vaatavad nad enda ümber sama kahtlustavalt ringi nagu midagi. Ju meile on see „koju helistamine“ rohkem ikka privaatne kui sotsiaalne ettevõtmine.
Hetkel olen mina olnud „kodust“ ära oma 9 kuud. Aga on hulk inimesi, kes on lapsest saati reisiva-rändava elustiiliga, kelle taust on segu pea kõigist maailma otsadest ning kes ei arvagi, et oma koha leidmine elus on seotud mingi konkreetse geograafilise punkti või rahvusega. Ei mina tea, kas ma olen nüüd teistsugune, rohkem oma või võõras.
Üks mu Eesti sõbranna on alati olnud suurlinna masti. Keegi ütles tema kohta ilusti, et on mulje nagu ta oleks koguaeg just välismaalt tulnud. Et tavaliselt, kui inimesed välisreisilt või pikemalt äraolekult tagasi jõuava, on neil mingi „välismaa-asi“ küljes. Aga mõnel kohe ongi see. Globaliseerumise võlu ja valu.
Iga inimese puhul on midagi sellist, mis eristab teda teistest – mis on päris tema. Eksootilises kultuurikeskkonnas ning reisidel jääb see lihtsalt veidi lihtsamini sõelale.
PS – Teine küsimus on tavaliselt – mis su päris nimi on. Rica tundub vist liiga lühike ja lihtne. Õnneks suudan seda hästi oma perekonnanimega balansseerida. Erinevalt Eestist ei oma vene perekonnanimi siinses kultuuriruumis absoluutselt mitte mingit tähendust.
Lugemist: Kolmanda kultuuri blogi (inglise keeles)
