16 November 2010

Sinilinnukest püüdmas


Teinekord kuuleb paradiisiaias lisaks linnulaulule ja ritsikatele ka lugusid, mis toovad tagasi maa peale. Istusin idüllilise Tai väikesaare kuurordis, kui kõrvalmajakese juurest kostis neiu endast väljas hääl. „Mul läks väga napilt. Ma armastan seda maad, kuid see ei ole seda väärt“.

Noore inglise päritolu õpetajanna südamesoov oli jääda Taimaale – maale, mida ta armastas. Selleks oli vaja tööd. Tema viisa hakkas lõppema. Aega oli vähe, kuid soov riiki jääda seda suurem. Pakkumine, kus 11 000 bahti (ca 3000 EEK) eest saab tööviisa ja töö sukeldumislaeval, tundus ideaalne. Võib-olla isegi liiga hea, et olla tõsi. Firma, kes tööd pakkus, oli internetis kenasti olemas. Mees, kes tööd pakkus, oli kõigi sõber. „Ta on küll väikese kiiksuga, kuid tundub nagu hea pakkumine“ - patsutasid äsjaleitud sõbrad talle julgustavalt õlale. Raha tuleb anda ettemaksuna. Töö viisa vormistamiseks on vaja passi andmeid. Laev on avamerel ning seal ei ole levi. See pidavat olema täiesti normaalne, seletab su heategija „Ütle lihtsalt oma perele ja sõpradele, et oled umbes nädala levist väljas, et nad ei muretseks.“

Raha makstud, jäi midagi tüdrukut siiski vaevama. Ta helistas firmasse, kus noormees väidetavalt töötas. Sellenimelist töötajat ei olnud olemas. Sellenimelist laeva ei olnud olemas. Küll aga sai neiu hiljem kõne noormehelt – talle nimelt ei meeldivat, kui keegi tema järgi nuhib. „Ta arvas, et ma olen noor ja loll. Minu õnn, et mul on pea õlgadel“. Selle neiu puhul kasutasid inimkaubitsejad meelitamist ja petmist. Nende arsenalis on ka ähvardamised, füüsiline ja vaimne vägivald. Kõik vastavalt sellele, milline on ohvri taust, nõrkused ning iseloomuomadused.

Peatud üksinda kenas majakes troopilisel saarel. Kõik, mis näis enne vaikne, näib nüüd kurjakuulutav. Kõik, mis näis enne lõbus, nüüd naerab su üle. Hingerahu ja turvalisus on kadunud. „Mu isa ütles, et ma peaks koju tagasi sõitma. Jah – ma võtan viimaseid nädalaid nagu puhkust ja lähen tagasi. See ei ole seda väärt“. Oma peas mängid ikka edasi stsenaariumit, mis oleks võinud kõige halvemal juhul juhtuda. Kümne päeva pärast, kui perekond asja uurima oleks hakanud, ei oleks tüdrukust jälgegi. Seksiäri, sunniviisiline töö, doonor organikaubanduses, väljapressimiskiri vanematele.

Reisijuhtides (nagu Lonely Planet või Rough Guide) ja internetis on palju näpunäited iseseisvalt reisivatele naistele (independent woman traveller). Sageli viidatakse seal ka erinevatele petuskeemidele ning võimalikele sekeldustele. Ära võta vastu jooke võhivõõrastelt. Ära liigu üksinda pimedas. Alati anna oma sõpradele ja sugulastele teada oma täpsest asukohast ja plaanidest. Teisisõnu – säilita kaine mõistus.

Kriisiolukorras hakkab aga tööle miski muu. Reaktsioonid. Reaktsioonid, mida kontrollida ei saa ning mida treenida on raske. Sama lihtne on aru kaotada oma unistust taga ajades. Kui sa midagi väga tahad, siis see ka juhtub. Mõnikord aga sootuks teise nurga alt kui seda ootad. Unistust taga ajades näed igas asjas positiivset märki, head ennet. Lihtne on mitte kuulata hoiatusi ning uskuda kogu hingest, et jõuad oma eesmärgini. Mida suurem unistus sul on, mida rohkem sa seda soovid, seda lihtsam on sind ära kasutada. Justiitsministeeriumi koduleht selgitab, et inimkaubanduse eesmärk on inimese ekspluateerimine, tänapäevane orjastamine.

Aasias on lihtne hakata vihkama kõiki, kes sulle kuidagi lähenevad, mida müüa soovivad. Enamik neist teeb lihtsalt oma tööd. Nende jaoks oled sa küll tõenäoliselt ringiliikuv rahakott, kuid ei midagi enamat. Mida suuremad on aga panused, seda tähelepanelikum tasub olla. Populaarset seljakotituristide marsruuti Tai, Kambodža, Vietnami ja Laose vahel kutsutakse banaani pannkoogi teeks (bananatrail). Kohe selle kõrval on inimkaubandustee.

Telefonikõne oli mõeldud lähedasele, mitte uudishimulikule naabrile. „Ära räägi sellest kellelegi, nii piinlik on,“ ütles neiu sõbrannale. Nii ei läinud ka mina tema uksele koputama ja täpsustavaid küsimusi küsima. Seksorjaks sattumiseks ei pea olema vaene ja harimatu Ida-Euroopa (sh Eesti) naine.


Definitsioon (allikas: wikipedia.org)
Inimkaubandus on ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastase konventsiooni Palermo protokollis sätestatud definitsioon:

"Inimese värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine või vastuvõtmine, inimröövi toimepanemine või muul viisil jõu kasutamine või sellega ähvardamine, petmine, võimu kuritarvitamine, isiku abitu seisundi ärakasutamine või inimese üle mõjujõudu omava isiku nõusoleku saavutamine selleks, et inimest ekspluateerida.“

07 November 2010

Ostan, müün ja vahetan

lototurg Bangkokis

Bangkoki tänavakohvikus istub kolmekümnendates eluaastates mees, teeb midagi oma laptopi taga ning pöördub kohviku kõrval riideid müüva naise poole: „Te peaksite vihmavarjusid müüma hakkama. Inimesed ostaksid nii vihma kui päikese kaitseks.“ Naine naeratab. „Tõesti, te peaksite vihmavarjusid müüma“. Naine jääb viisakalt naeratama. Mees aga jääb vait. Võib-olla ta ei mõista, miks tema ärikonsultatsiooni tõsiselt ei võetud. Tõenäoliselt oli see naine lihtsalt müüja – tema asi ei olnud äriimpeeriumit kasvatada. Igaühel on oma töölõik – mida muud või erandlikku lihtsalt ei tehta.

Väikesed lapsed (kõige noorem oli ehk 2,5 aastane) tahavad sulle roosiõit müüa. Selleks, et seda paremini teha, on nad head meelelahutajad. Nad alustavad sinuga „käärid-paber-kivi“ mängu ning kui nad selle võidavad (ja nad võidavad), pead sa selle lille ära ostma. Ühe õhtu jooksul jalutab sinust mööda paarkümmend lillemüüjat. Või neli, viis müüjat, mitu korda. Nende seas paistavad alati mõned silma. Ühe kuue- või seitsmeaastase tüdruku näoilme ja maneeride järgi on väga hästi aru saada, et just tema on selle tänava valitseja. Tavaliste sõrmemängude asemel avab ta osavalt tulemasinaga turisti õllepudeli ning on väga veenev kõiges, mida ta teeb. Lõpuks õnnestub tal vedada täiskasvanud turist kotipoodi, et talle ilus roosa kott osta. Raha liigub käest kätte, kuid kott jääb ostmata. Müügitöö eesmärk on siiski sularaha. Oskusega kõigi inimestega ühine keel leida jõuaks ta äriilmas tõenäoliselt kaugele. Iseasi, kas tal selleks võimalus avaneb või peab ta teatud vanuses midagi muud müüma hakkama.

Millegi ostmine on sama keeruline kui müümine. See on mäng ning parim lahendus on selline, kus mõlemad pooled naertavad ning arvavad, et said hea hinna. Balil tundub olevat ainus taktika pakkuda esimeseks 10% müüja öeldud hinnast ning siis tasapisi üles liikuda. Tõenäoliselt on 20% müüja hinnast liiga palju. Kõik hinnad ja kaalud on suhtelised. Pesumajas võtab onu musta pesu koti kätte ja kaalub seda käe otsas.. Kõigepealt ütleb tema, kui palju ta arvab, et see kaalub... Siis ütled sina, kui palju sa arvad, et see kaalub... Lõpuks jõuate ühisele seisukohale. 

Mõnikord ei ole ka kahju olla õpikunäide turistist, kes maksabki sajakordse hinna ning on sealjuures õnnelik. Kuni see käib sõbraliku mängu vormis, on kõik hästi. Mitte siis, kui kell 3 varahommikul, kui kõigil teistel (loe: kohalikel) lubatakse bussis magada, pead  sina  kauplema ja võitlema selle nimel, et:
a) sa ei maksaks sajakordset hinda;
b) sind ei visataks keset maanteed bussist maha;
c) sa ei soovi rääkida telefoni teel reisisaatja vennaga ja 
d) sa ei maksa enne, kui oled reisi lõppsihtkohta jõudnud. 
Kui keegi sinult midagi nii väga tahab, siis on sellel enamasti hea põhjus. Seekord jäi buss 10 km pärast seisma – probleemid siduri või piduriga. Oleks sa selleks ajaks ära maksnud, oleksid pidanud tõenäoliselt maksma ka järgmisele juhile, kes katkise bussi inimesi edasi oli nõus transportima. Selle asja nimi on „transfer“.

Kohalikus bussis arutatakse läbi kõik. Kes sa olla võiksid, kust sa tulla võiksid... Miks sul sellised riided seljas on jne. Eriti põnev on kõik see, mis esile torkab – olgu selleks siis mõni ehe või äkilisem liigutus. Äkki sa sooviksid anda oma käeketi ühele naisele, kuna ta seda väga tahab? Või ehk loobuksid oma tossudest? (tõenäoliselt esmapilgul tõesti ei ole näha, et nende tallad juba vett läbi lasevad). Kuna ta ei olnud valmis tegema vahetuskaupa oma salliga, jäid asjad seekord sinnapaika.