Rikkis

Pilte ja pikka juttu l2hiajal ei lisandu, sest selgus, et mina saan kohalikus kliimas paremini hakkama kui mu arvuti. midagi talle siin ei meeldinud ja enam t88le ka ei l2he. 8nneks Eesti juba peaaegu paistab. J22b vaid loota, et Tokio voi Helsinki lennujaama ametnikud ei palu arvutit t88le panna, sest siis on ysna kahtlane, kui see t88le ei l2hegi....

Aga muidu olen ikka juba ubade n2gu... Ja r88sa ja roosa. L8bustan end toidupoe kylastamisega. Esmasp2val algab uus soodustuste n2dal / Nutella oli soodus.... 400gr otse topeltl8uaks!

Eestikas!

Ubade farmis töötab üks Queenslandist pärit keskealine mees, kes mitu korda on minult küsinud, et kust ma pärit olen. Iga koht ütlen, et "Estonia". Siis eile võttis ta enda võileibade vahelt lõuna ajal välja ühe ümbriku, pistis mulle nina alla ja küsis, et kas ma seda kohta tean... Oli mingi kohanimi ja siis Norway. No vastasin, et vat ei tea, et see on Norway, mitte Estonia aga julgustuseks ütlesin, et ta juba üsna lähedal õigele asjale. Täna hommikul kell 6.30 kui ta mind hosteli juurest peale korjas, siis küsis, et kuule Rica, mis selle koha nimi on, kus sa elad. "Estonia" jätkasin kangelaslikult oma rida... Vastuseks sain, et kas kohe selline koht ongi? Nalja kui palju. Ma pakun, et homseks küsimuks on, et mis keelt te seal räägite. Ja küll see üllatus saab jäle suur olema, kui "estonian" vastuseks tuleb.

Ma ikka pole maailmas ainus, kes geograafiat ei adu. Aga poe-tädi (kes ikka vahel jutustavad ja sind Darlinguks kutsuvad) uuris samu asju ja noogutas kõiketeadvalt. Pidin tema esimene Eestlane olema. Hoiatasin teda siis, et neid liigub siin veel ringi. Eks näis, kas jaanikuks kurru-nurru eestlased kokku saame...

Vaba päev - Hidden Valley külastus (kodust 20 min jalutamise kaugusel)

Minu igapäevast leivast – ehk inimese võitlus masinaga

Veidi siis kätte jõudnud Kununurra rutiinist. Nädala pärast sain endale töö – ubade (rohelised oakaunad kui täpsem olla) sorteerimise. Näeb see siis välja selline, et suurest masinast lendavad oad jooksvale lindile kus minu ja mu 55 töökaaslase nobedad näpud nende hulgas vigased, katkised, allameetrimehed ja muidu kõverad välja sordivad. Kokku kestab tööpäev üheksa ja pool tundi. Buss võtab hosteli juurest peale kell 06.30 ja toob tagasi ca 17.30. Vahepeal on suuremad ja väiksemad puhkused. Tööpaik on selline suur varjualune, kus kõik eluks vajalik olemas – vesi, joogivesi ja puhkenurk ning vaade oapõllule ja mägedele on boonuseks. Töö konti ei murra. Palgaks on siinne miinimum – kuna aga enamus aega tööl olla, siis on vast isegi lootust midagi kõrvale panna. Et saaks tagasi Sydneysse sõita ja sealt juba Eesti-puhkusele. Ubasid pidi jaguma oktoobrini. Nii et tööd ja leiba jagub.
See on selline lapsepõlve unistuste töö. Selline lapsepõlve kartuliste sortimise järgmine tase. Väidetavalt pidi selle töö raskeks tegema selle igavus. Mul pole veel igav hakanud. Mul on ikka eesmärk ülim meisterlikkus saavutada ja kõik pahad oad headest ubadest eraldada. Näis kauaks motivatsiooni on, sest tegelikult on mul tunne, et oad jäävad peale. Ikka lipsavad nad läbi – aga kuniks ülemused rahul on, on kõik kombes.