Ämblikupalavik

Peale Austraalia reisi kipun Austraaliat igal pool rohkem nägema - filmides tulevad mingid maastikud tuttavad ette, mõni inimene meenutab mõnd austraalia-tuttavat jne jne jne. Ja nii juhtubki, et kui märkad seinal ämblikku, siis esimese hooga hakkad mõtlema, et kas see on nüüd see kuri redback..sest Austraalias teatavasti võib ka mõni toaämblik üsna mürgiseks osutuda. Selles mõttes on küll Eestis hea :) Selline tore kohaloleku kontroll oli täna - Tallinn, detsember 2008, toaämblikud ei ole mürgised.

Pikk jõulupikutamine

Jõulude ajal kergelt haige olemine on vist päris populaarne - kõik võtavad aja maha - ju siis ka keha. Ju tahab ka puhata. Nii et minu igapäevaste Jaansoni ringide läbimise plaan (pikk jalutusrada Pärnu jõe kaldal) jäi ainult plaaniks ja tegelikkuses veetsin kõige rohkem aega voodis lesides... Oma suureks rõõmuks avastasin, et olin õige valiku teinud. Seda vähemasti Lin Yutangi silmis, kes oma raamatus "Elamise tähtsus" voodis pikutamisele suisa terve peatüte lamamisele pühendab ja on veendunud, et vähemasti üheksa kümnendikku maailma tähtsamatest avastustest on sündinud kell kaks või kell viis hommikul, kui teadlane või filosoof on end voodis kerra tõmmanud.

Tsiteerin siis pisut.. /.../ Voodis lebamiseks on omad, õiged ja luksuslikud viisid. /.../ Usun, et üks suurimaid elumõnusid on voodis jalad kõverasse tõmmata...Kõige parem on mitte lamada tasasel asemel, vaid asetada end suurte pehmete patjade abil umbes kolmekümekraadise nurga alla, kas üks või mõlemad käed kukla taga.

Ja kui mu realistidest sõbrad nüüd juba sügavalt ohkavad, siis ärge muretsega. Härra autor lubab ka toolil istuda (suisa kolm tundi) - sest kogu inimelu kulgeb töö ja mängu, pinge ja vabanemise tsüklitena. Kõrgeima elutarkuse võime saavutada üksnes siis, kui me vaheldame sirget kontoris töötamise asendit ja diivanil väljasirutatud asendit pärast tõsist tööpäeva.

Mul on hea meel, et ma endale jõulukingiks madratsi ostsin ja et homme jälle kontorilaud ootab.

Käes on kingivahetuskuu

Muidugi tahaks teha olulisi kingitusi paljudele olulistele inimestele. Aga olude sunnil on nii, et tahtmisest vahel üksi ei piisa. Aga ka majandussurutise tingimustes ei ole põhjust nukrutsemiseks. Ma pigem arvan, et parem on jätta kink üldse ostmata ning oma kodus ringi vaadata - aastatega on tekkinud sinna kindlasti paras kultuurkiht - head raamatud ja plaadid näiteks, mis endale soetatud on. Miks siis mitte jõulu ajal neid jagada - välja laenutada ja pärast tagasi saada. Avastasin, et nii mõnegi raamatu puhul tekkis kohe mõte, kellele seda võiks lugemiseks pakkuda...
Ja kingisaajal ka hea meel - raamat ei jää raamaturiiulitele tolmu koguma - seda saab tagasi või edasi anda. Jõukust tuleb ju ringi jaotada!

Rahu hinge! Komm põske!

Jõul 2008!

Kus on minu kodupood?

Hakkasin ükspäev mõtlema, et mis on õigupoolest linnaosa nimi, kus ma nüüd elan – keskklinna kant küll, kuid kus täpsemalt? Ma arvan, et kui öelda Tõnismäe, siis oleks vist kõige õigem. Aga mis on Tõnismäe kui elukeskkonna kese? Meil on siin Kaarli kirik, Rahvusraamatukogu, Kaitsepolitsei, Hambapolikliinik, Mereakadeemia ja Patendiamet. Nende vahele üks kitsas rida elumajasid.

Aga kus on minu kodupood? Minu pagariäri või minu puuviljalett? Kus ma näen inimesi, kes minuga ühes kandis elavad? Ega see nii lihtne ei olegi. Töökoht on üks sotsiaalne koht ja siis kodu. Aga sinna vahele, nii ca 20 minutilise jalutuskäigu peale ei jää midagi, mida oma linnaosaks pidada. Minu kodu on Tallinna vanalinn ja kesklinn. Suur avalik ruum ja kaunid kohvikud – aga minu kodune toidupood on mul veel leidmata ning juuksus ja kingsepp on mul ikka Pärnus.

Kaubamaja toiduosakonna töötaja näeb sadu kliente päeva jooksul. Klienditeenindusstandard võib isegi väga kõrge olla, kuid ma ju ometi tean, et kaubamaja müüa ei hakka mind kunagi tänaval või turul juhuslikult kohtudes teretama.

Kuidas saada oma naabritega tuttavaks? Tuleb järgmist ühistu koosolekut ootama jääda.

„Ma tahan kõike! Ja kiiresti!“

...Nii alustas oma elufilosoofia rääkimist mulle üks Iiri päritolu noormees, kes oli lõpetanud oma tööpäeva raamatupidajana ning pidas plaani, et endale veel üks töö võtta. Sest 9-5ni töö viib sind kaugele. Aga kui siis veel 20-23 töö teed, siis jõuad ju kiiremini kohale. Kohale õnne ja kõikide võimaluste maale.

Kodu-Eestis aga saadavad inimesed töö-kirju südaöösel. Seda ka peale 9-5ni töö tegemist. Ja seda mitte suure õnne ja varasema pensionipõlve, vaid tähtsate asjade pärast. Eesti on väike ja igaühe panus on tähtis. Nii tähtis, et selle sisse võib end samamoodi matta nagu unistustesse majast mere ääres ja lõpututest golfiturniiridest.

Tolle Iiri kangelase jutt tundus mulle tol korral naeruväärne – julgeda tunnistada, et ta teeb seda kõike vaid raha (ja sellega kaasneva vabaduse), kuid peamiselt siiski raha nimel... Nii primitiivne! Aga tegelikult on see vist päris suur julgus – olla enda vastu nii aus. Aga mille pärast mina kiirustan?

Kiirnuudlid ja valehäbi

Tehes mõned kiired arvutused, olen jõudnud järeldusele, et tuleb elustiili muuta. Aga ärge saage valesti aru – võlad, mis on tekkinud reisimist on vähemasti minu jaoks sellised, millel on rohkem väärtust kui sellel konkreetsel rahasummal. Aga muidugi – elada on ju ka vaja ning fotode vaatamine kõhtu ei täida.

Kuigi Eestis olles räägivad kõik MS ja ML (majandussurutis ja majanduslangus), nii tippjuht kui koristaja, siis praktikas on toidupoes ikka inimestel kärud täis ja ilumaailmas Nivea kreemi juures veel saba ei ole.

Aga luksuse lõksu on kerge langeda – sest lõhnav dushigeel pakub rohkem naudingut kui harilik seep. Aga mis on eesmärk – saada puhtaks. Nii et keskenduks siis sellele. Ja kui võtta midagi luksusena, siis seda ka tõeliselt nautida. Ja tegelikult ei saa ka ekslusiivkosmeetikast midagi, kui aega selle pealemäärimiseks niikuinii ei ole.

Esimeseks muutsin enda lõunasöögi harjumusi – see polnudki nii raske, kuivõrd olen juba harjunud ja harjutanud end sellega, et lõuna on pigem sümboolne ja õhtuti kuidagi rändab rohkemad ja toekamad palad suhu. Kuid valides söögiks väikese supi, priisates suisa keefiri ja leivaviiluga, sain kaaskolleegidelt päris mitu kommentaari. Ja nii ei pannudki mind väga imestama, et minu tänast kiirnuudlisöömist jäid mitmed uudistama. Ja see polnudki nii väga odav – lähim toidupood, kaubamaja, suutis mind tõsiselt üllatada 5 eek kiirnuudlitega.

Kas vaesus või säästmine on tõesti midagi, mida peab häbenema? Miks mulle tundub, et kallitest autodest väljuvad tegelased end Säästumarketi lettide vahel kuidagi väga väikseks teevad?

Kunagi vaidlesin ühe saksa vanahärraga, kes luges sõnad peale, et laenu ei tohi võtta. Üritasin öelda, et muudmoodi ei saa. Tema sellega ei nõustunud. Parem ole üldse ilma.

Its a bargain! Aga on ju tore, kui inimene saab kokku hoida ja siis võib-olla endale midagi väärtuslikumat lubada. Igaüks hindab eri asju. Ja ma olen nõus nädal aega kontoris kiirnuudleid sööma, et ühel neljapäeval sõpradega kohvikus kooki süüa ja süümepiinadeta lattet peale rüübata.