I’m back vol1 – Aga ikkagi Austraalia! Mis sest, et Tasmaania!

6 tundi London Stansted. 9h Kuala Lumpur. Kokku 2 ööd lennukis. Lõpptulemusena on hosteli nari 2. korrus maailma parim paik! Ning oma kohvri (mis nii lühikese lennu jaoks on ilmselgelt liiga raske (15kg)).
Peale und ilmnes, et Tasmaanias on väga külm – armsad eestlased, naerge, jah! Siin on külmem kui Eestis – müts ja sall on ostlemisnimekirjas!

Igatahes on Tasmaania tore ja siin levib haigus nimega „wirelessness“ – ehk siis see, et isegi peatänava edumeelse (kui reklaamsilti usaldada) internetikohviku müüja hakkab kokutama, kui wifit nõuan. Kuid suudab mind siiski juhatada „blue cord“ juurde, et saaksin oma pisikese rüperaali netti aidata. Hea seegi!

Austraalia? Jälle?

/.../Umbes nii reageerisid pooled mu sõpradest ja kolleegidest kui kuulsid, et võtan jälle ette pisikese lennureisi. Aga miks mitte? Eelmine kord nägin vaid murdosa... Ja peale seda korda pole ka veel kõike näinud.... Lonely Planet oskab nimetada vähemasti 10 põhjust. Paljud kohalikud reisivadki (terve elu!) ainult Austraalias ja ikka ei jõua kõike ära vaadatud...

Igatahes peale täpsustust "kolm ja pool nädalat" jäid enamik sõpru rahule. Endalgi huvitav päris "turistina" minna. Kohvri pakkimine on igatahes ootamatult raske - sest mida pakkida kaasa nii lühikseks ajaks? Pealegi liitume reisi ajaks "kohalike eestlastega", kes meiesuguseid kohvri ja ajakavaga reisijaid esialgu võõristavad. Kuid loodan, et meie kohaneme kiiresti :)

ps - reisi toimumise võlgen Air Asia sooduspakkumisele, heale reisikorraldajale ning ülemuse ja kolleegide mõistvale suhtumisele. Tean, tean.... olen teile teene võlgu.

Turistid on linnas ja hinnas!

Muidugi on tore, et ka majanduslanduse tingimustes turistid vanalinna avastama jõuavad. Aga kui ma täna ma regulaarselt "ring ümber Schnelli ja üles trepist, alla pikast jalast ja üles jälle lühikesest jalast jne jne" jalutuskäigult tulin, trehvasin turiste, kes kandsid neid jubedaid matka pükse. Neid, mida saab nagu muuseas lukust poole lühemaks muuta - juhuks kui näiteks äkki järsk jõgi kolmepäevasel metsamatkal (kus vahetusriideid pole) vastu tuleb...
Heake küll - päeval sadas vihma... Kuid Eesti ei ole ju tulvavete piirkond!
No aga miks nad neid vanalinnas kannavad? Me oleme ju ometi täiesti tsiviliseeritud kant.

Aga no eks igal rahval omad kombed - see, mis ühes kohas lubatud, teises keelatud. Kes Tallinna kontorirottidest julgeks hommikul trollist tööle musta kostüüme ja valgete tossudega spurtida (kontsad on kotis)? See oleks ikka big no-no meie kandis...

3 kevadist hetke

Näib nii, et ka Eestis on kätte jõudnud hetk, kus võib villased sokid paariks kuuks sahtlisse panna (hiljemalt augustis jälle vaja) ning kevadet nautida. Pärnus õnnestus tabada päikeseloojangu ajal noori trummidel improviseerimas, kedagi sanatooriumi rõdul trompetiga spontaanset kontserti andmas ning üht värvilist liblikat (esimest). Pole üldse paha.

Ehmatav avastus raamatupoes

Luusides ringi Viru keskuse Rahva Raamatu kaupluses, tegin ühe hirmutava avastuse - enim müüdud raamat poes kandis pealkirja "Stress". Täpsemalt stress ja heliravi . 2. kohal oli Gerd Kanteri 15 sammu võiduni Vähemasti on mõlemad raamatud paremusele suunatud.
Aga raamat stressist esikohal pani ikka mõtlema meie töö- ja muudest eluraskustest. Aga kui mul oleks see 170 krooni, (stressist vabanemise hind), siis ma parema meelega ostaks selle eest ka luulet või eesti muusikat või läheks sõpradele külla ja võtaks tordi kaasa.
Mul on väga hea meel, et mul ei tekkinud korrakski mõtet, et seda raamatut vajaksin... Õnnelik mina.
ps - Rahva Raamatu veebipoes on esikohal Mihkel Raua "Musta pori näkku" - kohe kergem hakkas!

Vastlad ja pastlad

made by Anu

Koduse tunde tekkimisest – seeriast üksikud mälupildid vanast ajast ja hetkeseisust

Vaatasin ühe oma Sydney hosteli toakaaslase bloggise ja nägin sealt pilti, mis avaned hoovile, kus asus söögilaud, minu toa juurde viivast koridorist.
Seda nähes meenus mulle, kui koduseks võib muutuda maailma kõige enahubasem ruum, millesse sisenedes puudub igasugune kindlus – kunagi ei tea ette, mitu voodit 6st on inimestega asustatud, kas nad on uued või juba tuttavad, kas sisse astudes komistad mõne kohvri otsa või mitte ning kas on üldse lootust leida tee vannituppa üle riidehunnikute. Sinna Sydney hostelisse aitas mul sisse kolida onupoeg, kelle juures olin saanud veidi tõelises kodus redutada. Mäletan, et viskasin oma koti tuppa, tuvastasin ainsa vaba voodi (mis ühtlasi tähistab elus ülemiste naride eelistamise perioodi), viskasin varanduse (laptop ja pass) hoiukappi ja sulgesin selle... et minna veel mõnusat tai õhtusööki sööma. Tagasi tulles selgus, et olin kapi võtme hoiukappi jätnud ning pidin administraatori abi küsima kapi lahtimuukimisel. Kuid hämmastava kiirusega muutuvad asjad koduseks – otsekui lepid ümbritseva keskkonnaga.
Mulle tundub, et enamasti ongi kaks lähenemist, kuidas end koduselt tuntakse – kes riputab kodu täis asju, mälestusi või siis kes katsub hakkama saada just sellistes tingimustes, mis ette antud – ise lillegi asjade „kodustamiseks“ ette võtmata. Lõpuks jõuavad sihile mõlemad. Saadakse aru, et kohal kus viibitakse, on küljes selline miski, mis paneb sellest kas rõõmu tundma või seda vihkama.
Mida rohkem oled liikumises, seda kiiremini tekitad enda ümber just sellise ruumi, mis sinu jaoks kodune on. Sellega seoses meenub mulle, et viimased kaks-kolm nädalat on meie korter rohkem nagu laatsaret olnud – peavarjuks headele ja veel parematele inimestele. Ja see on ka tore! Ent täna peale seda, kui juhuslikkult sattus minu tuppa diivan ja põrandavaip, loksus kõik paika – tasakaal toas ja hinges saavutatud ning kodu olemas. Tänud siinkohal kõigile, kes mööbliga ja mööbeldamisega on abiks olnud.