II osa – SIMPLE LIFE

Selleks ajaks oli minu Austraaliasse jõudmisest möödunud juba hea mitu kuud... ja tegelikult oodati mind ka tagasi koju ning kontorisse. Isegi lennupiletid olid mul olemas. Pidin ju vaid pool aastat ära olema. Teisalt aga oli ju Austraalia ikka nägemata ja vabaduse lõhn oli ninas. Ja nii oligi Silla tänaval Sydneys järsku tunda sildade põletamise lõhna. Sest ega maatöö konti murra ja kui see peale kolme kuud kõik su soovid täidab (st võimaldab viisat veel aasta võrra pikendada), siis tasub see ju igal juhul ära. Aga nii palju oli mind elu juba õpetanud (just just need ongi need suured elu õppetunnid ;)), et vahel võin ka oma arvamusi muuta. Aga tol hetkel tundus Sydney ilm juba päris kole (raagus puud ja kontidesse pugev külm niiskus)...

Kununurras (WA) seevastu paistis päike, melonid valmisid ning vahelduseks ei olnud mul midagi vahelduseks ka eesti keele rääkismise vastu. Ning nii ma maandusingi maapealses paradiisis! Ja kuigi minu ajagraafikud kujunesid kahe õega üsna erinevateks, siis öised äratused ja hommikukohvid jäävad küll meelde ;)

Kohale jõudes algas elu põllumeeste loogika st ilmateate järgi. Kui öösel on ikka alla 15 plusskraadi, siis melon lihtsalt ei kasva... Kuid minu õnneks oad kasvasid ning neid rohelisi kaunasid ma siis sorteerima hakkasingi. Vurasid nad mööda lingi ning meie asusime väikeseid, kõveraid, katkisi sealt eemaldama. Lihtne, ainult et hirmus igav, nagu meie töödejuhataja meid hoiatas. Aga ei olnudki nii igav. Sai rahulikult mõelda, kuulata kogu oma iPodi sisu otsast otsani ära (suured tänud sõpradele, kes mind ikka muusikaliselt harida on üritanud).
Päevadest said nädalad ning kuud. Kohalikud aborigeenid ning internetipunkti töötajad tulid juba tuttavad ette, täpselt oli teada, et millises aias koer ALATI haugub ning kohalikus supermarketis nägi alati kedagi tuttavat samuti aega riiulite vahel veetmas. Poeskäik oli Kununurras nagu hobi või päeva tippsündmus.

Vahepeal oli aga selgunud, et Eestis hakatakse pulmi pidama ning sealt ei tahtnud puududa. Nii oligi Helsinki lennujaamas eriti tore tunne olla, kus Eesti lennuki väravas mind juba silmanurgast uuriti. Eks ma nägin peale 21h lendu selline veidi õnnetu olemisega välja – dressipüksid olid ka põlvedest välja veninud ning katkise kinganinaga (no õmblus hakkas kärisema). Sõbrad Tallinna lennujaamas nägid igatahes värskemad välja. Ja oli ikka tore küll!

Üldse oli see väike Eesti vahepeatus väga tore. Polegi varem niimoodi siseriiklikult puhatud (vaja ju ikka kaugele kaugele minna, endal Hiiumaal käimata, häbi öeldagi). Ja nagu märkamatult oli selle emotsionaalse põhjusega puhkuse tulemusel mul tagasilennul kindel veendumus, et kodumaa ikka vajab mind (ja võib-olla mina teda ka) ning töö orjus saab alata novembris.