made by Anu
24 February 2009
Koduse tunde tekkimisest – seeriast üksikud mälupildid vanast ajast ja hetkeseisust
Vaatasin ühe oma Sydney hosteli toakaaslase bloggise ja nägin sealt pilti, mis avaned hoovile, kus asus söögilaud, minu toa juurde viivast koridorist.
Seda nähes meenus mulle, kui koduseks võib muutuda maailma kõige enahubasem ruum, millesse sisenedes puudub igasugune kindlus – kunagi ei tea ette, mitu voodit 6st on inimestega asustatud, kas nad on uued või juba tuttavad, kas sisse astudes komistad mõne kohvri otsa või mitte ning kas on üldse lootust leida tee vannituppa üle riidehunnikute. Sinna Sydney hostelisse aitas mul sisse kolida onupoeg, kelle juures olin saanud veidi tõelises kodus redutada. Mäletan, et viskasin oma koti tuppa, tuvastasin ainsa vaba voodi (mis ühtlasi tähistab elus ülemiste naride eelistamise perioodi), viskasin varanduse (laptop ja pass) hoiukappi ja sulgesin selle... et minna veel mõnusat tai õhtusööki sööma. Tagasi tulles selgus, et olin kapi võtme hoiukappi jätnud ning pidin administraatori abi küsima kapi lahtimuukimisel. Kuid hämmastava kiirusega muutuvad asjad koduseks – otsekui lepid ümbritseva keskkonnaga.
Mulle tundub, et enamasti ongi kaks lähenemist, kuidas end koduselt tuntakse – kes riputab kodu täis asju, mälestusi või siis kes katsub hakkama saada just sellistes tingimustes, mis ette antud – ise lillegi asjade „kodustamiseks“ ette võtmata. Lõpuks jõuavad sihile mõlemad. Saadakse aru, et kohal kus viibitakse, on küljes selline miski, mis paneb sellest kas rõõmu tundma või seda vihkama.
Mida rohkem oled liikumises, seda kiiremini tekitad enda ümber just sellise ruumi, mis sinu jaoks kodune on. Sellega seoses meenub mulle, et viimased kaks-kolm nädalat on meie korter rohkem nagu laatsaret olnud – peavarjuks headele ja veel parematele inimestele. Ja see on ka tore! Ent täna peale seda, kui juhuslikkult sattus minu tuppa diivan ja põrandavaip, loksus kõik paika – tasakaal toas ja hinges saavutatud ning kodu olemas. Tänud siinkohal kõigile, kes mööbliga ja mööbeldamisega on abiks olnud.
Seda nähes meenus mulle, kui koduseks võib muutuda maailma kõige enahubasem ruum, millesse sisenedes puudub igasugune kindlus – kunagi ei tea ette, mitu voodit 6st on inimestega asustatud, kas nad on uued või juba tuttavad, kas sisse astudes komistad mõne kohvri otsa või mitte ning kas on üldse lootust leida tee vannituppa üle riidehunnikute. Sinna Sydney hostelisse aitas mul sisse kolida onupoeg, kelle juures olin saanud veidi tõelises kodus redutada. Mäletan, et viskasin oma koti tuppa, tuvastasin ainsa vaba voodi (mis ühtlasi tähistab elus ülemiste naride eelistamise perioodi), viskasin varanduse (laptop ja pass) hoiukappi ja sulgesin selle... et minna veel mõnusat tai õhtusööki sööma. Tagasi tulles selgus, et olin kapi võtme hoiukappi jätnud ning pidin administraatori abi küsima kapi lahtimuukimisel. Kuid hämmastava kiirusega muutuvad asjad koduseks – otsekui lepid ümbritseva keskkonnaga.
Mulle tundub, et enamasti ongi kaks lähenemist, kuidas end koduselt tuntakse – kes riputab kodu täis asju, mälestusi või siis kes katsub hakkama saada just sellistes tingimustes, mis ette antud – ise lillegi asjade „kodustamiseks“ ette võtmata. Lõpuks jõuavad sihile mõlemad. Saadakse aru, et kohal kus viibitakse, on küljes selline miski, mis paneb sellest kas rõõmu tundma või seda vihkama.
Mida rohkem oled liikumises, seda kiiremini tekitad enda ümber just sellise ruumi, mis sinu jaoks kodune on. Sellega seoses meenub mulle, et viimased kaks-kolm nädalat on meie korter rohkem nagu laatsaret olnud – peavarjuks headele ja veel parematele inimestele. Ja see on ka tore! Ent täna peale seda, kui juhuslikkult sattus minu tuppa diivan ja põrandavaip, loksus kõik paika – tasakaal toas ja hinges saavutatud ning kodu olemas. Tänud siinkohal kõigile, kes mööbliga ja mööbeldamisega on abiks olnud.
Subscribe to:
Posts (Atom)