Kurrunurruvuti maa ehk uus kodu Kununurras

piltidel> aborigeenide kujutamine looduspargi 6petlikel teadetetahvlitel & valge inimene p2ikese k2es.

Kununurra on oma asukohta (ei kusagil) arvestades suhteliselt tsiviliseeritud. Linnakest läbivad turistide karavanid ja maasturid, et minna loodusparkidesse, mis linna igast küljest ümbritsevad.
Tsivilisatsiooni märk on toidupood Coles (meie Prisma näiteks) ja Target (sisuliselt Kaubamaja). Kuigi kaubavalik poodides võrreldes Sydneyga on väga erinev. Aga arusaadav ka – Sydneys müüakse talve riideid, siis müüakse ainult suve riideid :) Kõige meeldivamaks üllatuseks osutus see, et siin ei ole mozzisid (ehk siis moskiitosid). Seda seetõttu, et neil ei ole siin sobivat kliimat. Seega võib õhtul väljas istuda ja tähti vaadata ning ei peagi end mingi jubeda asjaga sisse määrima. (Darwinis oli olukord vastupidine).

Jõudsin kohale väikese viivitusega õhtul kell 7 – bussil läks üks kumm katki ja selle vahetamine keset ei-kusagit võttis tunnikese. (bussil on nii palju rattaid all, et seda kummi katkiminekut ei tundundki) Vastu oli tulnud hosteli auto ning hostelis juba Teele ootas... Laud restoranis (kus õekesed töötavad) oli juba kinni pandud... Väsinud aga õnnelik võiks selle õhtu kohta öelda. Teele ja Kadri on siin juba mitu mitu nädalat olnud ning klassifitseeruvad juba peaaegu kohalikeks. :)

Järgmisel päeval tegin linna-tuuri. Hindava pilguga promeneerisin mööda väikelinna tänavaid (tänavad on laiad ja kinnistud suured, sest maad siin jagub). Leidsin interneti ja kohviku, mis ühendatud raamtupoega ning kus wifi levib. Tuli meelde tunne, kui esimest korda Tartus vana Wilde uksest sisse astusin...
Jõudsin ka töö-büroosse, kus selgus, et maatöö on visa tuure üles võtma. Ilmad on olnud siin tavapärasest jahedamad ja melonid ei ole veel valmis. Aga tuleb vaid kannatust varuda – küll nad valmivad ja siis on 20-30 lisakätt vajalik. Lisaks töö-poe juhatajaga jutustades tuli välja, et üks farm otsib marketingi assistenti. Ma pole enda CV-d juba tükk aega kuhugi saatnud. Aga sedakorda saatsin. Kaua ilm tööta olla ei saa/ei oska. Rahavaru veel veidi on aga lihtsalt logelemine (ilma sealjuures raha kulutamata) on asi, mida ikka alles õppima pean.

Linna valitsevad aborigeenid. Nende ühendus maaga on ilmselgelt tugev – käivad nad enamasti paljajalu ja istuvad muru peal (ka siis, kui pinke on). Ma arvan, et see maaga ühendus on neil tõesti tugevalt geenides. Huvitav aga, kuidas nende järgmine põlvkond end üleval peab – need, kes kasvavad üles Coles toidu ja abirahadega. Praegune põlvkond tundub olevat üleüldises kimbatuses. Alates 60ndatest on nad tuttavad alkoholiga. Võrreldes euroopa kultuuriga ei ole nende geenid sellega kohanenud. Muutustega kohanemine on teema, mis aborigeenide kultuuri uurides omab täiesti uue tähenduse. Maailm pidi hakkama teistmoodi toimima. Erinevad hõimud pandi kokku. Kuna nad on nii eraldi elanud, siis olid neil oma kombed, arusaamad, oma keel. Ühe hõimu jaoks on aastas 4 aastaaega, teise hõimu jaoks 6 aastaaega. Ja valge inimse jaoks on siin 2 aastaaega. Kujutage ette segadust. Siis lahutati naised meestest. Seejärel otsustasid valged, et lapsed peavad olema emade juures kuni nad on 16. Aborigeeni kultuuris lähevad noored poisid 9 aastaselt meeste juurde. Passi said nad 60ndatel. See tähendas, et nad said siis ka kooli minna või reisima. 1960ndatel! Kununura tänaval kõndides aga on selge, et kihistumist vähendada on suhteliselt võimatu – iga valge inimene tunneb siin, et ta on väga valge nahaga. Ning naeratust vastu reeglina ei saa. Kununurra on nende Kuruunurruvuti kuningriik.

Seda võib vist juba reisimiseks nimetada

Nii nädalake enne mu tagasisõidu piletit (esialgset ;) hakkasin sõitma üles põhjapoole. Mida ekvaatorile lähemale, seda toredamaks läheb. Austraalia põhjaosas on valgete inimeste jaoks kaks aastaaega – kuiv ja märg hooaeg. Igatahes on hetkel kuiv hooaeg algamas – vihmavalangud ja niiskus on kadunud ning alles on jäänud päike. Loodus kuivab tundidega ning üht tuuri tehes oli raske uskuda, et veel mõni kuu tagasi laius põllu asemel sisuliselt suur jõgi. Rahulik ojake oli siis 18meetrise veetasemega.

Öeldakse, et NT (Northen Territory) on päris omaette maailm. No kindlasti on see erinev Sydneyst. Mina linna-rott muidugi elu väikelinnas eriti ette ei kujuta. Kuigi – mida väiksem kohake, seda kiiremini uue olukorraga lepid. Pole valikuid ega kiusatusi. Aga Darwin (kus paar päeva turistina olin) osutus (noh nädalaks või nii) sisuliselt suurlinnaks. Kino, supermarket ja aasia köök nign mereranna-turg, kuhu neljapäeva ja pühapäeva õhtul kogu linn (vähemasti sel hetkel seal olevad turistid) tulevad. Aga inimesed on võrreldes Sydneyga veelgi personaalsemad ning aborigeenide populatsioon juba märkimisväärne. NT väikelinnades on nad enamasti enamuses.

Kuna tahtsin veidi loodust näha ja onupoja soovitusel hüppavaid krokodille vaadata, siis võtsin ette kaks ühepäevast reisi. Pildid kõnelevad rohkem kui sõnad siinkohal. Kõige muljetavaldamad minu jaoks olid igapäevased kulupõletamised. Seda tehakse täiesti teadlikult – et hiljem, kui juba ilm väga kuumaks läheb, suuri põlenduid vältida. Tuli hoitakse kontrolli all. Niimoodi twkivad ainsad pilved taevasse. Suitsuvine pilved – muidu on taevad sini-sinine ja päike kulla-kollane :)

Nüüd istun 11 h bussis (4 ja 5 tunnised otsad on kagu Mustamäelt keslinna sõit) – muidugi on ohtralt jalapuhkamispeatusi ja buss on jahe ning juhid sõbralikud. Bussis on hulk noori – kellele sama reisisiht mis minul – Kununurra. Töö-otsa kindlat mul veel pole aga 100% inimestest kes kuulevad sõna Kununurra teavad selle linna süninüümi – puuviljakorjamine, töötamine... Peale viit kuud saab päris tore olema eesti keel koduse keelena taas kasutada.

Riinale ;) Schnappy...

Pildid tehtud hyppavate krokodillide tuuril. Sina oled paadis. Krokodillid on vees ja giid hoiab lihatykki ohus... Ja siis nad kyppavadki. Aukartust2ratavad loomad. Siin j6kke k2si pesema naljalt ei l2he.

Sissekanne saabub hiljem. Praegu veidi pilte.

Mindil beach market. Turg, rand ja sajad inimesed paikeseloojangut vaatamas. Viimane ei vedanud alt. (Darwin, Northen Territory)

Targad kutsikad

Leidsime uue nime uuele põlvkonnale (on see siis nüüd Y või Z vms teadlaste jaoks) "smart puppy's". Need on need noored, kes peale keskkooli lõppu kodumaal laia maailma lähevad ja avastavad peagi, et maailmas on lõputult palju vabadust. Vabadust minna õppima ükskõik kuhu, ükskõik kelleks. Aga liiga palju vabadust pole ka hea - siis muutub otsustamine üsna raskeks. Üks tore tsehhi tüdruk, kellega koos töötasime võrdles ülikooli valikut abieluga - tuleb ju vähemasti kolmeks aastaks ühte kohta jääda. Aga ükskõik millise riigi, linna, eriala kasuks ta ka ei otsusta, ma olen enam kui kindel, et ta saab elus hakkama. Või siis teisisõnu "kõik sood sõidab, kõik marjad maitseb" nagu minu vanaemal on kombeks öelda. Minul on aga hea meel, et ülikool on selja taga ja sõpru ja töökohti Eestis niipalju, et side Eestiga ära ei kao.

Sydney-perioodi kokkuvõte

Täna küsis mu onunaine, mis mul seni Austraalias kõige rohkm meeldinud on. Võtsin väikese mõtlemispausi. Õige oleks öelda Sydney (sest ma siit väga kaugele pole jõudnud). Aga viis kuud on olnud piisavalt pikk aeg, et seda linna ja siinset elu veidi tundma õppida.

Minu soovitused nendele, kas siia tulevad:

1. kõndida kõndida ja veelkord kõndida mööda ranniku-äärt. Ükskõik millist :)

2. käia Glebe turul ja seejärel süüa üks suuur hommikusöök mõnes kohvikus

3. avastada Tai toit

4. minna nädalavahetuse õhtul Kings Krossi (väidetavalt kõige kriminogeensem paik maailmas) - minu hinnangul aga täiesti turvaline. Iga teine auto on politsei oma :)

5. kõndida mööda Oxford streeti ja avastada, et oled moest maha jäänud

6. kõndida mööda George streeti ja avastada, et pole juba 15 minutit inglise keelt kuulnud või inglisekeelseid silte näinud (ps - Hiinalinn)

ja minu isiklik lemmik - istuda kell pool seitse hommikul Ooperimaja lähedal (Circular Quey)kohvi ja saiakesega ja vaadata kuidas linn ellu ärkab.

Nagu sõda oleks lauast üle käinud

Järgmine kord, kui lähete mõnele seminarile, konverentsile, siis palun pea meeles, et:

¤ kui sul pole kohvipausi, siis ära torma kohvikannu juurde;
¤ portselantassid sobivad mitmekordseks kasutamiseks;
¤ ära topi salhvrätikut vm prügi kohvitassi, klassi vms sisse, sest keegi peab selle sealt välja koukima;
¤ prügi pane selleks ettenähtud kohta. Enamasti on selleks mõni talrdik kuskil laua servas...

...kui nii teed, siis toob teenindaja sulle alati kõige värskema kohvi ja kõige värskemad saiakesed.

Kolm kuud kohvikeetmist ja taldrikukandmist on möödas. Aeg väikeseks vahelduseks.