veidi tagantjärele tarkust....

7. ja 8. detsembri vahel Riia lennujaamas (RIX)
Predüüd „Rica-Pärnu-Riga“
Reisimine on tore ning enne seda tuleb vana vene kombe kohaselt istuda. Sedakorda siis Pärnus ema ja vanaemaga. Paradoksaalsel kombel tuleb hiljem reisi käigus veel päris palju istuda.
Õnneks sai alguses koos Anuga istuda – reis Riiga oli good as always (ma juba harjutan võõramaa keelt) kui vaid pidurdused ja järsud kurvid välja haarata – siis haises eurolines ikka rämedalt kuse järgi. Lõhna allikaks WC. Kuskil Ikla kandis küpses plaan (ei ole WC-ga seotud), et oleks ikka mõistlik hankida endale käsipagasi jaoks üks kott. Nimelt selgus kohvri pakkimisel, et jube palju trääni jäi üle ning appi tõttas Anu enda kotiga. Aga õnneks sain selle Riias siiski talle tagastada – sest suutsin leida ühe koti, mis tundus piisavalt väike, et mahtuda lennukisse, kuid samas piisavalt suur, et mahutada minu seljakoti ning läpaka koti (mis meenutas küll sellist lenduri kohvrit vt estonian-air) sisu. Tänasime selle eest, et on reede – süües T.G.I.Friday-s ning hiljem loputasime viimaseid Riia mälestusi Hedonises (kus baarmanid ohtralt trikitamist õppisid) – see koht on Reval Hotel Latvia taga ning väärib igati külastamist. Kuskil Hedonise juures leidis enda lõpu ka minu uus vihmavari, mis sai Riia peatänavalt ostetud (oli enda oma maha jäänud ning sõbrad teavad, et mu vaikne hobi on eriti odavate – soovitavalt 1 EUR – vihmavarjude omandamine. See konkreetne eksemplar aga ei pidanud tundigi vastu :( nind leidis enda lõpu prügikastis, kuhu enne teda oli juba üks vihmavari jõudnud ning mille kõrval seises veel teinegi katkine tükk. Sellest oleks hea foto saanud, teadis Anu – ja nagu ikka oli tal õigus ;)
Bussijaama pakihoid mõõtis mu kohvrit vist nii 26 kiloga. Lohutasin end, et kui Vaio-kolaka välja võtan, jääb vaid lubatud 20 alles... jee-rait! Bussijaamast lennujaama jõudmine oleks üsna haprasti läinud, kui Anut poleks olnud. Sest – enda koormat ma ise kanda ei jõudnud. Eks tuleb tublisti viinamarju korjata – küll siis juba varsti jõuab.
Lennujaamas käis kõik siuh-vilks. Lisakilode eest nõutati raha – õnneks suutsime veidi asju välja rookida ning jõuda kaaluni 21,8. Klienditeenindaja business classi kassas igavuse käes vaevlemas oli meie saavutuse üle vist sama rahul kui meie ning saingi loa turvatsooni siseneda. Peale vestlusi turvanaisega – kelles oli meie sahmimine (need neetud kilekotid!) kahtlust äratanud olime sunnitud Anuga lahku minema. Aga ma olen enam-kui veendunud, et meie kaugsuhe õnnestub! Juba praeguseks oleme mõned kosutavad SMSid vahetanud.
Turvaväravast sain ilma piiksuta läbi – koti osas (mis oli veel raskem kui ta välja paisis), oli küll turvamees pisut kahlustav... kuid võlusõna, et ma sõidan kaugele-kaugele Austraalia maale... ta leebus. Igatahes oli ta sümpaatsem kui tolli tädi. Kes üldse ei naeratanud. Tallinna lennujaama blondi poisipeaga tädi vastu ta küll ei saa!
Ja siis algas see ootamine – seni on kõik kärmelt läinud. Kõigepealt ootasin, et Londoni lend minu väravast ära läheks ja vaatasin trendikaid inimesi – no Londonisse minek pole naljaasi... Lugemisvaraks Agne kingitud X-generatsioon (by Douglas Coupland – ma lubasin endale, et ma hakkan inimeste nimesid selgeks õppima!). Hetkel olen pool sisse neelanud ja senisele kahe käega alla kirjutamas! Tänud selle eest. Klappidest tuli Amelie filmimuusika – no enam zenimaks minna ei saa. Mõtlen küll veidi hirmuga, et mis juhtub kui raamat läbi saab ja koristajatädi ka ära läheb ja äkki kõik vaikseks jääb. Aga midagi ei juhtunud – alati saab ju mõttetut blogi sissekannet kirjutada. Tapab aega, kuid ehk ei nürista sealjuures vaimu. No tegelikult on veel üks töövõlg üleval ja Vaio-näraka (sest ta nii raske on – mis reisimisel valusalt tunda annab) võtsin lahti vaid selle pärast, et seda likvideerida.. Aga no läks tiba teisiti. Aga ma jätan enda viimase „im so busy and important (and work for the government)“ tegevuse Istanbuli jaoks – mida ebakindlam keskkond, sest kindlam on end vana hea töökeskkonnaga ümbritsega. Istambuliga seoses (st selle 3,5 tunniga sealses lennujaamas) on mul hetkel üks soov – tool mis masseerib. Ma arvan, et see oleks päris taibu peale raudpingil magamist (õnneks on magamiskott olemas) ning enne 11h lendu Kuala Lumpurisse.
Enda suure kohvri taasnägemise osas olen siiski skeptiline – nimelt peab Istambul seal midagi tegema või vaatama või midagi sellist. No näis-näis. Aga õnneks on vähemasti pagasi kindlustus olemas.
Ja veel – tänud kõigile, kes viimastel päevadel on enda toetust minu reisule! Kõik head soovid kuluvad pika aja peale kindlasti ära!
PS – mismõttes ei ole lennujaamas wifi tasuta? No mõned asjad on ikka võrreldes Lätiga meil paremad. No ja Vana Tallinn (hetkel kohvris maksimaalne lubatud 2 liitir) on parem kui Rigas Balsams.
Muide päris tore on lennujaamas üksi olla – on selline tunne, et nagu ei tohiks siin olla. Ja turvatunnet lisab see, et lennuk, mille pealt juba 5h pärast astun, on juba seest puhas ning altpoolt ka taskulambiga kontrollitud (ei tea mille vastu aga mehed olid tõsised ja ju siis oli tähtis tegemine).
Ausõna – edaspisi enam nii detailseid kirjeldusi rohkem ei tule (aga no praegu on lihtsalt see – teen enda aega parajaks hetk).