Raske on leida Bangkoki seljakotituristide mekas, Khao San tänaval, hotellikest, kus poleks tasuta internetti või telekat, kus BBC ja CNN pasundavad võrdses kogustuses uudised nii Euroopast, Aasiast kui Ameerikast. Mõte sellest, et Eesti mobiilinumbri lõpetamine võiks probleeme tekitada, tundub endale juba naljakas. Uus riik, uus SIM kaart. Lihtne.
Siin on võimalik elada täpselt nii nagu kodus. Templi asemel on brändipoed, koduköögi asemel on austraallase pubi või sakslase pagariäri ning kohvimaailm valitseb Starbucks. Tänavapoe müüja oskab sind tervitada sajas keeles – sageli nii perfektse hääldusega, et iga emakeeleõpetaja heldiks. Ka Eesti on Aasiale lähemal kui osad arvata - tänavaturult saab osta nii Estonia lippu (mida kohalikul tänavanurga õmblejal oma seljkoti peale saad lasta õmmelda) kui ISIC kaarti või juhiluba.
Välismaal oleme märkamatult suurema infovoo sees ning tarbime rohkem infot – tavapäraste rutiinide (toit, wc, transport) asemel on segadus ja uued kogemused. Ahmime endasse rohkem info nii kodumaal kui välismaal toimuva kohta – kuidas sõpradel läheb, milline on parim tuur, mis on õlle hind. Vastuste saamiseks oleme valmis rohkem ka infot vahetama, mitte ainult tarbima. Me suhtleme rohkem. Teeme käivet mobiilioperaatoritele, internetiteenusepakkujatele ning kohviku- ja hotellipidajatele, kes viivad meid kokku teiste inimestega. Ning sealjuures oleme palju leplikumad –oleme valmis minema kompromissdele – usaldama enda passi hotellipidaja kätte, usaldama 20 aastase sakslase reisikogemust ning pidama eestlaseks nn „koduvenelast“, kellega jagad armastust keefiri vastu ning kellele eestikeelseid sõimusõnasid õpetas tema eesti koolis käinud „rohkem integreeritud“ sõber, mitte tema enda eestikeele õpetaja. Viimase sõnul eesti keeles roppusi ei olegi.
Asjad, mis juhtuvad maailmas, mõjutavad kuidagi meid kõiki. Ja see, kus sa ise sellel hetkel asud, kui suur uudis murdub, ei ole üldse enam tähtis. Jätkuks ainult oskust ja tahtmist olla tähelepanelik maailma uudiste suhtes. Tunne, et sa oled „kaugel ära“, on petlik. Lihtne on teha nägu, et sa ei tea, kust tulid need imeodavad imeilusad järgitehtud plätud, et suure tõenäosusega tegutsevad enamus „vahendajaid“ illegaalselt ning endast järgi jäänud plastikkottide hunnikuga tegeleb keegi „teine“. Iga astutud samm jätab oma jälje ning iga ost mõjutab maailmamajandust. Samas – elada nö „õiglast“ eluviisi – see on sama palju äri. Mida siis ikkagi valida – kas süüa teadmata päritoluga tänavatoitu või süüa orgaanilist porgandikooki, kus selle porgandi ökoloogiline jalajälg ulatub tuhandete kilomeetrite kaugusele?
Tõenäoliselt tuleb kuulata oma sisehäält ning püüda leida tasakaal oma harjumuste, väärtushinnangute ning kohaliku kultuuri vahel. Vaata lihtsalt enda sisse sama palju kui vaatad enda ümber.
No comments:
Post a Comment