Kui Christchurchi tabas septembris maavärin, mis Eestiski uudisekünnise ületas, olid minul juba lennupiletid ostetud. 26ndal detsembril, kui linna tabas suur järeltõuge, olin mina Sydneys sugulaste juures. Tegi isegi veidi kadedaks, et seda ei tundnud. Võib-olla seetõttu olin üsna rahulik, kui ühel öösel ärkasin selle peale, et voodi liikus paremalt vasakule-vasakult paremale... Tundus, nagu maavärin justkui äiutas. Kui 22. veebruaril kell 12.51 oma töökohal pealelõunast puhkepausi pidasin, hakkas maa jälle liikuma. Esimene reaktsioon on oodata, mis saab edasi. Tavaliselt jääb see kohe varsti järgi või on üldse tegu rongiga (sest vabriku kõrval on raudtee), või siis läheb hullemaks. Seekord juhtus see viimane.
Tunnistan ausalt, et ma ei teadnud maavärinatest suurt midagi... mis siis tegema peab või mida teha ei tohi. Olin alati arvanud, et maavärin on nagu raputus - maa liigub üles-alla... Sattudes ükskord lobisema ühe siinse postitöötajaga, seletas naine mulle lahkesti, et mõnikord liigub maa üles-alla, mõnikord horisontaalselt edasi-tagasi ning mõnikord tunned lainetust. Nüüd saan aru küll, millest ta rääkis. Selle kümne sekundi jooksul oli tunda kõike. Aga kuna istusin rahulikult õues koos kolleegidega, siis ei tundunud see üldse nii hirmus. Kindlasti ei saanud ma sel hetkel aru,millised tagajärjed sellisel raputusel olla võivad olla. Küll aga jäi kõik ühtäkki väga vaikseks. See oli suur, oli esimene reageering. Peale maavärinat koguti inimesed vabriku parkimisplatsile. Seal teadmatuses ja üllatuses oodates tabas meid mitu järeltõuget... Millegipärast olin alati arvanud, et maavärin on ainsuses - üks värin. Suurest värinast hirmsam on aga need järeltõuked - mis tulevad ootamatult ning võivad olla samuti suured. Ja see kõik kestab ka siis, kui käivad päästetööd, siis kui poed end uuesti avavad.. See kestab ka praegu.
Vabriku igahommikusel koosolekul räägiti mõni aeg tagasi, kuidas maavärinad (peale üht tugevamat järeltõuget, mida ka vabrikus tunda oli, kuid mis kiiresti lõppes) inimeste psüühikat mõjutavad. Inimesed tunnevad ärevust, kurvastust, paanikat. Ka sel teisipäeval oli näha, et inimesed, kellel oli eelmine värin meeles, reageerisid valulisemalt. Paljud inimesed hüppasid kohe autodesse ja sõitsid koju. Esimese asjana haarati mobiilid ja katsuti leida lähedasi. Lõuna-Ameerika päritolu kolleegid teadsid jagada väärtuslikke näpunäiteid, mida teha... Olin juba enne kuulnud, et maavärina korral tuleb varjuda või näiteks ukseavasse joosta (kui see on ca 2 m kaugusel)... Ausalt öeldes on minul küll esimene reaktsioon majast välja joosta - mis võib aga olla just kõige ohtlikum. Samuti poleks ma tulnud selle peale, et peale maavärinat ringi kõndides tasub vaadata, et sa elektriliinide all ei kõnniks. Kõlab loogiliselt, kuid ise poleks selle peale küll tulnud. Aga tõenäoliselt sama abitult tunnevad ennast lõunamaade inimesed talvises Tallinnas, kui korraga on maas nii jää kui vesi ning mittekohalike jaoks tundub sellisel pinnal kõndimine üsna võimatu.
Meil lubati võtta enda asjad ja koju minna. Esimese info järgi oodati kõiki järgmisel päeval tööle. Tol hetkel ei teadnud veel keegi,milline oli selle 10 sekundi tegelik mõju. Kodu poole kõndides hakkas olukorra tõsidus välja tulema. Mida lähemale kesklinnale, seda raskemaks olukord läks. Märkasin, et just hiljuti avatud mälestusmärk septembri maavärina jaoks püsis püsti - telliskividest kollaaž sõnumiga "Ehitame üles. Kivi kivi haaval". Mida rohkem õnnetust nägin, seda kiiremini hakkasin kõndima. Soov jõuda koju onli sellel hetkel väga suur. Nädal hiljem tabasin end mõttelt, et ma ei vaadanud üldse paremale ega vasakule. Muidu oleksin üks tänavavahe enne oma kodu näinud katedraali... või seda, mis sellest alles oli jäänud. Ja ainult tagantjärgi mõeldes tundub märgiline, et kui paar nädalat tagasi seal ühel teenistusel käisin, panin tähele, et infolehel oli põhjalik info, mida teha maavärina korral..
Mina olin õnnelik. Minu kodu oli püsti ning isegi uks avanes. Pilla-palla asjad ning kogu maja nihkumine tundusid tühised. Võtsin kodust kiiruga passi, krediitkaardi ja paar esimesena ettejuhtuvat asja. Istusin mõnda aega koduõuel, kuid istuda oli raske, sest maapind värises nagu tarretis. Kõige hullem kogu selle olukorra juures on turvatunde puudumine ja teadmatus. Inimesed hakkasid tänavatel koos kohvritega liikuma. minu tänavanurgale ilmus politseinik, kes ei lubanud enam kedagi rohkem kesklinna poole minna.
On nagu on. Oli igati selge, et kesklinnas olla ei ole võimalik. Sain kontakti mul külas olnud eesti sõpradega, kellega oli kõik korras ning kelle peatumiskohas sain ööbida. Meil oli nii elekter kui internet olemas. Alles paar tundi hiljem nägin ametlikke uudiseid, mis olid tõeliselt ehmatavad. Tänu sõpradele sain öösel ikka magada - ärkasin küll järeltõugete ajal, kuid paar unetundi tuli ikka kokku.
Üks kolumnist märkis tabavalt - maavärina puhul pole kedagi vihata ja pole suurt midagi teha. Kindlasti ei olnud see maavärin ka kohalike jaoks tavaline. Kuigi Uus-Meremaalaste elus on see tumedam pool alati olemas olnud, oli seekordne looduse jõud selline, mis vapustas kõiki. Ma ei tea, mis on saanud poodnikest, kellelt tavaliselt toitu ostsin või söögikohtadest, kus käia armastasin. "Me hoolime" (We care) ütlevad kohalikes värvides punane-must posterid poodide-kohvikute-asutuste akendel üle riigi. Inimesed tõesti hoolivad. Uus-Meremaa on ikka imeline. Võib-olla just sellpärast, et ta on vahel nii hirmus.
Oma sisetunnet tuleb usaldada. Olin juba paar nädalat varem mõelnud, et oleks aeg mööda maad ringi sõita ning sõpradega aega veeta. Aga ma poleks kunagi arvanud, et selline asi nagu maavärin mingit muud võimalust ei jätagi. Jõuan Christchurchi tagasi paari päeva pärast. Mis mind ees ootab, ma ei tea, kuid see oli ju minu kodu ja tagasi minemata ka ei saa jätta. Kindlasti on mul palju lihtsam oma paari kotiga elu otsast alustada kui väga paljudel püsielanikel.
Tunnistan ausalt, et ma ei teadnud maavärinatest suurt midagi... mis siis tegema peab või mida teha ei tohi. Olin alati arvanud, et maavärin on nagu raputus - maa liigub üles-alla... Sattudes ükskord lobisema ühe siinse postitöötajaga, seletas naine mulle lahkesti, et mõnikord liigub maa üles-alla, mõnikord horisontaalselt edasi-tagasi ning mõnikord tunned lainetust. Nüüd saan aru küll, millest ta rääkis. Selle kümne sekundi jooksul oli tunda kõike. Aga kuna istusin rahulikult õues koos kolleegidega, siis ei tundunud see üldse nii hirmus. Kindlasti ei saanud ma sel hetkel aru,millised tagajärjed sellisel raputusel olla võivad olla. Küll aga jäi kõik ühtäkki väga vaikseks. See oli suur, oli esimene reageering. Peale maavärinat koguti inimesed vabriku parkimisplatsile. Seal teadmatuses ja üllatuses oodates tabas meid mitu järeltõuget... Millegipärast olin alati arvanud, et maavärin on ainsuses - üks värin. Suurest värinast hirmsam on aga need järeltõuked - mis tulevad ootamatult ning võivad olla samuti suured. Ja see kõik kestab ka siis, kui käivad päästetööd, siis kui poed end uuesti avavad.. See kestab ka praegu.
Vabriku igahommikusel koosolekul räägiti mõni aeg tagasi, kuidas maavärinad (peale üht tugevamat järeltõuget, mida ka vabrikus tunda oli, kuid mis kiiresti lõppes) inimeste psüühikat mõjutavad. Inimesed tunnevad ärevust, kurvastust, paanikat. Ka sel teisipäeval oli näha, et inimesed, kellel oli eelmine värin meeles, reageerisid valulisemalt. Paljud inimesed hüppasid kohe autodesse ja sõitsid koju. Esimese asjana haarati mobiilid ja katsuti leida lähedasi. Lõuna-Ameerika päritolu kolleegid teadsid jagada väärtuslikke näpunäiteid, mida teha... Olin juba enne kuulnud, et maavärina korral tuleb varjuda või näiteks ukseavasse joosta (kui see on ca 2 m kaugusel)... Ausalt öeldes on minul küll esimene reaktsioon majast välja joosta - mis võib aga olla just kõige ohtlikum. Samuti poleks ma tulnud selle peale, et peale maavärinat ringi kõndides tasub vaadata, et sa elektriliinide all ei kõnniks. Kõlab loogiliselt, kuid ise poleks selle peale küll tulnud. Aga tõenäoliselt sama abitult tunnevad ennast lõunamaade inimesed talvises Tallinnas, kui korraga on maas nii jää kui vesi ning mittekohalike jaoks tundub sellisel pinnal kõndimine üsna võimatu.
Meil lubati võtta enda asjad ja koju minna. Esimese info järgi oodati kõiki järgmisel päeval tööle. Tol hetkel ei teadnud veel keegi,milline oli selle 10 sekundi tegelik mõju. Kodu poole kõndides hakkas olukorra tõsidus välja tulema. Mida lähemale kesklinnale, seda raskemaks olukord läks. Märkasin, et just hiljuti avatud mälestusmärk septembri maavärina jaoks püsis püsti - telliskividest kollaaž sõnumiga "Ehitame üles. Kivi kivi haaval". Mida rohkem õnnetust nägin, seda kiiremini hakkasin kõndima. Soov jõuda koju onli sellel hetkel väga suur. Nädal hiljem tabasin end mõttelt, et ma ei vaadanud üldse paremale ega vasakule. Muidu oleksin üks tänavavahe enne oma kodu näinud katedraali... või seda, mis sellest alles oli jäänud. Ja ainult tagantjärgi mõeldes tundub märgiline, et kui paar nädalat tagasi seal ühel teenistusel käisin, panin tähele, et infolehel oli põhjalik info, mida teha maavärina korral..
Mina olin õnnelik. Minu kodu oli püsti ning isegi uks avanes. Pilla-palla asjad ning kogu maja nihkumine tundusid tühised. Võtsin kodust kiiruga passi, krediitkaardi ja paar esimesena ettejuhtuvat asja. Istusin mõnda aega koduõuel, kuid istuda oli raske, sest maapind värises nagu tarretis. Kõige hullem kogu selle olukorra juures on turvatunde puudumine ja teadmatus. Inimesed hakkasid tänavatel koos kohvritega liikuma. minu tänavanurgale ilmus politseinik, kes ei lubanud enam kedagi rohkem kesklinna poole minna.
On nagu on. Oli igati selge, et kesklinnas olla ei ole võimalik. Sain kontakti mul külas olnud eesti sõpradega, kellega oli kõik korras ning kelle peatumiskohas sain ööbida. Meil oli nii elekter kui internet olemas. Alles paar tundi hiljem nägin ametlikke uudiseid, mis olid tõeliselt ehmatavad. Tänu sõpradele sain öösel ikka magada - ärkasin küll järeltõugete ajal, kuid paar unetundi tuli ikka kokku.
Üks kolumnist märkis tabavalt - maavärina puhul pole kedagi vihata ja pole suurt midagi teha. Kindlasti ei olnud see maavärin ka kohalike jaoks tavaline. Kuigi Uus-Meremaalaste elus on see tumedam pool alati olemas olnud, oli seekordne looduse jõud selline, mis vapustas kõiki. Ma ei tea, mis on saanud poodnikest, kellelt tavaliselt toitu ostsin või söögikohtadest, kus käia armastasin. "Me hoolime" (We care) ütlevad kohalikes värvides punane-must posterid poodide-kohvikute-asutuste akendel üle riigi. Inimesed tõesti hoolivad. Uus-Meremaa on ikka imeline. Võib-olla just sellpärast, et ta on vahel nii hirmus.
Oma sisetunnet tuleb usaldada. Olin juba paar nädalat varem mõelnud, et oleks aeg mööda maad ringi sõita ning sõpradega aega veeta. Aga ma poleks kunagi arvanud, et selline asi nagu maavärin mingit muud võimalust ei jätagi. Jõuan Christchurchi tagasi paari päeva pärast. Mis mind ees ootab, ma ei tea, kuid see oli ju minu kodu ja tagasi minemata ka ei saa jätta. Kindlasti on mul palju lihtsam oma paari kotiga elu otsast alustada kui väga paljudel püsielanikel.
No comments:
Post a Comment