Otsa sai...

Otsa sai...

Mineku motiivid

Uus-Meremaale minek või seal elamine pole kunagi minu eesmärk või suur unistus olnud. Minu esimesed kokkupuuted selle maa ja eelkõige nende inimestega olid 5-6 aastat tagasi, kui Saksamaal tehnoloogiamessil asjalik olin. Mina esindasin seal Eestit ning meeldiva osana sai seal tutvust teha ka teiste riikidega. Tšiili veinid, Malaisia toidud ja Uus-Meremaa stiil ja inimesed jõudsid minuni just niimoodi messiõhtutel stendist stendi kulgedes.

Mäletan, kuidas mind võlus Uus-Meremaa ühtne disain – siiani on riigi sümbol must värv ning sõnajalaleht.

Lisaks lummavad vestlused ning kuhjuvad visiitkaardid. „Kui Aucklandi satud, võta kindlasti ühendust!“ Mäletan, et neil oli üks minister, kes oli korraga vist turismi ja majanduse teemade peal väljas. Väike riik, inimesi vähe. Tuleb targalt tegutseda. Nii on mul juba aastaid mitu Uus-Meremaa rinnamärki (ikka selle rahvusliku sõnajalalehe omasid) olnud. Lõpuks võtsin need ka Uus-Meremaale kaasa.

Teine mõjutaja oli Austraalia. Eks olin minagi Austraalias Uus-Meremaalasi kohanud (nii nagu eestlased käivad Soomes tööl, käivad kohalikud Austraalias rügamas). Olin isegi Tasmaanias käinud, mis pidi olema samasugune nagu Uus-Meremaa. St ohtralt puude, põõsaste ja lammastega kaetud. Kui ma avastasin, et Austraalia uks oli minu eest lukku pandud (ei olnud sel hetkel tahtmist õppima minna), siis tundus Uus-Meremaa oma working-holiday viisaga kõige lihtsam lahendus. Ma pole kindel, kas need lihtsad lahendused kõige paremad on... Aga kui tahta asjalikku elu ja pikaajalisi plaane elus vältida, on need parimad asjad, mis sinuga juhtuda võivad. Mõeldud-tehtud.

Kohalejõudmise emotsioonid

Uus-Meremaale jõudsin peale paari kuud Aasias ringitrallimist. Järsku oli külm (kuigi oli Uus-Meremaa suvi). Christchurchi tänavad tundusid maailma kõige vaiksemad, sest seal ei ole ühelgi inimesel rollerit, millega turiste tänavatel taga ajada! Tsivilisatsioon. Mis sest, et retro.

Kiiresti harjusin ära, et koduriiete ja meigita peatänava poodi minna on täiesti normaalne. Kui sõbranna Londonist külla tuli, naeris ta pea iga vaateakna juures. Mul on hea meel, et ta seda retrolinna pildistas (elanikuna ju eriti ei viitsi pildistada). Päev pärast tema lahkumist ei olnud enam seda linna olemas. Internet oli imekallis ja mahupiiranguga (Skype võtab hullult megasid!). Tsiteerides majaomanikku: See ei ole Euroopa! Siin laenutatakse DVD-sid, mitte ei tõmmata filme internetist! (Uus-Meremaa on muide esimene riik, kus allalaadimine tõesti karmi karistuse kaasa toob).

Lullude deliirium Christchurchis

Nii kurb kui see ka ei ole, siis tuleb aeg-ajalt tööl käia. Raha teenimise eesmärgil. Tegelikult on tööotsimine ja töötamine olnud parim viis kuidas päris Uus-Meremaad ja inimesi tundma õppida.

Õnnelik juhus viis mind aparaaditehasesse. Ma vahel ikka mõtlen tagasi selle aja peale – et kuidas on võimalik, et tehase elu saab olla inimlik? Et kuigi teed kõike mehhaaniliselt ja võimalikult efektiivselt, õnnesub sul olla ka inimene. Ma arvan, et võti oli siin hea ülemus, kes oskas kõigi alluvatega jututeemad leida. Ja oskas ka kuulata. (Tööl käimise ajal seda muidugi ei täheldanud. Siis oli ikka hea veidi vinguda.)

Tehase aeg oli huvitav eksperiment ka kommunikatsioonijuhtimise mõttes. Et mis tunne oleks olla suhtekorraldaja tehases. Kuigi ma ise läksin ülikoolist otse kontorilaua taha tähtsat tööd tegema, siis selline ameerikalik „päris elu“ kogemus oli ikka hea. Vaatasin neid asjapulki, kes linnavalitsuse ametliku visiidiga kaasas käisid ja tehase omasid, kes hinge kinni hoidsid, et keegi midagi valesti ei teeks või ei ütleks... Muljemajandus on ka siinmail hinnas.

Markide meka Wellingtonis

Maavärin, mis tõi kaasa ka sisemise kõikumise, viis mind Wellingtoni. Seal tundus olevat tööd ning see polnud nii suur linn nagu Auckland. Pealegi – maavärina aegu liikusid jutud, et inimestel ei soovitata sinna minna. Et Uus-Meremaa kõige suurem linn (Kuigi Wellington on pealinn) on täis ja uks lukku pandud sisuliselt.

Kuidagi väga kiirelt õnnestus leida töö. Mis oli nagu tehase töö, aga kontoris. Hiljem järgnesid ka tööd, kus oli vaja mõistust rakendada. Mul õnnestus jagada kontorit uus-meremaalase, sakslase, jaapanlase ning hispnaalasega. Ma olen väga õnnelik, et ma ei tundud end seal kunagi võõramaalase või võõrana.

Valge tüdruk maoori kohvikus- Kiaora!

Tänu ettekandjaelule sain ma tuttavaks maooridega. Töötasin maoori perefirmas, kus valgeid tüdrukuid eriti ei olnud. Lisaks olid kliendid maoorid. Ning erinevalt nö tavakujutlusest (vaesed ja saamatud), on need maooride kõrgkiht – uhked autod, firmad, üllad ideed.

Eestlased armastadvad tööst rääkida. Aga selle aasta jooksul – kuigi tööd on tehtud, siis rohkem on jäänud need inimesed, kellega koos või kelle heaks töötatud.

Vahepeal tundus mulle, et elan siin kolme elu korraga – hommik kontoris, õhtu ettekandjana, öösel kirjutan artikleid. Oli selline intensiivne aeg. Aga ka see möödub. Ja peagi on aega lihtsalt olla ja energiat koguda, sest varsti on seda jälle ohtralt vaja!

Pisike maailm

Sõitsin suvel kuuks ajaks Eestisse parima sõbranna pulma. Tallinn-Pärnu bussis oli perekond (vanaema, ema-isa, lapsed), kes olid pärit Uus-Meremaalt, kuid elasid Sydneys, Austraalias. Naise vend oli Austraalias kohtunud Soome tüdrukuga. Nüüd oli suguvõsa pulma tulnud ja tegi väikese sissepõike Eestisse.

Maailm on järsku nii pisike, kui avastad, et sind seob võõraste inimestega sadu pisiasju- ühiseid kohti, arvamusi, teadmisi ja mõtteid.

Ning tagasi jõudes imestasin, et kuidas ma küll nii kiiresti olin Uus-Meremaaga ära harjunud. Inimesed on reeglina sõbralikud ning heas mõttes uudishimulikud. Eks ma veidi kardan, et olen siin vati sees olemisega ära harjunud...

Uus-Meremaa oli korraks mulle kodu. Iga kord, kui lennujaamas Uus-Meremaale reisijaid märkan, naeratan mõttes. Ma tean! Ma tean!