Jõulude ajal kergelt haige olemine on vist päris populaarne - kõik võtavad aja maha - ju siis ka keha. Ju tahab ka puhata. Nii et minu igapäevaste Jaansoni ringide läbimise plaan (pikk jalutusrada Pärnu jõe kaldal) jäi ainult plaaniks ja tegelikkuses veetsin kõige rohkem aega voodis lesides... Oma suureks rõõmuks avastasin, et olin õige valiku teinud. Seda vähemasti Lin Yutangi silmis, kes oma raamatus "Elamise tähtsus" voodis pikutamisele suisa terve peatüte lamamisele pühendab ja on veendunud, et vähemasti üheksa kümnendikku maailma tähtsamatest avastustest on sündinud kell kaks või kell viis hommikul, kui teadlane või filosoof on end voodis kerra tõmmanud.
Tsiteerin siis pisut.. /.../ Voodis lebamiseks on omad, õiged ja luksuslikud viisid. /.../ Usun, et üks suurimaid elumõnusid on voodis jalad kõverasse tõmmata...Kõige parem on mitte lamada tasasel asemel, vaid asetada end suurte pehmete patjade abil umbes kolmekümekraadise nurga alla, kas üks või mõlemad käed kukla taga.
Ja kui mu realistidest sõbrad nüüd juba sügavalt ohkavad, siis ärge muretsega. Härra autor lubab ka toolil istuda (suisa kolm tundi) - sest kogu inimelu kulgeb töö ja mängu, pinge ja vabanemise tsüklitena. Kõrgeima elutarkuse võime saavutada üksnes siis, kui me vaheldame sirget kontoris töötamise asendit ja diivanil väljasirutatud asendit pärast tõsist tööpäeva.
Mul on hea meel, et ma endale jõulukingiks madratsi ostsin ja et homme jälle kontorilaud ootab.
No comments:
Post a Comment