Foto: Gordana Maljkovic
Kuninganna Elisabeth II tähistas oma 60ndat valitsemisaastat päev läbi vihmas seistes. Paraad Thamesi jõel oli vihma tõttu plaanitust tagasihoidlikum. Wimbledoni tennis käis väljakule katus peale - väljakult katus ära taktis, peatades iga kord mängu pooleks tunniks. Vihm kustutas kaks korda mööda maad rännanud olümpiatõrviku. Ennustatakse ajaloo vihmasemaid mänge.
Britid said kuninganna teemantjuubeli puhul lisa puhkepäeva. Linnasid ja külasid kaunistasid Suurbritannia lipu vimplid, mis kitsaste tänavate vahele riputati. Üle riigi korraldati tänavapidusid. Vaevalt olid suhkruvõõbaga kaetud koogid söödud, kui britid ühiselt telekate ette kogunesid. Peale 74 aastast ootamist jõudis Wimbledoni finaali oma poiss – Andy Murray. Kuuldavasti on Murray britt kui ta võidab ning šhotlane kui ta kaotab. Šoti lipp ja briti Union Jack lehvisid jätkuvalt. Kõik see oli alles soojendus. Lisandunud on olümpialipud.
Meedias on pea kõik uudisised seotud olümpiaga. Olümpiatule teekonda on jälgitud piinliku täpsusega. Veebis on kättesaadavad interaktiivne kaart, pildigaleriid, inimesed saavad oma elamusi jagada. Tõrvikukandjateks on reeglina need, kes on teinud midagi märkimisväärset oma kogukonna heaks. Näidanud üles heatahtlikkust või kangelaslikkust nagu näiteks Manchesteri tulekandja Carl Tilson, kes lihasdüstroofia tõttu on ratastoolis, kuid sellele vaatama oma saatusekaaslasi innustanud on.
Teisalt on ajalehtede esikülgedele jõudnud uudised, et olümpia on muutunud kommertsürituseks. Paljud tõrvikukandjad on suursponsorite valitud. Näiteks Coca-Cola nimetas tõrvikukandjaks 22 ameeriklast, mis paljudele tavakodanikele arusaamatuks jäi. Furoori on tekitanud McDonaldsi monopolõgus müüa friikartuleid. Olümpiatöötajad suisa protestisid ning võitsid. Neile tehti erand ning nüüd saavad nad ka teiste kaupmeeste friikaid süüa. Mängude külastajad peavad aga ainult McDonaldsi toodanguga leppima.
Foto: Mark Waugh (Manchesteri linnavalitsus)Britid on arusaadavalt mures mängude turvalisuse pärast. Probleemide vältimiseks on astutud palju samme. Mõndasid neist on tabanud ka kriitika. Mängudel ei ole külalistel kanda logo või muu sõnumiga riietust, keelatud on suured peakatted. Lisaks turvanõuded, mis on kõigile tuttavad lennujaamadest. Viimased on sattunud samuti tugeva kriitika alla, kuna nad pole olnud piisavalt efektiivsed sportlaste ja turistide riiki lubamisel. Kaks nädalat enne mängude algust selgus, et turvafirma pole suutnud piisavalt töötajaid värvata ning valitsus on lubanud abiks 3500 kaitseväelast. Londoni äridel soovitatakse töötajaid kodutööle lubada, et turistide horde niigi ülerahvastatud Londoni ühistranspordis punktist A punki B viia.
Kuid olümpia jõuab Londonist kaugemale. Märkan Manchesteris teel lennujaamast linna olümpialippe – siin toimuvad olümpajalgpalli kohtumised. Kuigi see ei ole jalgpallihullule rahvale kuigivõrd tähtis. Esimesel kohal on kohalik liiga ning seejärel äsja lõppenud Euroopa meistrivõistlused. Kuhu mängud ise ei jõua, sinna jõuab vähemasti olümpiatuli. 70 päeva on see tuluke risti-rästi mööda riiki ringi käinud, et 27. juulil avatseremooniale jõuda.
Mina jõudsin Lake District piirkonda pea samaaegselt olümpiatule ning üleujutustega. Vett kahte lehte laiali lüües sõitsin läbi väikelinnade, mida kaunistasid juba mainitud lipud ning teeäär oli pikitud siltidega, mis teavitasid olümpiatule liikumisest.
Raske oli ette kujutada, et keegi tõesti võttis vaevaks vabatahtlikult vihma kätte seisma minna. Pole imestada, et kui tõrvik Grasmere linnast läbi läks, meenutas see pigem matuserongkäiku. Peale ettevalmistusi ja ärevust oli kõik umbes 20 minutiga läbi. Kahe päevaga on maha sadanud kuu norm. Seda on liiga palju isegi kohalikele, kes on harjunud elama Inglismaa kõige vihmasemas piirkonnas. Lillepoemüüa teatas tabavalt, et tal on lugemine sassi käinud, mitu päeva järjest sadanud on. Tüdimus vihmast on segunenud tüdimusega olümpia ootusest.
Britid on ettevaatlikud ning küünilised, kui jutuks tuleb mängude korraldamine. Sama kriitilised olid nad ka kuninganna juubeli ning inglise tenniseässa suhtes. Kuid siiski – kuninganna juubelikontsert täitis tänava ning usun, et üle riigi valasti pisaraid paljud koos Andy Murray'ga.
See annab alust uskuda, et 27. juulil on suur enamus vihmavarjusid ja kummikuid briti värvides ning inimesed uhked, et suurlinn London olümpiamänge võõrustab. Vihmas ja tuules kulunud lipud ja ripendavad plakatid jäävad Suurbritanniat kaunistama veel aastateks. Brittide pärast loodan, et Andy Murray seekord võidab. Ikkagi Wimbledon, mis sest et olümpiamängude raames. Selline elu iroonia oleks igati sobilik lõppakord briti rahvuslikule suvele.
No comments:
Post a Comment