minu nartsissistlik monument

Ei tea, kas asi oli minus või oli tõesti laupäevane Postimees sisukas. Silma jäi näiteks hr Toropi (kelle loengud tundusid igavad vaid neile, kes kuulasin kõne maneeri mitte sisu) väide, et blogin on nartsiisistlikud monumendid. Ja nii ta ongi. Ainult et nende eest võib tööst lahti saada, sõpru ja vaenlasi leida ja mida iganes. Tõesõna - mõtlen ka mina, et mida justkui sobib küberruumi paisata ja mitte. Ja mida panna kirja oma profiili okutisse või facebooki? millest fragmenti enda elust presenteerida ja mida rõhutada. Aga üks asi, mida Kopenhagenis üleilmastunud rahvastel külas käies nägin ja kuulsin, oli erinevus rõhkudes. Kes rõhutab enda muusikamaiset, elukogemus (loe: suhteid), emotsioone ning kes positsiooni ja võimu. Kui võtan nüüd siis töö enda küljest ära - mis jääb alles ja mida julgeks teistele presenteerida? Õiget vastust veel ei ole.