Ametlik Austraalia reisikiri

I osa – CITY LIFE

Selle, et ma ükskord Austraaliasse lähen, otsustasin ma ära juba õige varakult – nii lasteaia viimastes rühmades. Sest seal on päike, kängurud, koaalad, üks suur punane kivi.... No kindlasti ka sellepärast, kuid seal on alati laual puuviljavaagnad, sealt saadetakse mulle ilusaid asju ning seal elavad erilised inimesed... mitte aborigeenid, vaid minu isa vend, tema naine, nende lapsed (ja nüüd juba ka lapselapsed) ning eriti minu onunaise õde, kellel on pea minuvanune tütar, Katrina, kellest saab minu esimene kirjasõber. Mina kirjutasin eesti, tema inglise keeles – tõeline integratsiooniprojekt. Kuid vaatamata pikale vaimsele ettevalmistusajale pidin ma end ikka päris korralikult näpistama, kui ma oma suure rohelise kohvri Katrina roosas toas Hazelbrookis (NSW) lahti pakkisin.

Seal ma siin nüüd olin.. Ausraalias, kiviviske kaugusel Sydneyst. Aga kuidas edasi? Mu pea oli üsna tüki. Eestis olin ma rohkem ametis hirmus tähtsate töö-asjade ajamisega kui Austraalia plaanide tegemisega. Tänu ühele hästi pikale õhtule Katrinaga tema Kopenhageni köögis (tema oli selleks ajaks omakorda Euroopat avastama tulnud) sain veidi aimu Sydneyt elust. Sain teada, mis linnaosades mu sugulased elavad ning kus elu keeb. Seega siis otsustasingi, et Sydneny saab minu Austraalia koduks.

Eirates kõiki loogika reegleid asusin ma endale OMA tuba otsima. Nii jäi mul esimene pea pool aastat täiesti nautimata tavapärane hostel-töö-üürituba ning seljakotirändurite elu võlu ja valu. Aga seevastu sain rahulikult Austraalia elusse integreeruda. Sealjuures aitasid nii austraallastest majakaaslased, telekas ning tohutu aeg, mis kulus mööda linna liikumisele ning kõige jälgimisele... Maandusin ma kenas Victoria stiilis majas Glebe linnaosas, mis oli mulle juhuslikult silma jäänud. Mu fotokas oli pilt minu hilisemast kodutänavast (Bridge road) ja majast veel enne kui sain teada, et ma just seal elama hakkan. Rääkides märkidest, eksole...

Järgnas usin kodukujunduskuu... Minu omandusse tekkisid muu hulgas lambikuppel, transistor, kell-raadio, triikraud, pesukuivatusrest, puhul (külma, mitte sooja)... Asjad, mille omamisest ma mingi hetk loobusin (mõni neist peaks paari kuu pärast merepostiga Eestisse küll ka jõudma. Tööd mul jätkuvalt ei olnud ja ega ma hästi ette ei kujutanud, et kelle või millena ma endale toiduraha õnnestuks välja teenida. Ukselt uksele müük ja ettekandjatöö olid üsna viimased, millele Eestis kohvrit pakkides mõtlesin. Aga aimate juba võitegi, siis just nii läkski. Ja neile, kes Austraaliasse rändamise peale mõtlevad võib vaid soovitada, et ükskõik mida sa ka ei mõtle, siis mustad (koledad aga mugavad) kinnised kingad ja mustad viigipüksid kuluvad alati marjaks ära.

Töö leidmine oli raske ja ei olnud ka. Muidugi üritasin ma kandideerida ka ametitesse, mis mu Eesti profiiliga oleks kokku sobinud. Ja siis järk-järgult lasin latti allapoole. Kui ükskord jõudsin sellisele seljakotituristide tööde tasemele, läks palju lihtsamaks. Sain omale nii müügitöö (milles ma täielikult läbi kukkusin) ning 2 ettekandjatöö otsa esimese intervjuu peale. Kuid töö saamine ja töö tegemine on ikka kaks eri asja. Minu austus kuulub kõigile müügimestele ja ettekandjatele, poemüüjatele ja vabrikutöötajatele. Võib-olla on asi minu vanuses või lihtsalt minus, kuid ma avastasin, et esimese hooga võtsin ikka tööd veidi liiga tõsiselt. Hiljem toimus ümberõpe ubade sorteerimise töö-teraapia abil). Aga tööandjatele mu asjalikkus meeldis. Selles mõttes mul vedas.

Tööd tegin Sydneys just nii palju või vähe kui vajalik või võimalik. Eesmärk oli üür ära maksta ja veidi ringi vaadata, kuid mingit tohutut tahet kõike Austraalias näha, mul ikka ei olnud. Mulle oli Sydney meeldima hakanud. Samuti puudus mul jätkuvalt nimekiri kohtadest, kuhu ilmtingimata tulnuks minna ning olin saanud järjest tuttavamaks oma sugulastega. Tänu neile tundsin end jõulude ja lihavõtete jne puhul nii koduselt kui see tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust üldse võimalik on.

Nagu märkamatult oli Sydney mu ära kodustanud – tekkisid rutiinid, tuttavad poemüüjad, sõbradki. Sydney central raudteejaam muutus ühtäkki täiesti loogiliseks ning ma teadsin, kus on linna parim kohv ja shokolaadijäätis. Ja nüüd tuleb siis see koht, kus midagi muutub...