Mõista-mõista, kes ma olen...

Pood "Mina" Ubudis

Kallid kolleegid kasutavad juba pikemat aega pesonaalbrändingu mõistet. Sa oled see, kes sa näitad, et sa oled. Ennast võib ka nii osavalt kujundada ja „müüa“, et hakkad ise ka uskuma. Ning oledki selline nagu reklaamis lubatud. Eestis olles moodustus „mina“ oluliselt rohkematest komponentidest – kodu, töö, sõbrad, hulk riideid, emotsionaalse väärtusega esemed jne. Reisidel peab kõik mahtuma pagasilimiitide sisse.

Lõpptulemus on selline, et kui kotist kõik asjad välja laduda võib jääda mulje, et ma olen hirmus asjalik (tehnika vidinad ja juhtmed) ning mu lemmik riideese on musta värvi T-särk (ei, ma ei ole kindlasti Lizbeth Salander Stieg Larssoni romaanidest). Tõenöoliselt annaks mu läptopi analüüs huvitavamaid tulemusi.

Peale kahte kuud olen avastanud, et osa kaasa võetud endast on täiesti ära kulunud, oma aja ära elanud, kuid asemele ostmine on samuti raske. Sest valikuid on lõputult.

Identiteedivahetust on väga lihtne sooritada, kui sa oled enamikule inimestele ainult juhuslik tuttav. Ostukeskuses võib end varustada absoluutselt igasuguse identiteediga. Sinu nägu on sinu Facebooki moodi. Sinu jutud on su Twitteri säutsude mõõtu.

Facebookist on kindlasti näha, et mulle meeldib reisida ning et ma pea alati varjan end päikese eest. Twitter reedab tõenöoliselt mu sotsiaalmeedia vaimustuse.

Aga mõlemad on manipuleeritavad – nii sellega, kui sa endast hästi palju infot annad kui ka sellega, kui sa seda üldse ei tee. Mida rohkem sa endast teada annad, seda kindlamaks see pilt sinust muutub. Mida vähem enda kohta ütled, seda rohkem jääb ruumi spekulatsioonideks.

Stereotüübid aitavad inimesi. Kui sul on kindel kuuluvus, on sinuga vähem jamamist. Umbes nii sai minust „vabakutseline ajakirjanik“, sest olematu töö ja huvidega inimest vaadatakse kui hälvikut. Ja tegelikult ei olnud see ju ka vale, sest üht lugu ma siis tõesti kirjutasin. Kui ühele inimesele on vabadus suurim väärtus, siis teisele on „ühe-päeva-peremees“ elustiil arusaamatu. Kogu oma irratsionaalse reisimise juures olen ma tegelikult üsna organiseeritud. Mulle meeldib, kui ma saan süsteemidest aru – olgu selleks siis ühistranport või pesumasinad. Ju sellepärast ongi minul ikka kõige lihtsam kehastuda enda kontori-nahka, sest mängureeglid on selged. Asjalik riietus. Läikivad liftid. Naeratused ja tervitused. Mängu ilu. Iseasi, kas see on ikka see, kes ma olen, või on see midagi sellist, kuhu olen pidama jäänud. Uus-Meremaal on kontorites õnneks teised standardid ning tõenäoliselt jäävad kontorite uksed tööde osas siiski suletuks. Samas on kõik inimesed sealjuures väga viisakad ja naeratavad. Nii et tunnegi end kaotajana.

Kogu oma elu mitte kaasa pakkimine oli omamoodi kergendus. Samas aga on vahel hea tagasi jõuda enda loomulikku (st harjunud) keskkonda. Mulle meeldivad väga inimesed, kes lähevad ja reisivad nagu tõelised seljakotituristid, kuigi nende pangakontol on piisavalt raha ning kodus on ootamas korterid ja autod. Paljud peatuvad meelega hostelites, kuna seal kohtab inimesi (seda vältida on tõeliselt raske). Aga ükskõik kui lahe nari ülemisel voodil magamine ka ei ole, siis vahel on ikka väga hea maanduda pehmete valgete linadega motellitoas või tunda end kuskil tõesti nagu kodus. Kasvõi nädalaks. Nii snoob olen jätkuvalt. Kuniks see liiga enesestmõistetav ei ole, olen endaga sõber.