29 January 2011

Lullude deliirium


Esprit ja aksessuaarid. Kõlab nagu Daamide Õnn. Tegelikult on asi glamuurist üsna kaugel. Esprit on vabrikus minu meeskonna nimi (Alfta meeskonnaga käib meil tihe rebimine). Aksessuaarideks nimetatakse pisikesi plastikust lullusid, mida ma pisikestesse kilekottidesse pakkima pean (suurtes kogustes).

Minu kotikeses on üks suurem lullu, kaks väiksemat, kümme eriti väikest, siis neli musta asja, 3 kruvi ja kolm sellist asja, mis meenutavad õmblusmasina "jalga". Paned oma sõrmed plastikkaussi ja võtad sealt välja just nimelt kümme 3 mm läbimõõduga lullut. Väikesed võidud! Kui tuleb mõni kiirem asi vahele, siis pean oma lullud jätma ning uue töö võtma. Ühe kleepeka ja ühe nupu kilekotti pakkimine oli tõeline vaheldus.

Kui ma pilgu tõstan (sest enamasti teevadki tööd sõrmed, mitte silmad), näen enda ka teisi inimesi. Teiste töödega. Mõnedele on usaldatud isegi elektriline kruvikeeraja. Sellega tehakse siis pistikuid, sokleid. Oskussõnu veel väga ei valda ma. Peale paari nädalat on selgunud, et ma olen loomulikult aeglane inimene ning kruvikeeraja ei ole enamasti minu sõber. Nii et olen tänulik, kui õnnestub jälle oma lullude juurde tagasi saada. Kõige suurem miinus kongis (cell) töötamise juures on see, siis oled meeskonnas. Igaüks teeb mingit oma lõiku ning lõpuks saab ühise töö tulemusel imeline pistik valmis. Aga kuna tegemist on inimestega, siis mõni on kiirem, teine aeglasem, mõni sõbralikum, teine vaiksem. Inimesed väsitavad. 
 
Ideaalne töö on selline, kus sa saad ise oma süsteemi luua ja selle järgi tegutseda. Selline, kus reeglid on olemas ja neid ei muudeta iga päev, kus kõik inimesed teevad tööd. Hetkel on mul veel soov, et töö oleks vaimuvaba ning et inimestega ei peaks suhtlema.

Hetkel näeb igapäevane rutiin välja nii, et ärkan kell 05.20, kõnnin tööle ca 1 tunni. Tee peale jääb hiiglaslik park (mille läbin 12 minutiga). Tööle jõudes võtan tasuta kohvi ja söön hommikust. Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi... Või kui mitte minu majja, siis töövahendusbüroole kindlasti. Päevas on kaks 15 minutilist pausi ning pooletunnine lõuna. On ka nasuta nett ning telefon. Kui ületunde pakutakse, võtan kõik vastu. Eestase töö-armastuse müüt elab edasi. 
 
Vabrikutöölised jagunevad laias laastuks kaheks – kohalikud ning hooajalised töötajad. Toppida 11h pisikesi jullasid plastikkottidesse (uskuge, see on hea töö!)... Selleks ei ole vaja just ülikoolidiplomit. Kuigi mis siin salata, paljudel võõrtöölistel on see taskus. Ja enamuses ei mõista nende kodused, miks inimene teeb lihttööd, kui ta oma kodumaal ühiskonnale vajalik ja/või tähtis võiks olla. Muidugi on tore mõelda, et ma teen vabrikutööd, kuna see annnab võimaluse samal ajal mediteerida, jõuda uutesse isiksuse sügavustesse. Või siis võiksin väita, et see pole üldse oluline, mis ma teen. Tegelikkuses on minus veel omajagu ülbust või ego, mis ikka mõtleb, et tegelikult olen ma parem.

Minu sotsiaalselt vastutustundlik tööandja annetas Christchurhi linnale 50 000 Uus-Meremaa dollarit maavärinakahjustuste likvideerimiseks. Vahelduseks oli väga värskendav lihtsalt tuima näoga tööliste massi sees (oh millised vahetegemised!) seista ja oodata, kuni lõpuks kauaoodatud tasuta lõunat pakutakse. 
 
Vabrikujuhataja manis oma kõnes, et kui maavärina teade uudisteagentuuride kaudu levima hakkas, siis sai ta kõne firma omanikult (kunagine Uus-Meremaa perefirma oli endale rikka Euroopa kosilase leidnud). Omanik küsis esimese asjana, kas inimestega on kõik korras. Selle koha peal ei suutnud minu kõrval nihelenud „Peace“ tätoveeringuga härra oma arvamust ainult enda teada jätta ning pobises piisavalt kõvasti (nii, et kolleegid kuulevad, kuid ülemused mitte) stiilis, et omanikke huvitab vaid see, kas inimesed on piisavalt terved, et tööle tulla ja omanike rahakukruid täita. Sellised „masuurikad“ on iga sisekommunikatsiooniga tegelenud inimese lemmikud.

Kunagi mõtlesin, et PR-valdkonnas oleks tehases huvitav töötada. Järjest rohkem hakkan arvama, et ise näppupidi sees olles saad palju paremini aru, mida inimesed tegelikult hindavad (vabadust) ning mida vihkavad (tühje lubadusi).

Pole vahet, kas tegu on juhtkonna või lihttöölistega – igas grupis leidub inimesi, kellele miski ei meeldi, selliseid, kellele meeldib kõike. Selliseid, kes teevad kõike ja selliseid, kes ei tee kunagi nagu midagi. Eeskõnelejad, takkakiitjad, salasitasahistajad, ning persona non gratad. Tööpäeva lõppu ootavad kõik. Kõik lähevad oma „päris“ elu juurde. Jusnagu need 11h vabrikus oleks midagi muud olnud. Teine äärmus on lasta end oma tööl endasse imeda. Kas ilma sinu tööta oleksid sa vähem sina ise? Äärmiselt toredad on teooriad, mille järgi on alati valikuid ning tuleb tunda ennast ja järgida oma tõelist sisemist häält... Aga no kuidas sa seda teed, kui sul on umbes kolm ärkveloleku tundi enne voodisse kukkumist. Ei väsi ma imestamast, kuidas paljud inimesed ka perekonnad nende tundide sisse mahutavad. Kvaliteetaeg on vist mõiste, mida siinkohal kasutatakse.

Kui ma oleksin minu töö, siis ma oleksin 24 plastikust osakest ja paar kruvi ühes kuuma õhuga kinni kleebitud kilekotis... Aga õnneks ma ei ole!

Ja nagu Vaiko Eplik laulab: "Mina olen müüdud aparaaditehasesse, iga päev kella seitsmest neljani. Nokitsen aparaate... Aga homme peab midagi juhtuma, sest muidu nokivad aparaadid minu!"

4 comments:

geroli said...

Äge lugu. Tervisi Tallinnast!

Reet said...

Go, Rica! Christchurh pisaraid ei usu! :)

Hannes said...

Jube palju huvitavaid mõtteid pandud ühte postitusse, kõik on sellised mõnusad mõtteseemned ja hakkavad kohe peas ise kasvama, samas jäävad kõik üsna väikseks, sest konkurents on nii tihe... mis ei ole aga üldse paha, sest võib tuua ühe väikse paralleeli loodusteadusest: ühe liigi domineerimine vs liikide mitmekesisus

Edu ja jaksu aparaaditehasetöölisele :)

Unknown said...

Muuseas terminoloogiast:
väikesed - lullud,
nati suuremad - jullad,
veel veidi suuremad - jumbud :)