Seljakotist ja sellega reisimisest

Kuigi minu seljakott oli üsna kerge – veidi alla 10 kg Euroopa kliimas ning ca 12 kilo Aasia kliimas (kui tossud ja fliis olid ka endale koha leidnud), siis osutus see ikka liiga raskeks. Mitte minu jaoks, vaid minu seljakoti õmbluste jaoks. Kui nüüd päris aus olla, siis ega see mind väga ei üllatanud – mis sa ikka ühelt 2003 aasta Maxima poest ostetud kotilt ootad. Mul oli valida ka „korralik“ seljakott, kuid see oli jälle teismoodi ebamugav. (Seljakottide taskute ja lukkude hingeelu siinkohal pikemalt ei puuduta.) Igatahes jõudsin ma oma kotiga nädalakese ringi käia, kuni juhuslikult avastasin, et õmblus, mis rihmasid koti küljes hoiab, ühest küljest rebeneb.

Kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem. Minu öömaja tänavanurgal ootas mind oma õmblusmsinaga mr Nim. Tema töö kvaliteedist olin juba varem kuulnud – siis oli ta küll maika konstruktsioonist veidi teistmoodi aru saanud ning seega pluusi kandmatuks muutnud. Aeg oli anda talle teine võimalus. Koos mr Nimiga suutsin (õnneks!) tuvastada, et kott on suisa kahest kohast üsna katki.

Läks parandamiseks. Enne läks muidugi kauplemiseks. Nimelt oli mr Nim oma hästi väljateenitud pausil, kui ma oma kotiga kohale jõudsin. Tema partner aga palus mul oodata ning läks mureliku näoga härrat otsima. Klient ju ootab. Igatahes suutsin selgeks teha, et peale 10 min ootamist võiksin tema nimetatud 150 BHT asemel 100 maksta. Tehing sooritatud ja jäin õhtut ootama. Kell 17 oli tähtaeg. Kohale jõudes palus mr Nim mul oodata. Selgus, et ta oli võtnud endale allhankija.

Ootamisaeg möödus kirjut tänavaelu vaadates üsna kiiresti – selgeks sai näiteks kohalik frikadellide meisterdamise meetod. (Taldrikule pannakse ühtlane kiht hakklihamassi, silutakse pealt mingi vedelikuga ning ebainimlikul kiirusel lusikaga vehkides need supipotti kukuvadki) Kott käes, vaatasime koos tehtud töö üle. See, kas asi ka tõesti kvaliteetne sai, selgub juba homme, kui edasi liigun.

Mr Nimile ei andnud rahu, et tal minult 50 BHT saamata jäi ja avaldas soovi, et äkki ikka ma maksan juurde. Õnneks oli mul olnud tarkust jalutada Mr Nimini meelega ilma igasuguse sularahata. Ja siis leppisimegi kokku, et mina räägin oma sõpradele tema teenusest. Aus kaup.

Mr Nim:

Rambuttri tänava ots (7Eleven poolel), Banglumpoo, Pranakorn, Bangkok.

Markidest ja märkidest

Minu kallis vanaema andis mulle lahkumise päeval portsu eesti kroone ning avaldas soovi, et ma nende eest ikka postkaarte koju saadaks. Ma pole siiani reisidelt eriti kaarte saatnud. Kuid vanaemale antud lubadused on pühad. Igatahes lubasin, et saadan vanaemale kaardi igast linnast/kohast, kus ööbin (kui seal postkontor on vms). Esimene siis Cambridge linnast. Postimarki uurides selgus, et see oli välja antud mehe jaoks, kes esimesena maailmas täieliku puusaproteesi paigaldas. Minu vanaemal on üks puus juba proteesida ning teine annab endast ka valusalt tunda. Selline kokkusattumus siis. Ja tore (eks)kolleeg P küsis samuti täna, kas temale saadetud mälupulga ümbriku rahvuslikud rukkililled oli minu valik. Tegelikult oli see Pärnu Eesti Posti töötaja valik. Aga tundub, et postitöötajad üle maailma tunnevad oma tööd hästi. Inimhingede inseneride read täienevad - baarmanid, juuksurid, kohvikupidajad ja nüüdsest ka postitöötajad. Eks näis, mis loo järgmine mark jutustab.

Kus kõht, seal kodu, kus õhtu, seal öö.

Tore on ööbida Eestis olles nii nagu tavaliselt reisidel - juhuslikkuse tulemusel. Üsna lühikese aja jooksul elasin Tallinnas Uues-Maailmas, südalinnas, Rocca-al-mares, Kristiines ning Kadriorus.


Sealjuures nautisin seda, et sain kaasa elada sõprade eludele, kasside eludele, laste eludele, pereeludele, kohvikeetmistele, pudrutegemisele, kama söömistele, veinijoomistele, kitarri ja flöödimängimistele. 
Nautisin vaadet sirelipõõsale, merele, vanalinnale, keskturule, sisehoovile, suurele tänavale.


Ära ei eksinud ning õues või põrandal ka ei pidanud magama.
Selline "eksperiment" siis enne ametlikku reisimist.