Nii nädalake enne mu tagasisõidu piletit (esialgset ;) hakkasin sõitma üles põhjapoole. Mida ekvaatorile lähemale, seda toredamaks läheb. Austraalia põhjaosas on valgete inimeste jaoks kaks aastaaega – kuiv ja märg hooaeg. Igatahes on hetkel kuiv hooaeg algamas – vihmavalangud ja niiskus on kadunud ning alles on jäänud päike. Loodus kuivab tundidega ning üht tuuri tehes oli raske uskuda, et veel mõni kuu tagasi laius põllu asemel sisuliselt suur jõgi. Rahulik ojake oli siis 18meetrise veetasemega.
Öeldakse, et NT (Northen Territory) on päris omaette maailm. No kindlasti on see erinev Sydneyst. Mina linna-rott muidugi elu väikelinnas eriti ette ei kujuta. Kuigi – mida väiksem kohake, seda kiiremini uue olukorraga lepid. Pole valikuid ega kiusatusi. Aga Darwin (kus paar päeva turistina olin) osutus (noh nädalaks või nii) sisuliselt suurlinnaks. Kino, supermarket ja aasia köök nign mereranna-turg, kuhu neljapäeva ja pühapäeva õhtul kogu linn (vähemasti sel hetkel seal olevad turistid) tulevad. Aga inimesed on võrreldes Sydneyga veelgi personaalsemad ning aborigeenide populatsioon juba märkimisväärne. NT väikelinnades on nad enamasti enamuses.
Kuna tahtsin veidi loodust näha ja onupoja soovitusel hüppavaid krokodille vaadata, siis võtsin ette kaks ühepäevast reisi. Pildid kõnelevad rohkem kui sõnad siinkohal. Kõige muljetavaldamad minu jaoks olid igapäevased kulupõletamised. Seda tehakse täiesti teadlikult – et hiljem, kui juba ilm väga kuumaks läheb, suuri põlenduid vältida. Tuli hoitakse kontrolli all. Niimoodi twkivad ainsad pilved taevasse. Suitsuvine pilved – muidu on taevad sini-sinine ja päike kulla-kollane :)
Nüüd istun 11 h bussis (4 ja 5 tunnised otsad on kagu Mustamäelt keslinna sõit) – muidugi on ohtralt jalapuhkamispeatusi ja buss on jahe ning juhid sõbralikud. Bussis on hulk noori – kellele sama reisisiht mis minul – Kununurra. Töö-otsa kindlat mul veel pole aga 100% inimestest kes kuulevad sõna Kununurra teavad selle linna süninüümi – puuviljakorjamine, töötamine... Peale viit kuud saab päris tore olema eesti keel koduse keelena taas kasutada.
Öeldakse, et NT (Northen Territory) on päris omaette maailm. No kindlasti on see erinev Sydneyst. Mina linna-rott muidugi elu väikelinnas eriti ette ei kujuta. Kuigi – mida väiksem kohake, seda kiiremini uue olukorraga lepid. Pole valikuid ega kiusatusi. Aga Darwin (kus paar päeva turistina olin) osutus (noh nädalaks või nii) sisuliselt suurlinnaks. Kino, supermarket ja aasia köök nign mereranna-turg, kuhu neljapäeva ja pühapäeva õhtul kogu linn (vähemasti sel hetkel seal olevad turistid) tulevad. Aga inimesed on võrreldes Sydneyga veelgi personaalsemad ning aborigeenide populatsioon juba märkimisväärne. NT väikelinnades on nad enamasti enamuses.
Kuna tahtsin veidi loodust näha ja onupoja soovitusel hüppavaid krokodille vaadata, siis võtsin ette kaks ühepäevast reisi. Pildid kõnelevad rohkem kui sõnad siinkohal. Kõige muljetavaldamad minu jaoks olid igapäevased kulupõletamised. Seda tehakse täiesti teadlikult – et hiljem, kui juba ilm väga kuumaks läheb, suuri põlenduid vältida. Tuli hoitakse kontrolli all. Niimoodi twkivad ainsad pilved taevasse. Suitsuvine pilved – muidu on taevad sini-sinine ja päike kulla-kollane :)
Nüüd istun 11 h bussis (4 ja 5 tunnised otsad on kagu Mustamäelt keslinna sõit) – muidugi on ohtralt jalapuhkamispeatusi ja buss on jahe ning juhid sõbralikud. Bussis on hulk noori – kellele sama reisisiht mis minul – Kununurra. Töö-otsa kindlat mul veel pole aga 100% inimestest kes kuulevad sõna Kununurra teavad selle linna süninüümi – puuviljakorjamine, töötamine... Peale viit kuud saab päris tore olema eesti keel koduse keelena taas kasutada.
No comments:
Post a Comment