Veidi siis kätte jõudnud Kununurra rutiinist. Nädala pärast sain endale töö – ubade (rohelised oakaunad kui täpsem olla) sorteerimise. Näeb see siis välja selline, et suurest masinast lendavad oad jooksvale lindile kus minu ja mu 55 töökaaslase nobedad näpud nende hulgas vigased, katkised, allameetrimehed ja muidu kõverad välja sordivad. Kokku kestab tööpäev üheksa ja pool tundi. Buss võtab hosteli juurest peale kell 06.30 ja toob tagasi ca 17.30. Vahepeal on suuremad ja väiksemad puhkused. Tööpaik on selline suur varjualune, kus kõik eluks vajalik olemas – vesi, joogivesi ja puhkenurk ning vaade oapõllule ja mägedele on boonuseks. Töö konti ei murra. Palgaks on siinne miinimum – kuna aga enamus aega tööl olla, siis on vast isegi lootust midagi kõrvale panna. Et saaks tagasi Sydneysse sõita ja sealt juba Eesti-puhkusele. Ubasid pidi jaguma oktoobrini. Nii et tööd ja leiba jagub.
See on selline lapsepõlve unistuste töö. Selline lapsepõlve kartuliste sortimise järgmine tase. Väidetavalt pidi selle töö raskeks tegema selle igavus. Mul pole veel igav hakanud. Mul on ikka eesmärk ülim meisterlikkus saavutada ja kõik pahad oad headest ubadest eraldada. Näis kauaks motivatsiooni on, sest tegelikult on mul tunne, et oad jäävad peale. Ikka lipsavad nad läbi – aga kuniks ülemused rahul on, on kõik kombes.
No comments:
Post a Comment