Viimased paar nädalat on olnud vaatamata pooleaastasele mentaalsele ning korralduslikule ettevalmistusele siiski rahutud. Just rahutud - ei närvilised ega paanilised, vaid sellised pisut ärevad. Iga väike pingelangus - a la näe saingi apostillid kätte, näe ID-kaardi PUK-koodid ei olegi kaudunud ning asjad said ka ikka hästi autoga ära viidud - asenduvad uute väikeste väljakutsetega - mitte unustada hambapastat osta, kontaktandmeid levitada jne. Lisaks sellele hakkab tekkima aimdus, et viimase nädala tegevused ei pruugi olla kõige adekvaatsemad. Seega - kohvri lõplik pakkimine oleks soovitav päris mitte viimaseks ööseks jätta. Seega - ma juba ootan,et ma oleksin õigeaegselt lennukis... siis ei saa enam midagi rapsida...
Uued sõnumid juba sealt, kus inimesed kätel käivad...
Ahja - ilma sõpradeta poleks seda küll suutnud.
No comments:
Post a Comment