Säästuturismi aus hind

Eestlane on nutikas – nii meile sisendatakse ning nii meile meeldib mõelda. Isegi kui võõrad meid valitsevad, oskame ikka oma asju ajada. Mängime teiste mängureeglite järgi, kuid tegelikult mängime sealjuures veel „oma mängu“. Meie subjektiivne heaolu on kõrgem kui objektiivne – meil ei lähe kunagi halvasti või ei räägi me sellest. Me ostame ka siis, kui raha ei ole. See on hea – nii elame kiiresti üle majanduskriisi ning kohaneme Euroga. Kuid mida kõrgem heaolu, seda suurem oht, et muutume laisaks ning unustame sellesama nutikuse.

Odavalt reisides satud paratamatult paikadesse, mis panevad mõtlema, kas see on maailm, millesse tahad panustada. Säästuristi saastaresordis on majakesed nii tihedalt ehitatud, et nende vahel seistes pole võimalik käsigi välja sirutada. Majakeste trepid on ehitatud nii jaburalt, et oma ukseni jõudmiseks pead murdma läbi naabri elamise. Resordi sissekäigutee kõrval kõrgub prügimägi. Tunned üsna valusalt, et hotellitoa prügikasti pandud plastpudel leiab oma koha tõenäoliselt sealsamas. Samas on see odav.

Teisalt püüad võtta kõigest maksimumi ning näha kõiges võimalusi. Peeglilaua taburet muutub lauaks rõdule, hotelli seep muutub pesupulbriks. Kui duššist tuleb sooja vett, kuid kraanikausist mitte, siis siristad sooja vee klaasi (dušši juhe on liiga lühike) ja sealt edasi kraanikaussi. Läbi loetud raamatud liiguvad käest-kätte ning hostelist hostelisse. Sall võib ühtlasi olla ka tekk või sarong.

Parimate paikade ja võimaluste leidmiseks kulub aega ja energiat. Naeratada, suhelda ning ringi marssida...