Läänes näeme vaeva positsioneerimisega. Panustame brändimisse, turundusse, sotsiaalmeediasse. Iga juht teab, et firma nimi ja nägu loevad. Teeme kõik selleks, et teha selgeks, et just meie toode või teenus on ainulaadne ja eriline.
Tai tänavatel liikudes jääb mulje, et siin ei vaevu keegi eristuma. Keegi ei ole võõbanud oma toidukäru eriliseks. Kümme õmblusteenuse osutajat on pea kõrvuti – kõigi näidistooted on sarnased, kõigi müügimeeste kutsungid ühetaolised. Tuuride väljumiste ning saabumiste kellaajad ning marsruudid tunduvad äravahetamiseni sarnased. Kõik müüvad esmapilgul sama kaupa, hinnavahed on olematud.
Turisti jaoks on oluliseimad toidu- ja reisiteenus. Mõni toidukohake on üles pannud toidu pildid (või toidu plastikust koopia) ning omab inglisekeelset menüüd. Turist peatub meelsasti oma kaasmaalase juhitud kohas, kus võib rääkida lapsepõlvest, tähtsatest lääne asjadest ning olla kindel, et espresso on espresso.
Suurim tuuride erinevus näib olevat liiklusvahend (mõjutab ka hinda) - kas merele viib luksusjaht, kaater või harilik paat. Ökoturism näib peamiselt tähendavat seda, et sind viiakse sööma kohalikku restoraniomaniku, mitte sisserännanu juurde. Otsuse tegemise juures saab määravaks, kas voldik on kirjutatud heas inglise keeles või kas tuuri müünud agent oskab vastata lisaküsimustele. Kohapeal selgub, kas giid teab enamat, kui kohustuslikud laused.
Mõni tuurikorraldaja võiks reisi alustada pisut hiljem (ja lasta laisklemisega harjunud turistidel harjumuspäraselt magada) ning lõpetada veidi hiljem. „Päikeseloojang paadi pardal“ kõlab ju küll nagu müügiargument. Kas pannkoogikäru, mis on neoonkollaseks võõbatud ning kannab nime „Rasta Banana“ on seljakotituristide seas menukam? Turundustele näib Aasias võimalusi jätkuvat.
Miks peatub kohalik ühe toidukäru juures, kuigi neid on kõrvuti umbes viiskümmend ning viie kilomeetri raadiuses teist niipalju. Võib-olla ei olegi ostu sooritamine selline rituaalne ning läbi kaalutud otsus nagu meie oleme harjunud. Peatun siis, kui kõht tühjaks läheb ning võtan oma karri sealt, kus on parimad lõhnad ja rohkem sagimist.
Mida näitab see turisti või kohaliku kohta, kes eelistab osta endale värskendav jook rahvusvahelisest 7/11 kioskiketist, mitte selle vastas olevast kohalikust pudupoest? Kurb, kui Aasia läheb täpselt sama teed mis meie. Elurajoonidest kaovad pisipoed ning kohvikud lähevad pankrotti sellepärast, sest kogu raha on kulunud sisekujundusele. See sama valge inimene istub Aasias üsna hea meelega ka plasttoolidel ning laseb sealsamas grillitud kalavardal hea maitsta ning kiidab lihtsat elu taevani.
No comments:
Post a Comment