III osa - MA OLEN TURIST

Nüüd olin tagasi Sydneys ja endale harjumatus olukorras. Peale tohutut puhkamist ei olnudki ma niiöelda väga reisinud. Teadsin et mul on paar kuud aega enne kui sõbranna Anuga Malaisias kokku saan, et Eestisse tagasiminek seltsis segasem oleks. No tegelikult eks ma olin juba veidi ka varem turisti mänginud (või no mis mänginud, turist olnud).

Linnulennult olin Austraaliale ringi peale teinud. Sest kui töö viis üles põhja, siis võtsin ikka aega, et ümbruskonnas ka ringi vaadata ning peale Kununurra mägesid igatsesin hirmsasti ookeani järele, nii et vaatasin nädalakese ainult ookeanilainete loksumist Austraalia läänerannikul (Broome) ja parandasin oma jumet. Tänu oma sugulaste lahkusele olin näinud ka NSW – nii Sydneyst lõuna kui põhjapoole.

Teadsin, et tahan ka Melbourne ära näha. Seda peamiselt seetõttu, et Melb-Syd võrdlemine on sama populaarne kui meil Tallinn-Tartu halastamatu kemplemine. Kumbki kaitseb oma lemmikut ning vahepealseid variante väga ei ole. (Austraalia mõttes jäi peale Sydney, sest selle kohaga oli kogu mu austraalia elu alati seotud. Aga Melb on tõesti nagu Tartu. Ja ma pole üldse ainus, kes nii arvab.) Ainus häda oli aga see, et kestis talv ning halb ilm. Kuna teadsin, et november Tallinnas just kliimaga ei hiilga, siis võtsin lõpuks kuulda targemate nõu.

Onupoja pere suutis veenda, et Cairns Queenslandis on just see paik, kuhu tuleks minna. Ja kuna temperatuur ja lennupileti hinnad sobisid, siis oligi asi otsustatud. Ja boonusena oli sealsest vihmametsast välja tulnud ka üks Kununurra õdedest. Endal oli küll juba selline jälitaja tunne kergelt küljes. Ja oli tore nagu alati! Kahjuks pidi ta usinaks hakkama ja tööle minema. Samal ajal kui mina oma krediitkaartide PIN koode vaikselt meelde tuletama hakkasin.
Temast jäi Cairnsi maha üks tema reisikaaslatest – ning kuna kahekesi on reisimine soodsam ning reisisiht enam-vähem sama (pidin tagasi Sydneysse jõudma, et enda sugulastega korralikult hüvasti jätta), siis mööda idakallast alla me sõitma hakkasimegi.

Turisti elu oli tore – rannad ja mered ja imelikud ööbimiskohad vaheldusid kiirelt ja kärmelt – Whitsunday ja Frazeri saar nende seas. Tunne oli juba päris zen – nii nagu üks puhkus olema peab. Sugulastele head aega ütlemine oli raske – ja pidin sellega kiirustama, sest olin otsustanud, et midagi võiks veel Austraalia ja Malaisia vahele jääda. Kaardi järgi ostus selleks Indoneesia, täpsemalt Bali saar.

Aga Austraalia – Austraalia on just täpselt selline nagu ise tahad ning pettuma ei pea keegi! Minu reisi trajektoori määras igapäevane elu ning väga palju asju jäi mul nägemata – sel korral. Sest tegelikult on vaja vaid üht lennupiletit – turistidel pole ju enam viisat ka vaja!