Kellel on Aasias müügieelis?

Läänes näeme vaeva positsioneerimisega. Panustame brändimisse, turundusse, sotsiaalmeediasse. Iga juht teab, et firma nimi ja nägu loevad. Teeme kõik selleks, et teha selgeks, et just meie toode või teenus on ainulaadne ja eriline.

Tai tänavatel liikudes jääb mulje, et siin ei vaevu keegi eristuma. Keegi ei ole võõbanud oma toidukäru eriliseks. Kümme õmblusteenuse osutajat on pea kõrvuti – kõigi näidistooted on sarnased, kõigi müügimeeste kutsungid ühetaolised. Tuuride väljumiste ning saabumiste kellaajad ning marsruudid tunduvad äravahetamiseni sarnased. Kõik müüvad esmapilgul sama kaupa, hinnavahed on olematud.

Turisti jaoks on oluliseimad toidu- ja reisiteenus. Mõni toidukohake on üles pannud toidu pildid (või toidu plastikust koopia) ning omab inglisekeelset menüüd. Turist peatub meelsasti oma kaasmaalase juhitud kohas, kus võib rääkida lapsepõlvest, tähtsatest lääne asjadest ning olla kindel, et espresso on espresso.

Suurim tuuride erinevus näib olevat liiklusvahend (mõjutab ka hinda) - kas merele viib luksusjaht, kaater või harilik paat. Ökoturism näib peamiselt tähendavat seda, et sind viiakse sööma kohalikku restoraniomaniku, mitte sisserännanu juurde. Otsuse tegemise juures saab määravaks, kas voldik on kirjutatud heas inglise keeles või kas tuuri müünud agent oskab vastata lisaküsimustele. Kohapeal selgub, kas giid teab enamat, kui kohustuslikud laused.

Mõni tuurikorraldaja võiks reisi alustada pisut hiljem (ja lasta laisklemisega harjunud turistidel harjumuspäraselt magada) ning lõpetada veidi hiljem. „Päikeseloojang paadi pardal“ kõlab ju küll nagu müügiargument. Kas pannkoogikäru, mis on neoonkollaseks võõbatud ning kannab nime „Rasta Banana“ on seljakotituristide seas menukam? Turundustele näib Aasias võimalusi jätkuvat.

Miks peatub kohalik ühe toidukäru juures, kuigi neid on kõrvuti umbes viiskümmend ning viie kilomeetri raadiuses teist niipalju. Võib-olla ei olegi ostu sooritamine selline rituaalne ning läbi kaalutud otsus nagu meie oleme harjunud. Peatun siis, kui kõht tühjaks läheb ning võtan oma karri sealt, kus on parimad lõhnad ja rohkem sagimist.

Mida näitab see turisti või kohaliku kohta, kes eelistab osta endale värskendav jook rahvusvahelisest 7/11 kioskiketist, mitte selle vastas olevast kohalikust pudupoest? Kurb, kui Aasia läheb täpselt sama teed mis meie. Elurajoonidest kaovad pisipoed ning kohvikud lähevad pankrotti sellepärast, sest kogu raha on kulunud sisekujundusele. See sama valge inimene istub Aasias üsna hea meelega ka plasttoolidel ning laseb sealsamas grillitud kalavardal hea maitsta ning kiidab lihtsat elu taevani.

Tee tööd, kuid ära näe vaeva

Sama leidlik nagu Henry Ford oli asjade efektiivsemal tegemisel, on Tai inimesed elu mugavaks elamisel. Peegel massažisalongi tagaseinas lubab mugavalt isegi kliendiga tegeledes seebiseriaali peegeldust näha. Kui sinu ülesanne on kolida kellegi elu ühest kohast teise, on loogiline, et istud veoauto kastsis selle diivani peal, mida sa kolid. Kohvik avatakse siis, kui esimesed kliendid tulevad. Koristaja äratab üles omaniku, omanik koka ning too teenindaja – õnneks on kõik oma pere liikmed ning see, et teenindajal on padjanägu ees ning uneriided seljas, ei häirigi näljast turisti, kes ootab, et peremees talle American breakfasti serveeriks.

Õhtusel ajal muutub seesama kohvik, pudupood või internetikohvik-reisibüroo taas koduks. Nii tunnedki end natuke piinlikult, kui „open“ sildiga reisibüroo-internetikohviku uksest sisse astud ning avastad end keset pereelu. Telekas mängib, pereisa mängib arvutimänge, ema paneb last magama. See, et seal pole kahjuks ühtegi kohalikku kaarti saada, tundub isegi armas. Kohviku vannituba on tõesti pere vannituba koos hambaharjade ja muu vajalikuga. Restorani osas lükatakse peale tööpäeva lõppu toolid ja lauad kõrvale ning see muutub elutoaks. Y generatsioon on seda meelt, et töö ning eraelu on üks ja seesama. Esmamulje järgi tundub, et Tais oskavad seda ka vanemad inimesed ning siia jäänud välismaalased.

Küsimusele „kui kaua sa siin juba oled?“ vastab nooruke euroopa päritolu hotelliomanik vaid käeliigutusega – seinal on 10 küsimust, millele ta lihtsalt vastata ei viitsi. Nimekirjas on ka näiteks küsimus, kuidas WC potti kasutada (ämbrist kausikesega vett peale uhada). Kui omanik otsustab keset õhtut end kohviku diivanil välja magada, siis ei jää külalistel muud üle, kui astuda ise baarileti taha – valada endale ise üks õlu ning see märkmikusse ka ausalt sisse märkida. Iga rannamajakese kohta on üks arveraamat. Jookide ja majutuse eest maksad alles siis, kui lahkud. Tekib tunne nagu kaardiga makste – tarbid ja tarbid, kuid raha nagu ei kulugi. Kui sulle ei meeldi, et omanik on otsustanud jalgpalliõhtu asemel iseendale peo korraldada, siis uks on seal. Sul on sul alati võimalus lahkuda.

Kella viie paiku hommikul lõpetavad Bangkokis oma tööpäeva prügiautopoisid. Kaks mees kabiinis, kaks autokatusel. Tühi prügikott istumise alla, käed puhtaks, õlu lahti ning väike snäkk sinnajuurde. Tööpäeva lõppu ootame me siiski. 

Kohtumine Mr J-ga

Aastatetagune Rough Guide räägib Ko Tao saare rubriigis kellestki Mr J-st, kes saab turisti kõiges aidata. Praegu tegutseb saarel juba lugematult mistereid oma supermarketi, reisibüroo, hotelli või restoraniga. Mr J aga pakub lisaks eelpoolmainitud äridele maailma asjade seletamise teenust Sairee beachi lähedal oleva templi juures.

Tänu temale saab külaline teada, et:

• templis ei võeta turistdelt raha;
• nad on taimetoitlased (Taimetoitlane on sale, terve, päike tema nahka ei kõrveta);
• kui sul pole lapsi, siis peaksid sa annetama oma sissetulekust 70%, et hoida maailma tasakaalus.
• 2012 algab kaheksa aastat kestev õnnetuste periood. (Kui praegu tundub, et ilmas juhtub hulle asju, siis hakkab neid suisa iga päev juhtuma);
• selleks, et maailma hoida, tuleb hakata taimetoitlaseks. Alustada võib järk-järgult. Sul on veel 2 aastat aega.

Sel ajal, kui Mr J-d kohal ei ole, tuleb piirduda infomaterjalide lugemisega (piltidel).  

Reisimine =

korilus:

söök, jook, WC, voodi, vesi, pesu pesemine, elekter, internet;

suhtlemine:

sõbrad, võõrad, loomad, sisekosmos;

kalkuleerimine:

rahavahetus, arve kontroll, tasaarveldus, eelarve korrektuur;

liikumine:

pood, rand, trenn, uus sihtkoht;

ootamine:

ilm, buss, paat, rong, laine, idee;

stressamine:

tühi kõht, üleväsimus, kehv tervis, pettus;

rutiin:

korilus, suhtlemine, kalkuleerimine, liikumine, ootamine, stressamine.

Paanikaosakond

Ämblikud, maod, kõrgused, tomatid – millegi vastu on inimesel ikka foobia või hirm. Tunnistan ausalt enda päikesefoobiat ning sünnimärgipaanikat. Kuid jah – see ei seganud päikesevaba Eestit päikeselise Aasia vastu vahetamast. Üritan teha vahet mõistlikul teadlikkusel ning hirmudel. UV indeksi hetkeseisu kuvav veebisait ei ole mu interneti avaleht, kuid päevitamas mind ei näe.

Eestis oli üsna raske olla päikesepõlgur. Arusaadav – sest kui päikest on, tuleb seda kasutada. Nii mõjusin oma kaabu ja pikkade käistega sel suvel üsna koomilisena. Maakera kuklapoolel on olukord vastupidine. Austraalia ja Uus-Meremaa on aastaid tegelenud nahavähi võitluse ning ennetustööga. Nii võib üsna kindel olla, et bikiinidega kell 12 rannas lebav olevus on turist. Aasias nähakse vaeva oma naha valgendamisega. Kui meil müüakse deodorante „ei jäta valgeid triipe“, siis siin on müügil just nahka valgendavad deodorandid. Päikese/vihmavarjudega jaapani turiste kohtab isegi Tallinna vanalinnas.

Päikest kartva, kuid sooja armastava inimese jaoks on Aasia just sobiv. T-särgi väel saab käia ka kell 22 õhtul ning ujuda saab peale päikeseloojangut. Tuleb vaid oma igapäevased rutiinid ümber mängida. Nii ei olegi lõunauinak enam laiskuse, vaid tervislikkuse märk.

Mida tuleb sünnimärkide juures pidevalt jälgida?

ABCDE reeglistik:

A – ebakorrapärane kuju ehk asümmeetria – sünnimärgi ühe poole kuju ei ole vastavuses teise poole kujuga

B – serva ebakorrapärasus – sünnimärgi serv on sakiline, sälgutatud või ähmastunud

C – erinevad värvused ühes sünnimärgis

D – läbimõõt üle 5 mm

E – kasv – muutused sünnimärgi mõõtmetes, servakontuuris ja värvuses lühikese aja jooksul.

Kas teadsite, et:

• head päikesekreemid sisaldavad selliseid aineid:
  • titanium dioxide
  • zinc dioxide
  • photostabilized avobenzone

• vältida tasuks kreeme, mille koostises on:
  • oxybenzone
  • octinoxate
  • padimate

Kui olete viibinud tugeva päikesekiirgusega riikides ning saanud ka päikesepõletuse, siis tasub ikka nahaasti juurest läbi käia ning oma sünnimärgid ette näidata. Ps – kõige suuremaks riskifaktoriks melanoomi tekkel on enne 15. eluaastat saadud päikesepõletused.

Säästuturismi aus hind

Eestlane on nutikas – nii meile sisendatakse ning nii meile meeldib mõelda. Isegi kui võõrad meid valitsevad, oskame ikka oma asju ajada. Mängime teiste mängureeglite järgi, kuid tegelikult mängime sealjuures veel „oma mängu“. Meie subjektiivne heaolu on kõrgem kui objektiivne – meil ei lähe kunagi halvasti või ei räägi me sellest. Me ostame ka siis, kui raha ei ole. See on hea – nii elame kiiresti üle majanduskriisi ning kohaneme Euroga. Kuid mida kõrgem heaolu, seda suurem oht, et muutume laisaks ning unustame sellesama nutikuse.

Odavalt reisides satud paratamatult paikadesse, mis panevad mõtlema, kas see on maailm, millesse tahad panustada. Säästuristi saastaresordis on majakesed nii tihedalt ehitatud, et nende vahel seistes pole võimalik käsigi välja sirutada. Majakeste trepid on ehitatud nii jaburalt, et oma ukseni jõudmiseks pead murdma läbi naabri elamise. Resordi sissekäigutee kõrval kõrgub prügimägi. Tunned üsna valusalt, et hotellitoa prügikasti pandud plastpudel leiab oma koha tõenäoliselt sealsamas. Samas on see odav.

Teisalt püüad võtta kõigest maksimumi ning näha kõiges võimalusi. Peeglilaua taburet muutub lauaks rõdule, hotelli seep muutub pesupulbriks. Kui duššist tuleb sooja vett, kuid kraanikausist mitte, siis siristad sooja vee klaasi (dušši juhe on liiga lühike) ja sealt edasi kraanikaussi. Läbi loetud raamatud liiguvad käest-kätte ning hostelist hostelisse. Sall võib ühtlasi olla ka tekk või sarong.

Parimate paikade ja võimaluste leidmiseks kulub aega ja energiat. Naeratada, suhelda ning ringi marssida...

Kas Aasia tundub kaugel?

Raske on leida Bangkoki seljakotituristide mekas, Khao San tänaval, hotellikest, kus poleks tasuta internetti või telekat, kus BBC ja CNN pasundavad võrdses kogustuses uudised nii Euroopast, Aasiast kui Ameerikast. Mõte sellest, et Eesti mobiilinumbri lõpetamine võiks probleeme tekitada, tundub endale juba naljakas. Uus riik, uus SIM kaart. Lihtne.

Siin on võimalik elada täpselt nii nagu kodus. Templi asemel on brändipoed, koduköögi asemel on austraallase pubi või sakslase pagariäri ning kohvimaailm valitseb Starbucks. Tänavapoe müüja oskab sind tervitada sajas keeles – sageli nii perfektse hääldusega, et iga emakeeleõpetaja heldiks. Ka Eesti on Aasiale lähemal kui osad arvata - tänavaturult saab osta nii Estonia lippu (mida kohalikul tänavanurga õmblejal oma seljkoti peale saad lasta õmmelda) kui ISIC kaarti või juhiluba.

Välismaal oleme märkamatult suurema infovoo sees ning tarbime rohkem infot – tavapäraste rutiinide (toit, wc, transport) asemel on segadus ja uued kogemused. Ahmime endasse rohkem info nii kodumaal kui välismaal toimuva kohta – kuidas sõpradel läheb, milline on parim tuur, mis on õlle hind. Vastuste saamiseks oleme valmis rohkem ka infot vahetama, mitte ainult tarbima. Me suhtleme rohkem. Teeme käivet mobiilioperaatoritele, internetiteenusepakkujatele ning kohviku- ja hotellipidajatele, kes viivad meid kokku teiste inimestega. Ning sealjuures oleme palju leplikumad –oleme valmis minema kompromissdele – usaldama enda passi hotellipidaja kätte, usaldama 20 aastase sakslase reisikogemust ning pidama eestlaseks nn „koduvenelast“, kellega jagad armastust keefiri vastu ning kellele eestikeelseid sõimusõnasid õpetas tema eesti koolis käinud „rohkem integreeritud“ sõber, mitte tema enda eestikeele õpetaja. Viimase sõnul eesti keeles roppusi ei olegi.

Asjad, mis juhtuvad maailmas, mõjutavad kuidagi meid kõiki. Ja see, kus sa ise sellel hetkel asud, kui suur uudis murdub, ei ole üldse enam tähtis. Jätkuks ainult oskust ja tahtmist olla tähelepanelik maailma uudiste suhtes. Tunne, et sa oled „kaugel ära“, on petlik. Lihtne on teha nägu, et sa ei tea, kust tulid need imeodavad imeilusad järgitehtud plätud, et suure tõenäosusega tegutsevad enamus „vahendajaid“ illegaalselt ning endast järgi jäänud plastikkottide hunnikuga tegeleb keegi „teine“. Iga astutud samm jätab oma jälje ning iga ost mõjutab maailmamajandust. Samas – elada nö „õiglast“ eluviisi – see on sama palju äri. Mida siis ikkagi valida – kas süüa teadmata päritoluga tänavatoitu või süüa orgaanilist porgandikooki, kus selle porgandi ökoloogiline jalajälg ulatub tuhandete kilomeetrite kaugusele?

Tõenäoliselt tuleb kuulata oma sisehäält ning püüda leida tasakaal oma harjumuste, väärtushinnangute ning kohaliku kultuuri vahel. Vaata lihtsalt enda sisse sama palju kui vaatad enda ümber.