Bussi-Birjo, Farmi-Gabriel ja Hüti-Rica

ca 1400m kõrgusel asuv  hütt

Õue-elu, puhas loodus, kõndimine, matkamine (walking, hiking, tramping). Uus-Meremaal on mitu palju väljendeid sama fenomeni kohta. Kõik hõlmavad rohkem või vähem väljakutseid pakkuvatel maastikel liikumist. Ma pole mujal näinud nii palju matkapoode kui siin. Kindlasti on matkamine tõeline tööstus ja turismiharu.

Tsiviliseeritud maailma võlu ja valu on kord. Selleks, et Uus-Meremaal jõiuda tsivilisatsioonist puutumata paikadesse, tuleb sageli kulutada raha, planeerida, broneerida ning püsida planeeritud radadel. Seda vähemasti siis, kui siinsete reeglite järgi mängida.

Mina ei ole mingi matkasell. Minu senised reisid ei ole viinud mind ei väga kõrgele või sügavale. Samas ei tundu sõna matkamine ka võimatu. Meenub, et telgis olen ju ööbinud ning isegi skaudilaagris olen käinud... (rootslased kutsuvad tõenäoliselt võrdõiguslikkuse tagamiseks ka tüdrukuid skautideks..) Pole vist eriline petis.

Kas matkamine on sport või meditatsioon?

Oma esimesel neljapäevasel matkal sattusin rajale, kus paistsin oma valgete tossudega välja nagu... noh nagu esimesel matkal. Samas olen ikka veel veendunud, et parem liikuda mugavates tossudes kui et eelmisel õhtul endae tutt-uued hüppeliigest toetavad, vett sülgavad ning (väidetavalt mitte kunagi haisevad) matkasaapad osta. Seda muidugi juhul, kui ilm kannatab ning tegu ei ole tõesti eksteemse pinnasega. Ilma ei tohi Uus-Meremaal kunagi alahinnata.

Õhtul hütis kokku saades (seltskonda on pigem võimatu ignoreerida) on peamisteks jututeemadeks, et kes kui kaua tuli, kes mida sööb ning kuhu järgmiseks läheb. Küsimusega – kust tuled, mõeldakse, millisest hütist, milliselt poolt rajalt, mitte millisest riigist. Esimene kord vastasin harjumusest ja teadmatusest „From Estonia“, mille peale mu äsjaleitud matkasõber kimbatusse sattus. Eesti hütti siin matkadel (veel) pole. Mis puudutab väledust, siis tõesti mõned inimesed on väledad. Alati leidub neid, kes 4-päevase ja Lonely Planet „Tramping New Zealand“(tõlkes: Matkamine Uus-Meremaal) raamatu järgi üldse mitte kõige lihtsamat matka kahe päevaga läbivad... või 4-päevase väidetavalt lihtsa Kepleri raja 5 (sic!) tunniga läbi jooksevad. Hullud inimesed! Teised võtavad matka kui vaimset väljakutset – looduse ja enda keha tunnetamine... sisaliku jälg kivil... Tõenäoliselt saab teha ka mõlemat.

Hütis tuleb kontrast looduse ja inimtsivilisatsiooni vahe tuleb hästi esile... Lärm, kolin, aga ka soe koht riiete kuivatamiseks, lugemiseks, suhtlemiseks, igaõhtuse (väljateenitud) shokolaaditahvli järamiseks, hüti külalisraamatust tuttavate nimede otsimiseks. Olgem ausad – puhas loodus võib vahel ka olla päris hirmus või häiriv – kui tuuled järsku puhuma hakkavad või tuhat sääske sind närivad.

Matkaselle on absoluutselt igasuguseid – inimesed kiirnuudlitega, inimesed veinipudelitega ja klassist (sic!) pokaalidega, inimesed kolmekäiguliste õhtusöökidega, inimesed, kes TIKTAKi topsis pestot kaasa on toonud, inimesed triibulise sooja pesuga...

Kindlasti oli matkamine parim alternatiiv värisevale Christchurchile. Matkamine on tore – ükskõik kus, kui kaua ning kuidas ning üht teekonda teisega võrrelda on mõttetu. On ainult kogemus. Ning raskete tõusude puhul on ju alati olemas teadmine, et ka see möödub.

ps - Matkad mida läbisin:

Rees-Dart track Mt Aspiring National Park - 4 päeva ohtrate mäeületuste ja orienteerumistega. Metsik ja mudane!

Kepler track - 4 päeva. Nimetatakse Great walk - st hüttide hinnad on kõrged ja rohkem inimesi. Aga vaated olid tõesti kõrgel väga hea.