Ostan, müün ja vahetan

lototurg Bangkokis

Bangkoki tänavakohvikus istub kolmekümnendates eluaastates mees, teeb midagi oma laptopi taga ning pöördub kohviku kõrval riideid müüva naise poole: „Te peaksite vihmavarjusid müüma hakkama. Inimesed ostaksid nii vihma kui päikese kaitseks.“ Naine naeratab. „Tõesti, te peaksite vihmavarjusid müüma“. Naine jääb viisakalt naeratama. Mees aga jääb vait. Võib-olla ta ei mõista, miks tema ärikonsultatsiooni tõsiselt ei võetud. Tõenäoliselt oli see naine lihtsalt müüja – tema asi ei olnud äriimpeeriumit kasvatada. Igaühel on oma töölõik – mida muud või erandlikku lihtsalt ei tehta.

Väikesed lapsed (kõige noorem oli ehk 2,5 aastane) tahavad sulle roosiõit müüa. Selleks, et seda paremini teha, on nad head meelelahutajad. Nad alustavad sinuga „käärid-paber-kivi“ mängu ning kui nad selle võidavad (ja nad võidavad), pead sa selle lille ära ostma. Ühe õhtu jooksul jalutab sinust mööda paarkümmend lillemüüjat. Või neli, viis müüjat, mitu korda. Nende seas paistavad alati mõned silma. Ühe kuue- või seitsmeaastase tüdruku näoilme ja maneeride järgi on väga hästi aru saada, et just tema on selle tänava valitseja. Tavaliste sõrmemängude asemel avab ta osavalt tulemasinaga turisti õllepudeli ning on väga veenev kõiges, mida ta teeb. Lõpuks õnnestub tal vedada täiskasvanud turist kotipoodi, et talle ilus roosa kott osta. Raha liigub käest kätte, kuid kott jääb ostmata. Müügitöö eesmärk on siiski sularaha. Oskusega kõigi inimestega ühine keel leida jõuaks ta äriilmas tõenäoliselt kaugele. Iseasi, kas tal selleks võimalus avaneb või peab ta teatud vanuses midagi muud müüma hakkama.

Millegi ostmine on sama keeruline kui müümine. See on mäng ning parim lahendus on selline, kus mõlemad pooled naertavad ning arvavad, et said hea hinna. Balil tundub olevat ainus taktika pakkuda esimeseks 10% müüja öeldud hinnast ning siis tasapisi üles liikuda. Tõenäoliselt on 20% müüja hinnast liiga palju. Kõik hinnad ja kaalud on suhtelised. Pesumajas võtab onu musta pesu koti kätte ja kaalub seda käe otsas.. Kõigepealt ütleb tema, kui palju ta arvab, et see kaalub... Siis ütled sina, kui palju sa arvad, et see kaalub... Lõpuks jõuate ühisele seisukohale. 

Mõnikord ei ole ka kahju olla õpikunäide turistist, kes maksabki sajakordse hinna ning on sealjuures õnnelik. Kuni see käib sõbraliku mängu vormis, on kõik hästi. Mitte siis, kui kell 3 varahommikul, kui kõigil teistel (loe: kohalikel) lubatakse bussis magada, pead  sina  kauplema ja võitlema selle nimel, et:

a) sa ei maksaks sajakordset hinda;

b) sind ei visataks keset maanteed bussist maha;

c) sa ei soovi rääkida telefoni teel reisisaatja vennaga ja 

d) sa ei maksa enne, kui oled reisi lõppsihtkohta jõudnud. 

Kui keegi sinult midagi nii väga tahab, siis on sellel enamasti hea põhjus. Seekord jäi buss 10 km pärast seisma – probleemid siduri või piduriga. Oleks sa selleks ajaks ära maksnud, oleksid pidanud tõenäoliselt maksma ka järgmisele juhile, kes katkise bussi inimesi edasi oli nõus transportima. Selle asja nimi on „transfer“.

Kohalikus bussis arutatakse läbi kõik. Kes sa olla võiksid, kust sa tulla võiksid... Miks sul sellised riided seljas on jne. Eriti põnev on kõik see, mis esile torkab – olgu selleks siis mõni ehe või äkilisem liigutus. Äkki sa sooviksid anda oma käeketi ühele naisele, kuna ta seda väga tahab? Või ehk loobuksid oma tossudest? (tõenäoliselt esmapilgul tõesti ei ole näha, et nende tallad juba vett läbi lasevad). Kuna ta ei olnud valmis tegema vahetuskaupa oma salliga, jäid asjad seekord sinnapaika.