Sa oled mu esimene eestlane

Avaldatud ajakirjas Naised (aprill 2012)

Kust sa pärit oled? Seda küsimust kuuled kohe, kui oled mõne lause võõraga vahetanud. Aktsentide tuvastamine on omamoodi Austraalia rahvussport. Ma olen eestlane. Austraalias olles rohkemgi kui Eestis.

Kui ma 2007ndal aastal esimest korda Austraaliasse saabusin, oleksin nagu astunud teise maailma. Inglise keel, mis ei kõla nagu inglise keel; naljad, mis ei ole naljakad; pidevalt naeratavad inimesed ning üüratud vahemaad. Aasta pärast lahkudes voolasid pisarad – kas ma veel oma sugulasi, sõpru ja seda maad näen. Tänaseks olen viis korda lühemat või pikemat aega siin olnud.

Kuna tõenäoliselt kõik eestlased teavad, et Austraalia loodus on imeline, siis uuritakse minult pigem, mis tööd teen, palju palka saan ning kas Austraalias on lihtne või raske elada. Ning mis peamine, kus on siis parem – kas Austraalias või Eestis.

Jah – Austraalia elustiil võib olla väga nauditav – hea kliima ning enamasti mõistlik palk ka lihttööde eest. Samas on konkurents tihe ning alati leidub keegi, kes on nõus töö odavama raha eest ära tegema. Olen näinud, kuidas kodutu mees välikohvikus kohvi rüübates uut „palun anna raha“ silti kirjutab, samas olen näinud, kuidas noored tudengid olematu raha eest meeletult tööd rabavad ning ebainimlikes tingimustes elavad. Korterikuulutus, kus elupaigaks on läbikäidava elutoa diivan, on laialt levinud.

Eestis olles ei pea mõtlema, kuidas bussipileti ostmine või prügi sorteerimine käib. Välismaal tuleb otsast alustada ja leppida asjaoluga, et vahel ei käi asjad sugugi mitte nii nagu meile meeldib või nagu harjunud oleme. Tuludeklaratsiooni esitab enamik peresid maksuagentide abiga, pangakaardi koodid saabuvad postiga ning tund aega tööle-koju sõitmiseks on normaalne.

Austraalias tee nii nagu kohalikud teevad, soovitasid mulle mu sugulased... Sünnipäeval viivad teised sind välja, mitte sina ei pea tunde köögis veetma... Laupäeval paki oma piknikukott ja mine randa liha grillima. Tee mis sa teed, peaasi, et oled õnnelik, on Austraaalia elu moto. Raskustest ja haigustest pigem ei räägita. Vähemasti mitte võõrastele. Ning omade hulka arvamine võtab omajagu aega.

Kui kohtad austraallast..

Stereotüüpne austraallane armastab plätusid, surfi ning õlu. Naisversioon armastab kõrgeid kontsi, surfi ja vahuveini. Mõlemad armastavad pruuni määret nimega Vegemite – mis ei ole sugugi shokolaadiga võrreldav. Tegu on seguga, mis maitselt sojakastet, pärmi ja kalja meenutab. Lapsed kasvavad sellega üles – röstsai, või ja noaotsatäis imelist määret. Nii alustavad tuhanded Austraalia pered oma päeva.

Tegelikult on austraaallased muidugi väga erisugused ning riik tõeliselt multikultuurne. Austraallane võib olla igast rassist. Enamasti loeb juba teise põlvkonna sisserännanu end austraallasteks. See on üks põhjus, miks Austraalia nii paljusid tõmbab. Austraaliat kodustada on lihtne.

Üksikuna tunda on siinmail raske. Igapäevasteks vestlusparneriteks saavad bussijuht, poemüüja või võhivõõras inimene bussipeatuses. Tere semu, tšau kallis, on sagedased tervitused. Bussijuht, kes lõpp-peatuses pika kõne peab, kus ta kõiki tänab, kena päeva soovib ning pöialt hoiab, et vihmapilv mujale läheks, on osa igapäevaelust. Parimatel päevadel. Peagi avastad isegi, et astud võõrastele ligi, kes pea turismiraamatus rongijaamas tipptunni ajal õiget teed üritavad leida.

Kuigi see kõlab kulunult, siis siinsed inimesed tõesti on reeglina on sõbralikud ja uudishimulikud. Eestlasel on kohati raske mõista, mis alati selle naeratuse taga peidus on. Kohtumise äraütlemine võib tulla nö kaheteistkünendal tunnil. Mitte sellepärast, et sa neile ei meeldi. Lihtsalt sellepärast, et midagi paremat tuli ette. Meil on selle peale lihtne solvida. Lubadused võivad olla lausutud lihtsalt nö hea tahte märgiks. Meie jaoks tähendab see reetmist. Meie loomuomane tagasihoidlikkus võib aga igav olla ning ausaid ütlemisi võidakse ebaviisakaks pidada.

Uudishimulikud austraallased teavad Eesti kohta reeglina pigem vähe kui palju. Samas pole neil ka eelarvamusi. Sageli kuuled, et oled esimene eestlane, kellega nad elus kokku puutuvad. See tähendab omamoodi vastutust. Väliseestlased on väga uhked oma päritolu üle. Hiljuti siia tulnud noored võib-olla mõtlevad sellele vähem, kuid pole sellepärast vähem eestlased. Elu Eestis on edasi läinud ning Ameerika ja Euroopa mõjutusi on järjest rohkem. Olen minagi olnud kahevahel kui mu onupoeg on mul palunud eesti toitu teha. Minu jaoks on eesti toit kodutoit – see, mida lasteaedades ja koolisööklates jagatakse. Vaevalt, et hakklihakastet rahvustoiduks saab nimetada, kuid oma on ta ikka.

Need, kes Eestist midagi teavad, on reeglina mõne kruiisi raames Eestit, st Tallinna vanalinna külastanud või tunnevad mõnd väliseestlast. Üldiselt on Austraalias eestlane olla hea – see eristab.

Mida kauem Eestist ära olla, seda uhkem on eestlane olla. Olen minagi sadu kordi jutlustanud lugu imelisest e-Eestist ning sellest, et tegelikult on Skype meie oma. Ja loomulikult oleme me sarnased Põhjamaadele - keeleliselt ja kultuuriliselt. Eesti keel on sarnane soome keelele – mis võõramaalasele on tõenäoliselt võrrand kahe tundmatuga. Kuigi ma enamasti lisan, et oleme ikka Ida-Euroopa. Juhuks, kui nendega Eestis olles midagi ebameeldivat peaks juhtuma.

Ma olen õnnelik, et olen saanud siin reisida ning saanud sõbraks oma sugulastega, kuid ei, ma ei jää siia elama. Ja ma ei tule tagasi Eestisse. Aga kas sellel on üldse tähtsust? Minu „mis-iganes-koht“ on mu kodu. Lihtsalt hea on teada, et Austraalia on täpselt ühe lennupileti kaugusel.