Fred Tell jõi oma esimese õlle pubis 1936. aastal. 76 aastat hiljem käib ta ikka samas pubis, kuigi valida oleks pea 60 000 õllesaali vahel. Vähemasti on 94aastasele mehele nüüd õlu kodupubis elu lõpuni tasuta. Kui satute telekast nägema sellist uudislõiku, võite olla üsna kindel, et olete Suurbritannias ja teler on BBC lainel.
 |
| Valik Ühendkuningriigi õlusid |
Pubil on karakter
Kui Eestis tähendab külaliste võõrustamine peamiselt lookas lauda, kust toit kunagi ei kao, siis Briti saartel ei ole kombeks kodus passida. Väidetavalt ainuüksi seepärast, et kui vanasti oli eluolu kehv ja kodus külm, niiske ja kõle, siis ümber nurga pubis oli soe, hubane ja seal sai suheldagi.
Pubiks nimetavad kohalikud peaaegu kõiki asutusi, mis juua ja/või süüa pakuvad. Mõni on uhkete lühtritega restoran, mõni baarileti poole kaldus mosaiikpõrandaga baar. Mõnes moodustab muusikavaliku jukebox. Mõnes ei mängi üldse muusika.
Osa pakub gurmee-elamusi, teised ainult pähkleid ja kartulikrõpse. Leidub pubisid, kus on kümme telerit, millest näeb vähemasti kahte paralleelset jalgpallimatši, uudiseid ja hobuste võiduajamist. Aga selliseidki, kuhu kord nädalas kogunetakse viktoriiniks.
Suurbritannias öeldakse, et pubil on karakterit. Selle all mõeldakse, et selles pubis kohtab karaktereid. Nii võivad baarileti ees kõrvuti seista jalgpallifänn, motomehed või vanaproua tviidist jakiga. Sekka lapsevankreid kärutavad pered, armunud noored ja mehed, kes näevad välja nii, nagu nad elaksid seal – otsekui osa mööblist.
Muidugi leidub pubisid, kuhu võõras ei julge astuda. Selliseid, kus kõik kõiki tunnevad ja iga sisenejat mõõdetakse pilguga. Või selliseid, kus juba kell üheksa hommikul valjuhäälselt bravuuritsetakse. Kohati on raske hinnata, kas satud kogemata kaasinimeste tülisse või ei.
Põhjuse pubisse minna leiab alati. Õigemini: põhjust isegi ei otsita. Pubi on inglasele kodu väljaspool kodu. Või kodu pikendus. Pubi kohta öeldakse sageli “public house” ehk tõlkes “maja kõigile”. See on koht, kus maailma asju arutada, pereasju klaarida või ümbrust uudistada. Hea neutraalne pinnas. Peale selle tuleb pubisse ju jalutada. Seegi klaarib pead ja südant.
Võistlus surmani
Kui keegi tahab teile näidata ideaalset Inglismaad, võiks see välja näha umbes nii ...
Peatute kaunis nooblis Inglise linnakeses. Näiteks Londonist kahetunnise autosõidu kaugusel Cheltenhamis, mis on kuulus oma spaade ja hobuste võiduajamiste poolest. Laupäeval vaatate seal ühe väga olulise jalgpallimatši (ja jalgpallimatšid on üldjuhul olulised) esimese poolaja ühes pubis, teise poolaja teises pubis ning pärast võtate takso, et sõita pool tundi külakesse, mis on kuulus tänu oma pubile.
Cheltenhamis toimub “The Grand National” ehk 1839. aastast korraldatav maailmakuulus hobuste võiduajamine. Võistluses jooksevad ja hüppavad 40 hobust üle 30 takistuse elu ja surma peale. Tänavu finišeeris neist 15.
Hollow Bottomi-nimelist pubi peab endine ratsanik ja nii on pubi logolgi hobune, kes hüppab üle takistuse, mis on tehtud linnastest.
Kihlveokontoritel oli aasta kõige menukam päev. Lõpuks suri esifavoriit (kukkumised ja kokkupõrked tegid kahjuks oma töö), võitis eikeegi, ja seda rohkem oli põhjust pärast püsti seistes tähistades või haavu lakkudes uuesti lauda tagasi istuda.
Pubis juuakse kõike, süüakse kõike ja räägitakse kõigest. Kes joob õlut, kes veini, viskit või teed. Traditsiooniliselt minnakse pubisse pühapäeval ahjupraadi sööma (Sunday Roast). Lihaga ahjuprae juurde kuulub Yorkshire’i puding, mis on Põhja-Inglismaalt pärit küpsetis.
Esimene teadaolev retsept pärineb 1737. aastast. Piima, muna ja jahu segu küpsetatakse vormides, mis sarnanevad muffini omadega. Lõpptulemus on õhuline ümmargune saiake, mis maitseb nagu õhk, kuid täidab kõhtu.
Kui ütlesin baaridaamile, et see on minu elu esimene pühapäevalõuna pubis ja esimene Yorkshire’i puding, vaatas ta mind üllatusega, kuid teatas reipalt, et ju nüüd järgneb neid eluaeg!
Sünnipäevalisele tehakse välja
Niisama uhke nagu britt on enda kodupubi üle, on eestlane oma kodu üle. Kodu on kindlus ja väärtus. Üks korralik Eesti mees peab ikka perele maja ehitama ja seda alati sõpradele-külalistele näitama.
Inglismaal nimetatakse majas elamiseks sedagi, kui tegelikult elada naabrite vahele kokku pressituna. Kuidas on võimalik öelda, et elad majas, kui maja kaks seina on naabritega ühendatud? Täiesti arusaamatu.
Eestlane tunneb end kodus õige hästi. Ja veel paremini, kui külalistele süüa-juua pakkuda saab.
Võib-olla aitab söömine vältida kõnelemist. Täis suuga ju ei räägita. Nii saadakse üle esimesest kohmetusest. Ja joome selleks, et oleks julgem rääkida.
Kujutage ette kahte eestlast, kes astuvad pubisse, kus muusika ei mängi ja inimesed vaikselt räägivad. Süüa ka ei pakuta. Võtavad õlle ja istuvad lauda. Vaikus? Paanika? Kahele inglasele on see kõige loomulikum asi maailmas.
Inglismaal kutsutakse sünnipäeval sõbrad pubisse. Enne söövad kõik kodus või pubis kõhud täis. Hiljem ostavad pubis endale ja sünnipäevalapsele jooke ja heal juhul saab too õnnitluskaardi. Keegi isegi ei tule selle peale, et päevakangelane peaks midagi välja tegema.
Kavatsen oma sünnipäeval torti teha ja kutsun külalised ning sunnin neid sööma viis–kuus tundi jutti soolast ja magusat vaheldumisi. Näis, kas pärast seda jaksab veel keegi pubisse minna.
Artikkel ilmus ajalehes Pärnu Postimees 04.07.2012
No comments:
Post a Comment