 |
| Napieri idüll |
Mõtlesin välja, et soovin elada ühes linnas, mida jagaksin 50 000 – 100 000 inimesega, mis oleks mere kaldal ja hea kliimaga (vähemasti plusskraade paluksin). Ilu ning kõik muu, millega linnad end reklaamivad, oleks boonus. Kitsendavaks kriteeriumiks oli, et see linn asuks Uus-Meremaal. Google otsingu abil leidsin mitu tugevat kandiaati. Esikohale jäi Napier - linnake Uus-Meremaa põhjasaarel oma pehme kliima, art deco ehitiste ja kenade inimestega oli tugev kandidaat elukohaks. Napier meenutab pigem Itaalia kuurortit, kuna seal on kõik peale suurt 1931. aasta maavärinat üles ehitatud. Vist ainsa linnana siinkandis pandi Euroopa eeskujul isegi juhtmed ja kaablid maa alt, mitte majade pealt jooksma. Läksin kohale ja vaatasin üle. Ja tõesti ei pidanud pettuma. Kesklinn koosnes sisulisest poetänavast ja rannapromenaadist. Sinna juurde suured odavad supermarketid... Aga pidama sinna ikka ei jäänud.
Jõudsin hoopis Wellingtoni - Uus-Meremaa pealinna. Kultuuri- ja ülikooli ning ametnike linnana tuntud Wellington asub mere kaldal, on 375 000 elanikuga ning kliima osas talutav (ehk ei lange alla kümne plusskraadi). Kuigi hüüdlause „windy wellington“ ning lennujaama slogan „Wild at heart“ (südames metsik) tekitas kõhklusi, annan siiski sellele linnale võimaluse. Linna slogan - "New Zealand's capital of cool" oli igatahes intrigeeriv. Cool on ju eesti keeles äge, kuid võib siin tähendada ka jahedust. Tuul ja vihm on Wellingtoni identiteedi tugev osa.
Ma olen elukohti nii palju vahetanud, et tekkinud on omamoodi rutiin:
- ahmin kõike endasse;
- tuvastan hädavajaliku;
- tuvastan luksusliku;
- osalen.
Samm 1: Esimene kohtumine.
Mulle kohe meeldib saabuda uude linna, kaasas kogu maine vara. Vaatad kas siis rongi, auto/bussi või lennuki aknast ümbrust... Ja mõtled – selline ta siis ongi. Mõne koha puhul jääb silma ookean, mõni mägi. Vahel maandud otse vihmapilve seest ning esimene asi, mida näed, on taksojuht. Kui esimene peatuspaik leitud (mõnikord on see enne olemas, mõnikord leiad selle jooksvalt), tuleb minna linnatuurile. Kõnnid ammulisui ringi ning ahmid kõike endasse. Mõnikord võrdled. Tänavanimed, kohad, inimesed. See ju ju nagu ... Loed silte ja püüad vaikselt oma peas uut kaarti luua. Lisaks püüad käigult tuvastada hädavajaliku – toidupood, bussipeatus, turismiinfo, kesklinn. Wellingtoni kesklinnale saab üsna kiiresti ringi peale teha. Linnaosade avastamine on keerulisem, kuna mäed/tunnelid ja kiirteed teevad liikumise keeruliseks. Mereäärne promenaad ja Te Papa muuseum jäid ka silma. Wellington on selline linn, mille keskust on raske leida – ei ole üht konkreetset väljakut või suurt parki. On selline pikk ja veidi väljavenitatud linn oma nurgataguste üllatustega. Wellingtoni ilm võib olla üsna heitlik. Nii avastasin esimesel vihmasel päeval, et ülekäiguradade juurde püstitatud varikatused on tõesti hädavajalikud, mitte niisama iluasjad.
Samm 2: Turistist saab elanik.
 |
| Lutsu tagahoov, Mount Victoria, Wellington |
Kui esimene kohtumine edukalt läbitud (ei tekkinud tunnet, et tegemist on eriti mõttetu linnaga, kus miski ei võlu ning midagi ei ole), on aeg end sisse seada. Olgu siis paariks nädalaks, kuuks või aastaks. Elukoha ja tööotsingud... Miks on üks päev väljas kollased prügikastid ja siis rohelised? Kuidas netti saada? Sellises küsimused leiavad peagi vastuse. Ja kui tunned, et suudad juba rongijaamas liikuda perroonilt perroonile nii, et sa kellelegi silte lugedes jalgu ei jää, siis on rohkem aga panna tähele loomariiki – inimesi sinu ümber. Passiivselt on seda üsna lihtne teha – märkamatult kuulad pealt vestlusi kohvikutes, bussides haarad paar uut väljendit siit-sealt. Loed kohalikku lehte. Saad teada, kuidas kohalikud peaväljakut kutsuvad ning millistes baarides käivad ning et valitsus on süüdi. Alati. Wellingtoni seltsielu on koondundu Cuba tänavale, kus paar kangialust vägisi mõttes Berliini viisid. Courtney place peatänav meenutab oma baaride ja klubidega mõne Aasia linna väga väikest koopiat. Nagu siinkandis kombeks, on igal linnaosal oma tugev identiteet ning esmapilgul ka kogukonnatunne. Uude kodusse kolides sain tuttavaks ka naabritega, kellest üks kinkis terve serviisi ning teine pudeli veini. Kohaliku elu keskuseks tunduvad olevat paar pisikest toidupoodi, kust küll ainult hädavajalikku jõuab tagasihoidliku rahakotiga inimene osta. Keldripoodidel on ka Uus-Meremaal kõrged hinnad.
Samm 3: Kui raha ei ole, olgu stiil luksuslik.
Igas linnas on midagi luksuslikku. Luksuse all mõtlen mina parke, loodust, kinosid, teatreid, kohvikuid, ilusalonge. Kõike sellist, mida pole otseselt äraelamiseks vaja, kuid mis elamisele väga palju juurde annab. Olen hetkel Wellingtonis, Uus-Meremaa pealinnas, kus väidetavalt on ühe inimese kohta rohkem kohvikuid kui New Yorkis. Kodu lähedal Mount Victorias asunud juuksur küsis, kas tulen autoga. Eitava vastuse järgi küsis järgmiseks, kas olen kohalik. Selgus, et nii saab 10% soodustust.
Samm 4: Ise õnne tegija.
Näiliselt on linna elus üsna lihtne osaleda – räägid poemüüja ja bussijuhi ja kohvikupidajaga. Varsti tunnevad nad su ära. Lähed tööle, lähed töökaaslastega välja, hakkad võhivõõraste inimstega juttu tegema. Leiad esimesed sõbrad. Aga tegelikult läheb päris kaua aega, kui linn sind omaks võtab. Muidu oled lihtsalt nagu üks hea külastaja, kes tuleb ja tõenäoliselt jälle läheb. Millest see sõltub, ei teagi.
Millegipärast on ikka nii, et lõpuks on kõige tähtsamad need asjad, mis sageli ridade vahele jäävad. Teised ei aimagi, kui lõpmata tore on istuda köögilaua taga netis või jalad rõdul välja sirutada ning kohaliku tuletõrjedepoo suure kella järgi oma aega sättida.
