minu nartsissistlik monument

Ei tea, kas asi oli minus või oli tõesti laupäevane Postimees sisukas. Silma jäi näiteks hr Toropi (kelle loengud tundusid igavad vaid neile, kes kuulasin kõne maneeri mitte sisu) väide, et blogin on nartsiisistlikud monumendid. Ja nii ta ongi. Ainult et nende eest võib tööst lahti saada, sõpru ja vaenlasi leida ja mida iganes. Tõesõna - mõtlen ka mina, et mida justkui sobib küberruumi paisata ja mitte. Ja mida panna kirja oma profiili okutisse või facebooki? millest fragmenti enda elust presenteerida ja mida rõhutada. Aga üks asi, mida Kopenhagenis üleilmastunud rahvastel külas käies nägin ja kuulsin, oli erinevus rõhkudes. Kes rõhutab enda muusikamaiset, elukogemus (loe: suhteid), emotsioone ning kes positsiooni ja võimu. Kui võtan nüüd siis töö enda küljest ära - mis jääb alles ja mida julgeks teistele presenteerida? Õiget vastust veel ei ole.

slow food

Aeglane söömine on IN - see on kasulik nii ihule kui hingele. Aga aeglane elamine - mõttetu ajaraiskamine ning laiskus. Mulle meeldivad asjad, mis veidi ripakile jäävad. No et ei ole vaja kohe täiega ära otsustada, ära pakkida, ära koristada. Ja kõiki sildasid ka ei meeldi mulle põletada. Vat selline elu - vähemasti pausidega. Ja küll ükskord kõik cd-d ripitud saavad ja kõik hilbud sorteeritud - taaskasutusse või uuskasutusse.