Avaldatud lühdendatud kujul Naistelehes 3 detsembril 2010
Uus-Meremaa ja Lord of The Rings; Phi-Phi saar Taimaal ja „The Beach“; Ubudi linn Bali saarel ja „Eat. Pray. Love“.
Teadsin Elisabeth Gilberti raamatu „Söö. Palveta. Armasta“ populaarsust, mida omakorda on ergutanud sellest vändatud film, kuid ikkagi ei olnud ma valmis selleks, et Ubud 2010. aastal nii seda nägu on.
Minu esimene kokkupuude Ubudiga oli 2008. aastal, kui Bali saarel paar nädalat Austraaliast koju sõites peatusin. Minu teadmised piirdusid tuttava soovitustega, kes ütles Bali kohta kaht asja – väldi Kuta randa (Bali kõige populaarsem rand, kus 2002. ja 2005. aastal toimusid 228 inimelu nõudnud pommiplahvatused) ning mine kindlasti Ubudisse, kus on palju loomeinimesi, meistrimehi. Ubudisse armuda oli lihtne.
Juba siis andsid linnas tooni rahumeelsed maailmakodanikud, kes ökoloogiliselt puhast toitu nautisid ning keha ja hinge tasakaalustamist praktiseerisid. Nüüd on neid kordades rohkem. Paljud tulevad Elisabeth Gilberti radadele spetsiaalsete tuuridega. Google otsingu järgi tundub põhiturg olevat Ameerika, kuid ka eestlastele pakutakse seda võimalust. Isegi siis, kui oled tulnud siia omal käel, on väga raske mitte seostada Ubudit raamatuga.
Wikitraveli veebileht märgib, et Ubud ei saa ravida igaühe keskeakriisi, kuid proovima ju peab.
Ma ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kes on Ketut Liyer
„Adi Book shop and Tourist service“ asub Ubudi ühel suhteliselt vaiksel tänaval kesklinnas, kuid ka siin liigub turiste, kes hoiavad käes üht teist fenomenaalset raamatut - „Lonely Planet“. Kahtlen, kas Adi raamatupoodi seal mainitakse. Olen poest juba korduvalt läbi astunud – ostnud postkaarte ja marke, rääkinud maast ja ilmast. Nii tunneb Ni Komand Juriantari mu kohe ära, kui jälle küsiva pilguga ta poole sammun. „Kas Sinu poes on müügil selline raamat nagu „Eat. Pray. Love?“, alustan lootusrikkalt. Kahjuks selgub, et kuigi üks eksemplar tal oli, läks see kiiresti kaubaks. Ni on ise raamatut lugenud ning tuletas mullegi jälle meelde, mis riikides peategelane ära käis. Tema sõnul küsitakse seda raamatut üsna palju. „Üks naine küsis minu käest isegi, kus see Ketut Liyer on.“ Tüdruk juhatas ta järgmise inimese juurde. Pärast tulnud naine tagasi ja olla väga rahule jäänud. „Ketut on väga tark. Ta räägib väga erinevaid keeli“, põhjendab Ni. Ise ei ole tüdruk tema juures tasakaalu otsimas käinud. „Ubud on nüüd rahvarohke (crowded)“, ütleb Ni naeratades ning pisikese uhkustundega hääles.
Cinta raamatupood-raamatukogu aknal märkan kohe „Eat. Pray. Love“ raamatut. Seekord indoneesia keeles. Lähemal vaatlemisel selgub, et saadaval on ka uusim inglisekeelne väljalase, mille peal juba Julia Roberts ning sinna juurde ka ametlik ajakiri, mille kaanelt Elisabeth Gilbert rahulolevalt vastu naeratab. Raamatupoe sisemuses on ainsa klaasvitriini taga veel üks inglisekeelne raamat ning lisaks ka autori uusim teos – „Commited. A Skeptic Makes Peace with marriage“. Samas kapis on müügil ka raamat „Kamasutra“ ning budistlik „Siddhattha“.
Müüja, 21-aastane Wayan Oka räägib raamatust ja sellega seonduvast samuti ainult head. Võib-olla tuleb see ta nimest, sest Oka tähendab indoneesia keeles head poissi. Wayan aga tähendab, et ta on kõige vanem laps peres. Temagi on raamatut lugenud. „Good stooory“, ütleb ta. „Hea ärile ja hea Ubudile.“ Kui Ketut Liyeri kohta küsin, lipsab poiss korraks poest välja ja on minuti pärast tagasi ning sirgeldab mulle märkmikusse „Pengosekan“ - küla, kus legend elab. Hakkan juba uskuma, et Ubud ja „EPL“ (lühend. „Eat. Pray. Love“) on taevane liit. Üsna kelmikalt naeratades lisab ta, et sinna saab ka jalutada. Ei peagi taksot võtma.
Taksod ning nende juhid on midagi sellist, millega absoluutselt iga turist Ubudis kokku puutub. Umbes kilomeetrisel jalutuskäigul Ubudi peatänaval – J.I Raya Ubudil ütlen oma 20 korda „Ei, tänan.“ Mida sõbralikumalt seda öelda, seda tänulikumad nad on ning kolmandal päeval ei vaevu mitmed neist oma teenuseid pakkuma.
Taksojuhid on siin universaalsed. Ühtlasi on nad ka giidid, psühholoogid, müügimehed. Nendel välismaalastel, kes siin alaliselt elavad, on alati mõni „oma mees“, keda nad lahkelt teistele soovitavad.
Satun pealt kuulama, kuidas viiekümnendates naisterahvas oma 40-aastasele kaaslasele autot organiseerib... „Jah, ta tahaks täna Ubudi ümbruses ringi sõita ning erinevaid poekesi ja ateljeesid külastada...“ Selleks, et aru saada, kui palju võimalik taksosõit ravitseja juurde võiks maksta, sekkun samuti vestlusesse.
Darge Sawnick (indoneesia nimega Darish Jutawan (Jutawan tähendab indoneesia keeles miljonär) tuli Balile esimest korda 1990. aastal peale seda, kui tal kodumaal vähk avastati. Bali pidi olema tõeline paradiis ning inimesed on ausad. „Mul kulus kümme aastat, et aru saada, et see on vale“, ütleb ta lõbusalt. 2000. aastal otsustas ta lõplikult Balile kolida. Ainsaks varaks pisike pärandus, mille isa talle jättis. Siin kohtus ta oma partneri – Gede Juntawaniga, kellega nüüdseks 8,5 aastat õnnelikult koos on. Facebookis eelistab naine olla oma endise nimega, kuna mehele lapsepõlves külje jäänud „Miljonär“ tekitas liiga suure tähelepanulaine. Hetkel peavad nad ökopoodi ning parandavad teadlikkust tõelisest orgaanilisest tootmisest. Selleks on nad loonud kodulehe Indonesia Organic (www.indonesiaorganic.com). Kui mainin oma jutus maagilist lühendit EPL, teeb naine sõrmedest risti ning viibutab seda minu ees. „See on hirmus. Küsi ükskõik kelle käest, kes siin elab. Sa peaksid nägema neid ummikuid, mis peatänaval on, kui tuuribussid Ubudi turule jõuavad. See on lihtsalt hirmus“. Darish lubab lahkelt teha pilti tema poest, kuid keeldub kategooriliselt enda pildistamisest. „Ma kaotasin hommikul ajataju kui üritasin aru saada, kuidas meie firmat internetis paremini reklaamida. Seetõttu oleksin äärepealt ühele kohtumisele hiljaks jäänud. Mul on juuksed kohutavalt mustad“, lisab ta vabandades. Kui ma pärast Darcy nime Google otsingusse panen, tekib mul korraks tunne nagu oleksin Eestis. Ubud on nii pisike, et igaüks, kellega räägid, on keegi või teab kedagi. Mulle tundub, et sattusin täiesti juhuslikult kokku veel ühe Ubudi elava legendiga.
Kas Ketut Liyer või Ketut Liar (valetaja)?
Elisabeth Gilbert julgustab oma ametlikus blogis tema sõpru Ubudis külastama. Kaardi järgi tundus küla, kuhu raamatupoe poiss mind suunas, on umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Otsustasin taksistide teenusest loobuda ja asusin teele. Põikasin galeriisse, kus pileteid müünud I Putu Martana imestas, kuidas ma polegi veel „medicine man“ juures käinud. Kuigi ta ise teeb ka tuure, mis sinna viivad, oli ta lahkelt nõus kaardi kritseldama, et ma ära ei eksiks. Juhtnöörid olid tegelikult väga lihtsad. Kõnni mööda Jalan Raya Pengosekani tänavat edasi. 200 või 300 meetrit peale bensiinijaama näed vasakule suunduvat pisikest tänavat. „Seal on tal silt üleval. Ta on kuulus,“ lisas Martana. Täpselt nii ka oli. Sildist pilti tehes julgustasid veoautokastitäis kohalikke mind edasi minema. Tundsin, et mulle on „Eat. Pray. Love“ suurelt otsaette kirjutatud. Sinna, sinna, näitasid nad näpuga. Sest „Sinna“ kõik turistid ka lähevad. Nii ei olnudki eriliselt üllatuseks, et maja ees seisis juba üks läikiv saksa autotööstuse mikrobuss.
Indoneesiakeelse sildi järgi võis aru saada, et vastuvõtutunnid on härral 9st 12ni ning 15st-17ni. Kell oli just 11 saanud. Ketut Liyer istus verandal ning vaatas sügavalt silma korea päritolu tüdrukule, kellega Ketut tema emakeeles rääkis. Olin järjekorras teine. Enne mind ootas oma aega heatujuline 34-aastane filipiinlanna – Thea Panes. Suur oli olnud tema rõõm, kui tema autojuht ja giid Merta oli talle öelnud, et muidugi võib ta neiu just õige Ketuti juurde viia. Wayan Merta on ise Ubudist pärit ning elas meie ähmisolekule kerge muigega kaasa. Küsin, miks linnalegendide järgi mõned kohalikud kuulsat ravitsejat ka Ketut Liar (Ketut Valetaja) kutsuvad. Merta arvas, et need, kes sedasi räägivad, ei ole Bali inimesed, vaid naabrid - Jaava saarelt.
Kohalikke olusid ning inimesi põhjalikult tundmata on raske öelda, mis on tõde. Aga teiste kadedusest võib aru saada küll. Ketutil ja tema perel läheb ilmselgelt hästi.
Kui tuli Thea kord, kiitis Ketut teda taevani. Kuulsin üksikuid repliike – ilus, tark, kolm meest, elad 100 aastaseks. Palju seksi. „Ta on naljakas vanamees“, ütles Thea lõbusalt, kui sessioon umbes poole tunni pärast läbi sai. „Kohtume Facebookis“, lisas ta naeratades.
See You later, Ketut Liyer
Võtsin istet pambusest matil ja tutvustasin ennast. Mulle tundus, et Ketut imestas veidi, et ma päris üksi ja jalgsi keskusest olin tulnud. Kohtumine Ketutiga oli mesimagus. Vaadanud üle mu kõrvad, nina, silmad, kulmud, lõuna, põselohud, otsmikukortsud, sain teada, et olen väga ilus, väga tark. Sõrmede järgi on mu siseorganitega kõik hästi. Peopesa järgi elan 100 aastaseks. Muigan, sest olin sama kuulnud ka Theale öeldavat.
Olen õnnelik inimene. Kohtun oma elu armastusega, kellega olen koos elu lõpuni. Mida vanemaks ma saan, seda rikkamaks ma saan. Kirjutamine. Arvutid. Ilusalong. Äri. Nii ma seda raha teenin.
Pulsi järgi on mul palju energiat. Järgmiseks tuli keerata talle selg ning kaelataguse järgi otsustades pidi mul seal ilus nelk olema. Otsin hiljem netist välja, et nelk tähendab naist, jumalikku armastust. Pean oma arvamuse nelgist kui nõuka aja lillest vist ümber kujundama.
„Kas sa sõidad kodus auto või mootorrattaga?“, uurib Ketut. Minu vastuse peale, et ma enamasti jalutan, imestas Ketut jälle. „Miks sa ei sõida?“ Ma ei oska, on minu aus vastus. „Kas sa hommikuti võimled?“. Vastuste ja põlve patsutamise järgi otsustades artriiti mul õnneks ei ole ega tule.
Tõenäoliselt seetõttu, et olin enda elukutsega seoses kirjutamist maininud, võttis Ketut välja kulunud köidetud versiooni raamatust „Eat. Pray. Love“ - Elisabeth Gilberti siira pühendusega. Pidin Ketutile rääkima, mida raamatust temast räägitakse. Raamatu vahel oli mitu järjehoidjat – pidin lugema neid kohtasid, kus temast räägitakse. Pärast lõbustasime end sellega, et otsisime teksti seest kohtasid, kus tema nimi kirjas oli. Seda nalja jätkus umbes kümne nime jagu.
Lahkusin Ketuti juurest heatujulisena ning 250 000 ruupiat vaesemana (ca 250 EEK). Selline on soovitatav annetuse summa. „If You can“, lisab ta oma peaaegu hambutut naeratust naeratades. Kogu meie sesiooni on pealt vaadanud kolm külalist. Ühe kohta ütleb ta – minu tütar. Nad kuulasid suure rõõmuga mu lugusid, kuidas lume peal kelgutamine ning lumememme ehitamine käib. Raske on öelda, kes keda kuulama oli tulnud. Pärast mind jäid nad veel omavahel naerulsui vadistama.
Tänu sellele visiidile õnnestub mul ehk rahvusvahelise ennustaja Jelila „Söö. Palveta. Armasta“ hingesugulase ja armastuse sessioonita (soulmate love reading) (ca 300 EEK) läbi ajada. Kui Ketuti uskuda, siis ei vaja ma ka armastuse energia ümberprogrammeerimist. Seda saanuks ca 850 eesti krooni eest „Söö. Palveta. Armasta“ stiilis päeva raames läbi teha. Selliseid pakkumisi on Ubudis mitmeid.
Bali turismitööstus õitseb tänu Indoneesia valitsuse toele ja Elisabeth Gilberti raamatuimele. Kohalikud, kes turistidega tegemist teevad, näivad „Eat. Pray. Love“ fenomeni teadvat, kuid nende elu Ubudis läheb ikka endistviisi edasi. Turistid tulevad ja turistid lähevad.
See You later, alligator... ütleb Ketut Liyer ka sulle, kui tema juurest läbi astud.
Kas teadsid, et:
...Ubud ei ole linn. Ubudiks nimetatakse piirkonda, mis koosneb 14st külast, mida juhivad banjar (külanõukogud).
Allikas: Wikitravel.com
...Bali inimesed ei kasuta perekonnanimesid. Sõltumata soost saab iga inimene ühe neljast nimest. Nimi sõltub sünnijärjekorrast. Ketut – on neljas nimi. Esimene laps on Wayan. Kui sünnib viies laps, siis tema nimi on Wayan Balik (Wayan, Jälle). Sageli antakse lastele veel lisanimesid.
Allikas: Wikitravel.com
... 2009. aastal külastas Indoneesiat 6.45 miljonit välisturisti. Seda on ligi 4 % rohkem kui 2008. aastal.
Allikas: Wikipedia.org
Lingid:
