Päris elu – Eesti.

Armas Tallinn

Kui reisimise all peetakse silmas edaspidi liikumist, siis kodumaa külastamine on tagasitulek. Kuigi tegelikult ei ole ju sisuliselt vahet. Enamik inimesi jääb käima puhkamas samades kohtades. No kui ikka hakkab üks Tai rand meeldima, siis miks mitte sinna minna. Kas siis reisitakse edasi või tagasi? Ja siis sõidan tagasi Uus-Meremaale. Kuigi aja mõttes sõidan hooga hoopiski ette.

Minu parim sõbranna abiellus. Muidugi ma tulin. Lisaks olid mu Austraalia sugulased siin – sain neile nädata Eesti elu ja ühtlasi seda ise ka taas-avastada. See, et jäin oma (pool)vendadega esimest korda 30 aasta jooksul ühe pildi peale, on samuti märkimisväärne. Oli selliseid päevi, kus mitte midagi ei juhtunud, midagi ei toimunud. Oli neid, kus sai läbitud hulk kilomeetreid ning neid, kus oli kohtumisi 4-5 tükki jutti. Ühest vestluslauast teise, ühe kohvi-koogi juurest teise juurde. Enamik neid kohtumisi oli väga intensiivsed ning häbi on nende pärast, mille puhul pidin kella vaatama, et järgmisele hiljaks ei jää. Oli nii pikalt plaani võetud kui ka täielikult juhuslikke kohtumisi. Lisaks kõik see, mis reisimisel luksus – arstid, juuksur ja muu taoline.

Lisaks oli mu missioon ema internetti viia. Läptop. Mobiilne internet ja ca 3 päeva õpet. See tähendab... hulk kohvi, shokolaadi, rahustavaid jalutuskäike ning mõningast ärritumist. „Ma pole ju Lenin!“ teatas mu ema põhjendades, et ega talle kahe päevaga kõik meelde ei jää. Mis tuletab meelde, et ta loeb ka nüüd mu blogi.

Kui mu eestissetulek teatavaks sai, hakati uurima, et kas tulen tagasi. Ma tegelikult ise ka kartsin, et mulle kasvavad juured alla. Võib-olla sellepärast, et ma olen ühe korra „puhkusele“ tulnud ning siis tööintervjuul käinud ning sügisel siin end jälle sisse seadnud. Aga nagu kuuldavasti on teise lapsega juba lihtsam, on ta teise minekuga. Ise oled rahulikum vist. Nii et mingit kuulumise vajaudust tänase päeva Eestisse mul küll peale ei tulnud. Ju olen niigi Eesti asjadega ikka kursis ning suhtlen eesti inimestega pigem rohkem kui vähem.

Reeglina on ju nii, et reisides jõuad uude kohta, kus enamik inimesi sind ei tea ning midagi sinust ei taha – välja arvatud taksojuhid, joogimüüjad, hotellipidajad, tuurikorraldajad jne jne jne. Kodus on teistmoodi. Kodus on perekond ja sõbrad. Kodus ju teatakse, et mis koolis sa oled käinud, kellega linna peal vahele jäänud ning milline auto või jalgratas sul on. Kodus teatakse, kuidas reeglina käitud ning mis juttu räägid või millesse usud. Ja justkui tahad ikka rohkem meeldida, parim välja näha, võimalikult tarka juttu ajada ja mida kõike veel. Aga võib-olla on see rohkem minu kui üleüldine probleem.

Aga mis siis Eestis oli? Eesti Nokiaks võib pidada pikki lõunaid, aeglast aega. Ja eks ma pidin vastama ikka paljudele küsimustele. Mis tööd sa teed? Kas ära elab? Mis sa peale tööd teed? Need esindasid ratsionaalset lähenemist. Kas maavärina ajal oli hirmus ka? Millal sa tagasi tuled? Need andsid märku emotsionaalsest lähenemist. Kas oled nüüd õnnelik? Küsisid hingelised hinged.

Loodan, et need küsimused said ka vastused ning ehk on inimestel aega ka sügisel minna inimestega lõunatama, kohtuma ning aega koos veeta. Ja seda ka siis, kui need inimesed elavad siinsamas, mitte ei ole ainult korraks tulnud. Ja kui põhjust ei ole, siis tuleb see välja mõelda. Ja mina üritan seda rohkem välismaal teha. Anna ainult inimestele võimalus ning avastad end hoopis põnevate sündmuste keskelt.

Aga rohkem kui nendele küsimustele vastata, meeldis mulle elada kaasa selles päris elus siin – kelle jaoks on päris see, kas laps ikka kakab, kelle jaoks tema esimene gin ja tonic peale kaht last, kelle jaoks küsimused enda kohast maailmas, kelle jaoks riskid, kelle jaoks uued algused, kelle jaoks kodu, kelle jaoks elu kõige õnnelikumad päevad. Ja uskumatult armas, et inimesed lasevad endale niimoodi ligi.

Seisin vanalinna vaateplatvormil kui päevavalgus oli läinud ning vaatasin seda imeilusat linna. Küsimuse peale, kas sa ei taha siin elada, vastasin aga kohe ja kindlalt – ei taha. Kahju on ka, mis salata, aga ei. Kuni on vabadus liikuda ning olla eestlane igas maailma nugas, siis seda teengi. Ja Eestist olen reisimisel küll ainult võitnud. Ka siia „tagasi“ reisimistest.

Kuigi Eestis on väga põnevad ajad (ning Tallinn on väga aktiivne ja laheda energiaga külalistele), siis on mul endal ikka tunne, et ma pole piisavalt äge või tugev, et elada nii nagu ma endale peas ette kujutan. Eriti kui peas on see, et Eestil on palju õpetada ja õppida muust maailmas ning koostöövõimalused ei piirdu ainult sarnase tausta ja arusaamistega inimeste ja riikide vahel. Mul pole mingit plaani kuhugi emigreeruda. Enam-vähem tean, et mis kandis järgmise aastakese võiksin elada, kuid kuidas päris elu läheb, seda ju ei tea.

Igatahes ilma nende asjadeta, mis jäävad seljataha, ei saa ju minna ka edasi. Mis on minu päris elu? Lähen lennukile, mis muud.