Miks jõuluvana säutsub?

Lumehelbeke/ säuts, säuts/ Ilmub ekraanile / säuts, säuts

Jõuluvana on ühepoolse suhtlusstiiliga. Sina oled olnud hea laps. Tema toob hea kingi. Sina oled halb laps. Tema toob halva kingi. Päkapikud on suure venna rollis. Jõuluvanale jookseb info lihtsalt kätte. Mis muutub kui jõuluvana sind Twitteris terve aasta jälitab või Facebookis sinuga lumememme ehitamises võistleb?

Kui jõuluvana on telekas ja ostukeskuses, siis miks mitte ei võiks ta olla ka internetis või telefonis. See õige jõuluvana (no see, kes Põhjapoolusel elab) võtab vastu nii kirju kui ka e-kirju. Ta saadab postikaarte ning sünnipäevaõnnitlusi. Kui lapsed näitavad oma jõulu-usku siiralt välja, siis täiskasvanud ei saa ju minna jõuluvana habemest sikutama. Isegi kui tahaks. Aga kui jõuluvana on hiirekliki kaugusel?

Facebookis tegutseb vähemalt kümme jõuluvana. Twitteris on neid kahekümne jagu – kui inglisekeelseid jõuluvanasid otsida. Seal tegutseb ka jõuluvana kaasa ning kuri jõuluvana (pahadele lastele). Uusim pereliige on Manchesteri jõuluvana – kelle twitteri väljaütlemiste eest kannab hoolt linnavalitsuse kommunikatsiooniosakond. Ühtlasi on jõuluvana osa suuremast jõuluturu kampaaniast. Tallinans võinuks Vana-Toomas säutsuda ja hoiatada millal kuusk kukkuma hakkab või millise kioski jõuluvorstid kõige kõvemini särisevad.

Video, mis jutustab Jeesuse sünniloo digiajastul, kogus eelmisel aastal 2.2 miljonit vaatajat. Maarja saadab Joosepile e-maili „Me peame rääkima, ma jään rasedaks.“ Kolm tarka ostavad oma kraami Amazonist ning kohtumine lepitakse kokku Facebookis. Kõik algab kenasti Google kaardi peal Naatsareti linnas. Imed saavad sündida ka kaasajal – tehnoloogia neid ei takista.

Paar aastat tagasi oli populaarne e-kaart, mis koondas kokku teised e-kaardid ning inimesed said neid hinnata. Miks mitte veidi klikkida ja enda asutuse jõulukaardi populaarsust tõsta! Asutuste elektroonilised jõulukaardid on suurepärane viis tööpäeva sisustamiseks.

Sotsiaalmeedia aitab ka siis, kui traditsiooniline jõulumasendus saabub – kuskil perekondlike kohustuste vahel avastab nii mõnigi hing end üksikuna. Online-kohtingute portaalid, jututoad võivad olla osa teraapiast.

Kui jõulud internetis veidi päris õiget jõulutunnet südamesse toovad, on tehnoloogia end oma parimast küljest näidanud. Jõulutunne on midagi toredat. Ja kui selleks läheb internetti või mobiili vaja, siis olgu nii. Miks mitte panna jõululauale ka arvuti, ühendada veebikaamera ning saata virutaalne jõulutervitus kõigile oma sõpradele lähedal ja kaugel. Mis kurja saab see ikka teha.

Head küberjõulu kõigile.

http://www.northpole.com/ - Jõuluvana Põhjapoolusel

Otsa sai...

Otsa sai...

Mineku motiivid

Uus-Meremaale minek või seal elamine pole kunagi minu eesmärk või suur unistus olnud. Minu esimesed kokkupuuted selle maa ja eelkõige nende inimestega olid 5-6 aastat tagasi, kui Saksamaal tehnoloogiamessil asjalik olin. Mina esindasin seal Eestit ning meeldiva osana sai seal tutvust teha ka teiste riikidega. Tšiili veinid, Malaisia toidud ja Uus-Meremaa stiil ja inimesed jõudsid minuni just niimoodi messiõhtutel stendist stendi kulgedes.

Mäletan, kuidas mind võlus Uus-Meremaa ühtne disain – siiani on riigi sümbol must värv ning sõnajalaleht.

Lisaks lummavad vestlused ning kuhjuvad visiitkaardid. „Kui Aucklandi satud, võta kindlasti ühendust!“ Mäletan, et neil oli üks minister, kes oli korraga vist turismi ja majanduse teemade peal väljas. Väike riik, inimesi vähe. Tuleb targalt tegutseda. Nii on mul juba aastaid mitu Uus-Meremaa rinnamärki (ikka selle rahvusliku sõnajalalehe omasid) olnud. Lõpuks võtsin need ka Uus-Meremaale kaasa.

Teine mõjutaja oli Austraalia. Eks olin minagi Austraalias Uus-Meremaalasi kohanud (nii nagu eestlased käivad Soomes tööl, käivad kohalikud Austraalias rügamas). Olin isegi Tasmaanias käinud, mis pidi olema samasugune nagu Uus-Meremaa. St ohtralt puude, põõsaste ja lammastega kaetud. Kui ma avastasin, et Austraalia uks oli minu eest lukku pandud (ei olnud sel hetkel tahtmist õppima minna), siis tundus Uus-Meremaa oma working-holiday viisaga kõige lihtsam lahendus. Ma pole kindel, kas need lihtsad lahendused kõige paremad on... Aga kui tahta asjalikku elu ja pikaajalisi plaane elus vältida, on need parimad asjad, mis sinuga juhtuda võivad. Mõeldud-tehtud.

Kohalejõudmise emotsioonid

Uus-Meremaale jõudsin peale paari kuud Aasias ringitrallimist. Järsku oli külm (kuigi oli Uus-Meremaa suvi). Christchurchi tänavad tundusid maailma kõige vaiksemad, sest seal ei ole ühelgi inimesel rollerit, millega turiste tänavatel taga ajada! Tsivilisatsioon. Mis sest, et retro.

Kiiresti harjusin ära, et koduriiete ja meigita peatänava poodi minna on täiesti normaalne. Kui sõbranna Londonist külla tuli, naeris ta pea iga vaateakna juures. Mul on hea meel, et ta seda retrolinna pildistas (elanikuna ju eriti ei viitsi pildistada). Päev pärast tema lahkumist ei olnud enam seda linna olemas. Internet oli imekallis ja mahupiiranguga (Skype võtab hullult megasid!). Tsiteerides majaomanikku: See ei ole Euroopa! Siin laenutatakse DVD-sid, mitte ei tõmmata filme internetist! (Uus-Meremaa on muide esimene riik, kus allalaadimine tõesti karmi karistuse kaasa toob).

Lullude deliirium Christchurchis

Nii kurb kui see ka ei ole, siis tuleb aeg-ajalt tööl käia. Raha teenimise eesmärgil. Tegelikult on tööotsimine ja töötamine olnud parim viis kuidas päris Uus-Meremaad ja inimesi tundma õppida.

Õnnelik juhus viis mind aparaaditehasesse. Ma vahel ikka mõtlen tagasi selle aja peale – et kuidas on võimalik, et tehase elu saab olla inimlik? Et kuigi teed kõike mehhaaniliselt ja võimalikult efektiivselt, õnnesub sul olla ka inimene. Ma arvan, et võti oli siin hea ülemus, kes oskas kõigi alluvatega jututeemad leida. Ja oskas ka kuulata. (Tööl käimise ajal seda muidugi ei täheldanud. Siis oli ikka hea veidi vinguda.)

Tehase aeg oli huvitav eksperiment ka kommunikatsioonijuhtimise mõttes. Et mis tunne oleks olla suhtekorraldaja tehases. Kuigi ma ise läksin ülikoolist otse kontorilaua taha tähtsat tööd tegema, siis selline ameerikalik „päris elu“ kogemus oli ikka hea. Vaatasin neid asjapulki, kes linnavalitsuse ametliku visiidiga kaasas käisid ja tehase omasid, kes hinge kinni hoidsid, et keegi midagi valesti ei teeks või ei ütleks... Muljemajandus on ka siinmail hinnas.

Markide meka Wellingtonis

Maavärin, mis tõi kaasa ka sisemise kõikumise, viis mind Wellingtoni. Seal tundus olevat tööd ning see polnud nii suur linn nagu Auckland. Pealegi – maavärina aegu liikusid jutud, et inimestel ei soovitata sinna minna. Et Uus-Meremaa kõige suurem linn (Kuigi Wellington on pealinn) on täis ja uks lukku pandud sisuliselt.

Kuidagi väga kiirelt õnnestus leida töö. Mis oli nagu tehase töö, aga kontoris. Hiljem järgnesid ka tööd, kus oli vaja mõistust rakendada. Mul õnnestus jagada kontorit uus-meremaalase, sakslase, jaapanlase ning hispnaalasega. Ma olen väga õnnelik, et ma ei tundud end seal kunagi võõramaalase või võõrana.

Valge tüdruk maoori kohvikus- Kiaora!

Tänu ettekandjaelule sain ma tuttavaks maooridega. Töötasin maoori perefirmas, kus valgeid tüdrukuid eriti ei olnud. Lisaks olid kliendid maoorid. Ning erinevalt nö tavakujutlusest (vaesed ja saamatud), on need maooride kõrgkiht – uhked autod, firmad, üllad ideed.

Eestlased armastadvad tööst rääkida. Aga selle aasta jooksul – kuigi tööd on tehtud, siis rohkem on jäänud need inimesed, kellega koos või kelle heaks töötatud.

Vahepeal tundus mulle, et elan siin kolme elu korraga – hommik kontoris, õhtu ettekandjana, öösel kirjutan artikleid. Oli selline intensiivne aeg. Aga ka see möödub. Ja peagi on aega lihtsalt olla ja energiat koguda, sest varsti on seda jälle ohtralt vaja!

Pisike maailm

Sõitsin suvel kuuks ajaks Eestisse parima sõbranna pulma. Tallinn-Pärnu bussis oli perekond (vanaema, ema-isa, lapsed), kes olid pärit Uus-Meremaalt, kuid elasid Sydneys, Austraalias. Naise vend oli Austraalias kohtunud Soome tüdrukuga. Nüüd oli suguvõsa pulma tulnud ja tegi väikese sissepõike Eestisse.

Maailm on järsku nii pisike, kui avastad, et sind seob võõraste inimestega sadu pisiasju- ühiseid kohti, arvamusi, teadmisi ja mõtteid.

Ning tagasi jõudes imestasin, et kuidas ma küll nii kiiresti olin Uus-Meremaaga ära harjunud. Inimesed on reeglina sõbralikud ning heas mõttes uudishimulikud. Eks ma veidi kardan, et olen siin vati sees olemisega ära harjunud...

Uus-Meremaa oli korraks mulle kodu. Iga kord, kui lennujaamas Uus-Meremaale reisijaid märkan, naeratan mõttes. Ma tean! Ma tean!  

Antaktika tuuled versus Kiivide tuulepäisus – Uus-Meremaa elamumajandus

Esimese asjana tuleb öelda, et tegelikult ei ole Uus-Meremaa troopiline riik. Palmid on, vihmametsad on... Nagu ka lumised mäetipud ja liustikud. Uus-Meremaa on ju Antaktika kõrval kui seda maailmakaarti vaadata. See ütleb nii mõndagi!

Paar aastat tagasi oli mul Sydneys külm naha vahel. Niiskus, rõskus, õhukesed seinad. Aga peale talve Uus-Meremaal (ja sealjuures olin ma kõige külmema aja ju hoopis soojas Eesti suves)... Tõesti – mul ei ole kunagi nii külm olnud. Ja seda siseruumides.

Ma olen seda teemat korduvalt oma Austraalia sugulastega arutanud. Et kuidas mul ikka külm saab olla, sest Eestis on ju külmem. Mina ei saa jälle aru, miks nad räägivad, et soojas toas õhk otsa saab. Nemad ei saa aru, miks eestlaste suurimaks tondiks isegi kaunil suveajal tuuletõmbus on. Tõesti – vähemasti meie peres on akende rist-lahtihoidmine alati kuritegeliku iseloomuga olnud. Eks see ilmajutt rohkem suusoojaks tavaliselt on...

Kuid kui lugesin kohalikus "Listener" ajakirjas lugu elektrihindadest, külmast põhjustatud haigustest ning surmadest... Ma vist polegi ainus, kes arvab, et päris normaalne see ei ole. Ruth Laugeseni artikkel maalib jäise pildi Uus-Meremaast, kus toatemperatuur võib olla 8-10 kraadi. Kõrgete elektrihindade tõttu köetakse tihti vaid üht tuba, kus siis terve pere talvel (mida on oma mitu kuud) elab. Igal viiendal lapsel Uus-Meremaal on astma.

Esmalt muigad, kui poodide ette pannakse korvidesse pannakse sügise hitt-toode – kuumaveekott (no see hirmus plastikust asi, mis tuleb kuuma veega täita). Varsti enam ei naera, vaid ostad. Nagu ka puhuri. Ning kui hästi läheb, võib avaneda võimalus testida magamiskoti soojapidavust. Majaehitus on üks rist ja viletsus. Aga sõnad isolatisoon, soojustus, kahekordsed aknad tunduvad tõesti olevat uudisväärtusega (2008. aastal pandi ühte toredasse määrusesse kirja, et uued majad peavad nendele nõuetele vastama. 2008!).

Tõenäoliselt on kohalikud tõesti selle kliimaga harjunud. Suusajope seljas, müts peas, plätud jalas (nii tunneb enamasti ära kiivi või austraallase). Aga kaldun arvama, et rohkem on neid, kes on sunnitud kodus külmetama mitte omast tahest, vaid vastutundetust elamumajandusest tulenevalt.

Tegelikult on kuningas alasti ja tal on külm.

ps - pildid on illustratiivsed ning ma ei ela selles toas. 

Päris elu – Eesti.

Armas Tallinn

Kui reisimise all peetakse silmas edaspidi liikumist, siis kodumaa külastamine on tagasitulek. Kuigi tegelikult ei ole ju sisuliselt vahet. Enamik inimesi jääb käima puhkamas samades kohtades. No kui ikka hakkab üks Tai rand meeldima, siis miks mitte sinna minna. Kas siis reisitakse edasi või tagasi? Ja siis sõidan tagasi Uus-Meremaale. Kuigi aja mõttes sõidan hooga hoopiski ette.

Minu parim sõbranna abiellus. Muidugi ma tulin. Lisaks olid mu Austraalia sugulased siin – sain neile nädata Eesti elu ja ühtlasi seda ise ka taas-avastada. See, et jäin oma (pool)vendadega esimest korda 30 aasta jooksul ühe pildi peale, on samuti märkimisväärne. Oli selliseid päevi, kus mitte midagi ei juhtunud, midagi ei toimunud. Oli neid, kus sai läbitud hulk kilomeetreid ning neid, kus oli kohtumisi 4-5 tükki jutti. Ühest vestluslauast teise, ühe kohvi-koogi juurest teise juurde. Enamik neid kohtumisi oli väga intensiivsed ning häbi on nende pärast, mille puhul pidin kella vaatama, et järgmisele hiljaks ei jää. Oli nii pikalt plaani võetud kui ka täielikult juhuslikke kohtumisi. Lisaks kõik see, mis reisimisel luksus – arstid, juuksur ja muu taoline.

Lisaks oli mu missioon ema internetti viia. Läptop. Mobiilne internet ja ca 3 päeva õpet. See tähendab... hulk kohvi, shokolaadi, rahustavaid jalutuskäike ning mõningast ärritumist. „Ma pole ju Lenin!“ teatas mu ema põhjendades, et ega talle kahe päevaga kõik meelde ei jää. Mis tuletab meelde, et ta loeb ka nüüd mu blogi.

Kui mu eestissetulek teatavaks sai, hakati uurima, et kas tulen tagasi. Ma tegelikult ise ka kartsin, et mulle kasvavad juured alla. Võib-olla sellepärast, et ma olen ühe korra „puhkusele“ tulnud ning siis tööintervjuul käinud ning sügisel siin end jälle sisse seadnud. Aga nagu kuuldavasti on teise lapsega juba lihtsam, on ta teise minekuga. Ise oled rahulikum vist. Nii et mingit kuulumise vajaudust tänase päeva Eestisse mul küll peale ei tulnud. Ju olen niigi Eesti asjadega ikka kursis ning suhtlen eesti inimestega pigem rohkem kui vähem.

Reeglina on ju nii, et reisides jõuad uude kohta, kus enamik inimesi sind ei tea ning midagi sinust ei taha – välja arvatud taksojuhid, joogimüüjad, hotellipidajad, tuurikorraldajad jne jne jne. Kodus on teistmoodi. Kodus on perekond ja sõbrad. Kodus ju teatakse, et mis koolis sa oled käinud, kellega linna peal vahele jäänud ning milline auto või jalgratas sul on. Kodus teatakse, kuidas reeglina käitud ning mis juttu räägid või millesse usud. Ja justkui tahad ikka rohkem meeldida, parim välja näha, võimalikult tarka juttu ajada ja mida kõike veel. Aga võib-olla on see rohkem minu kui üleüldine probleem.

Aga mis siis Eestis oli? Eesti Nokiaks võib pidada pikki lõunaid, aeglast aega. Ja eks ma pidin vastama ikka paljudele küsimustele. Mis tööd sa teed? Kas ära elab? Mis sa peale tööd teed? Need esindasid ratsionaalset lähenemist. Kas maavärina ajal oli hirmus ka? Millal sa tagasi tuled? Need andsid märku emotsionaalsest lähenemist. Kas oled nüüd õnnelik? Küsisid hingelised hinged.

Loodan, et need küsimused said ka vastused ning ehk on inimestel aega ka sügisel minna inimestega lõunatama, kohtuma ning aega koos veeta. Ja seda ka siis, kui need inimesed elavad siinsamas, mitte ei ole ainult korraks tulnud. Ja kui põhjust ei ole, siis tuleb see välja mõelda. Ja mina üritan seda rohkem välismaal teha. Anna ainult inimestele võimalus ning avastad end hoopis põnevate sündmuste keskelt.

Aga rohkem kui nendele küsimustele vastata, meeldis mulle elada kaasa selles päris elus siin – kelle jaoks on päris see, kas laps ikka kakab, kelle jaoks tema esimene gin ja tonic peale kaht last, kelle jaoks küsimused enda kohast maailmas, kelle jaoks riskid, kelle jaoks uued algused, kelle jaoks kodu, kelle jaoks elu kõige õnnelikumad päevad. Ja uskumatult armas, et inimesed lasevad endale niimoodi ligi.

Seisin vanalinna vaateplatvormil kui päevavalgus oli läinud ning vaatasin seda imeilusat linna. Küsimuse peale, kas sa ei taha siin elada, vastasin aga kohe ja kindlalt – ei taha. Kahju on ka, mis salata, aga ei. Kuni on vabadus liikuda ning olla eestlane igas maailma nugas, siis seda teengi. Ja Eestist olen reisimisel küll ainult võitnud. Ka siia „tagasi“ reisimistest.

Kuigi Eestis on väga põnevad ajad (ning Tallinn on väga aktiivne ja laheda energiaga külalistele), siis on mul endal ikka tunne, et ma pole piisavalt äge või tugev, et elada nii nagu ma endale peas ette kujutan. Eriti kui peas on see, et Eestil on palju õpetada ja õppida muust maailmas ning koostöövõimalused ei piirdu ainult sarnase tausta ja arusaamistega inimeste ja riikide vahel. Mul pole mingit plaani kuhugi emigreeruda. Enam-vähem tean, et mis kandis järgmise aastakese võiksin elada, kuid kuidas päris elu läheb, seda ju ei tea.

Igatahes ilma nende asjadeta, mis jäävad seljataha, ei saa ju minna ka edasi. Mis on minu päris elu? Lähen lennukile, mis muud.

Rõduredutamisest, tõsiselt!

Rõdu, Kentmanni tänav, Tallinn

Mõned inimesed usuvad söögilauda. Mäletan üht vestlus oma sõbranna arhitektist vennaga, kes väitis, et ilma selleta ei saa. Mõned usuvad mugavasse diivanisse. No sellisesse, kus on peatugi ja käetugi on täiuslikus vahekorras. Liiga paljud usuvad telekasse ja mina usun rõdusse.

Ja nagu oletada võite, olen ma loomulikult kasvanud üles majas, millel pole ühtegi rõdu ning oma lapsepõlvest mäletan, et rõdud olid haruldus. Sellised kohas, kuhu ikka tahtsid minna, kuid kus suured inimesed väga ei lasknud mängida (ilmselt teatava ohtlikkuse tõttu). Aastaid hiljem aga õppisin seda imelikku ruumi, mis on justkui nagu sees ja väljas korraga, armastama. Sattusin korduvalt sõbranna rõdule, kus pokaali veini või tassi tee kõrval sai räägitud kõigist maailmas asjadest – nendest kõige tähtsamatest ja nendest, mis on nii pisikesed, et need sageli üldse ära unustatakse.

Sellest saigi rõduredutamine alguse. Aasias reisides oli peale paari kuud selge, et ööbimiskoha juures on kõige olulisem rõdu – selline, kus saaks olla piisavalt omaette, kuid kust avaneks ka vaade sellele, mida teised teevad. Rõdul saad olla aus, kuid mitte kunagi üksik.

Pikapeale avastasin, et rõduredutajaid on teisigi. Rõduredutajad on inimesed, kes dekoreerivad oma rõdusid, kes seal pottidest imesid välja võluvad, kes rõdumenüüsid koostavad, kes seal oma suursündmusi tähistavad, kes vaadet imetlevad ning ka need, kes seal oma armastatud jalgratast hoiavad.

Isegi siis, kui sul rõdu ei ole, on võimalik olla rõduredujata – on küllalt kohvikuid ning ühiskondlikke hooneid, mille rõdud on avalikuks kasutamiseks. Rõdud jõuavad moeajakirjade fotoseeriatesse, rõdud jõuvad ajalehe esikaantele (näiteks kui William ja Kate abiellusid). Kui oled rase, näed teisi rasedaid, kui tahad kingi osta, vaatad teiste iniemeste kingasid. Kui oled rõduredutaja, hakkad igal pool nägema suurepäraseid rõdusid avastada.

Nii et tõesti – minge rõdule! Ja kui kohe avalikult seda tunnistada ei julge, võib alustada anonüümselt. Hommikul sealt korra läbi silgates ning ümbruskonnale „tere!“ öeldes. Ükspäev võib keegi naabermajast „Tere!“ vastu lehvitada. Ja kui sulle see ei meeldi, siis turvalise toani on enamasti vaid kaks-kolm sammu.

Rõduredutamisele pühendatud inglisekeelne koduleht asub aadressil www.balconycampers.com

Aga kust sa pärit oled?

fotolavastus

Kaks klienti haarasid mul põllenöörist kinni, kui oma loodetavasti „award-winning“ (auhinnalise) naeratusega mööda kohvikut ettekandjana ringi kimasin. Vabandust – meil ei olegi midagi vaja. Me lihtsalt tahtsime väga teada, kas te olete kohalik või välismaalane. Väidetavalt olla nad mind jälginud (minu „sektsioon“ kohvikus asus õues, kuhu siseruumi külasjatel suurepärane vaade avanes). „Me mõtlesime, et kas sa oled kiivi (uus-meremaalane) või ei ole.“

Kust sa pärit oled, on üsna sage küsimus. Enamasti suudan kaks-kolm lauset öelda ja siis olen end reetnud... Enamasti olen kas sakslane või hollandlane. Seekord olin aga üsna pahviks löödud, kuna ma ei olnud nendega ühtegi sõna vahetanud. Ma ei olnud isegi teiste laudkondadega selles ruumis rääkinud. Lisaks olin täpselt nii riides nagu kõik teised ettekandjad. Minu küsimuse peale, et mille järgi nad seda arvasid, jäid nad isegi üsna nõutuks. "Ma ei teagi, prillid vist", teatas häärasmees peale pikemat mõttepausi.

Sakslane oled siis, kui inglasena ei kõla

Väikestviisi töötan ka ühes kontoris koos sakslase, jaapanlase, hispaanlase ja uus-meremaalasega. Kultuurilised erinevused annavad samapalju värvi kui personaalsed eelistused ja kiiksud. Kuigi seal peaksid rahvuslikud eripärad eriti selged olema, siis mida rohkem rahvusi koos, seda vähem see tähendust omab (väidetavalt on seda ka töökeskkonna uuringud näidanud). Keel ei ole sealjuures üldse nii määrav.

Kui inimestel on vaja sinust aru saada, siis nad enamasti ka saavad. Pidasin väga meeleolukat kirjavahetust Uus-Meremaa perefirmaga ühe mööblitellimuse osas. Tõenäoliselt oli minu viis asju kirjeldada väga erinev sellest, kuidas nemad on harjunud. Ja ma ei mõtle siin grammatikat või väljendeid. Nad küll tõdesid, et paar minu kirja olid neid muigama pannud ning telefonis mängisime päris mitu korda telefonimängu, kuid muidu saime päris kenasti hakkama. Aga eks oma jälje oli see väike eksootika ikka jätnud. Kui üks neist mööblit monteerima tuli, tuli minu päritolu ja elu-olu üsna kiiresti jutuks. 

Kui ütlesin, et mulle tundub, et enamik kohalikke arvab, et ma olen sakslane seetõttu, et ega nad suurt rohkem teisi Euroopa riike ei tea ning minu inglise keele õpetaja meelehärmiks ma just inglase-iirlase-shotlase moodi ei kõla. Selle peale hakkas vestluspartner pisarateni naerma, et tõenäoliselt vastab see tõele. Tõenäoliselt on ka erandeid sellele reeglile, kuid omajagu tõtt selles on.

Kuigi enamiku jaoks on estoonia midagi üsna eksootilist, siis leidub ka neid, kes teatavad, et „oi kui tore, meil on palju eesti sõpru.“ Kes on põgenikelaagris eestlastega kokku puutunud, kes Londonis ida-eurooplastega koos töötanud, kelle sõber eesti naise võtnud. Lisaks on üsnagi tõenäoline, et internetikohvikutes kostab eesti keelt. Enamasti vaatavad nad enda ümber sama kahtlustavalt ringi nagu midagi. Ju meile on see „koju helistamine“ rohkem ikka privaatne kui sotsiaalne ettevõtmine.

Hetkel olen mina olnud „kodust“ ära oma 9 kuud. Aga on hulk inimesi, kes on lapsest saati reisiva-rändava elustiiliga, kelle taust on segu pea kõigist maailma otsadest ning kes ei arvagi, et oma koha leidmine elus on seotud mingi konkreetse geograafilise punkti või rahvusega. Ei mina tea, kas ma olen nüüd teistsugune, rohkem oma või võõras.

Üks mu Eesti sõbranna on alati olnud suurlinna masti. Keegi ütles tema kohta ilusti, et on mulje nagu ta oleks koguaeg just välismaalt tulnud. Et tavaliselt, kui inimesed välisreisilt või pikemalt äraolekult tagasi jõuava, on neil mingi „välismaa-asi“ küljes. Aga mõnel kohe ongi see. Globaliseerumise võlu ja valu.

Iga inimese puhul on midagi sellist, mis eristab teda teistest – mis on päris tema. Eksootilises kultuurikeskkonnas ning reisidel jääb see lihtsalt veidi lihtsamini sõelale.

PS – Teine küsimus on tavaliselt – mis su päris nimi on. Rica tundub vist liiga lühike ja lihtne. Õnneks suudan seda hästi oma perekonnanimega balansseerida. Erinevalt Eestist ei oma vene perekonnanimi siinses kultuuriruumis absoluutselt mitte mingit tähendust.

Lugemist: Kolmanda kultuuri blogi (inglise keeles)

http://www.denizenmag.com/

Mina ei tea midagi – arvuti tegi!

Avaldatud ajalehes  Äripäev  09.05.2011

Kui Eestis räägiti küberrünnete mustast stsenaariumist, et poest ei saa leiba ja piima osta, siis Uus-Meremaal tekitas tehnikaaps vastupidise olukorra. Suurel reede öösel avanesid Hamiltonis, riigi suuruselt neljandas linnas, supermarketi „Pak'n'Save“ uksed. Tuled põlesid. Muusika mängis. Õnneks ka turvakaamerad. Möödus kaheksa tundi, enne kui keegi kohalikest politseile teatas, et inimesed lahkuvad poest kaubakoormatega. Viga oli infosüsteemis, mida hiljuti oli muudetud.

Kaksteist inimest olid kauba eest tasunud iseteeninduskassas. Hätta jäid need, kes alkoholi osta soovisid, sest kui ise poemüüjat mängida, peab poe töötaja ikka vanust kontrollima tulema. Infosüsteem nõuab sünniaja sisestamist passi või juhiloa järgi. Pood soovitas tungivalt kõigil tasuda ning annetas kogu raha Cantebury piirkonna maavärinaohvritele. Meedias järgnesid puhtsüdamlikud ülestunnistused ning psühholoogide arvamused. Spekulatsioonid sellest, mis vaesemates riikides oleks juhtunud ning kui palju mõjutas inimkäitumist teine tehnikavidin – turvakaamera.

Kuidas kodustada linna?

Napieri idüll

Mõtlesin välja, et soovin elada ühes linnas, mida jagaksin 50 000 – 100 000 inimesega, mis oleks mere kaldal ja hea kliimaga (vähemasti plusskraade paluksin). Ilu ning kõik muu, millega linnad end reklaamivad, oleks boonus. Kitsendavaks kriteeriumiks oli, et see linn asuks Uus-Meremaal. Google otsingu abil leidsin mitu tugevat kandiaati. Esikohale jäi Napier - linnake Uus-Meremaa põhjasaarel oma pehme kliima, art deco ehitiste ja kenade inimestega oli tugev kandidaat elukohaks. Napier meenutab pigem Itaalia kuurortit, kuna seal on kõik peale suurt 1931. aasta maavärinat üles ehitatud. Vist ainsa linnana siinkandis pandi Euroopa eeskujul isegi juhtmed ja kaablid maa alt, mitte majade pealt jooksma. Läksin kohale ja vaatasin üle. Ja tõesti ei pidanud pettuma. Kesklinn koosnes sisulisest poetänavast ja rannapromenaadist. Sinna juurde suured odavad supermarketid... Aga pidama sinna ikka ei jäänud. 

Jõudsin hoopis Wellingtoni - Uus-Meremaa pealinna. Kultuuri- ja ülikooli ning ametnike linnana tuntud Wellington asub mere kaldal, on 375 000 elanikuga ning kliima osas talutav (ehk ei lange alla kümne plusskraadi). Kuigi hüüdlause „windy wellington“ ning lennujaama slogan „Wild at heart“ (südames metsik) tekitas kõhklusi, annan siiski sellele linnale võimaluse. Linna slogan - "New Zealand's capital of cool" oli igatahes intrigeeriv. Cool on ju eesti keeles äge, kuid võib siin tähendada ka jahedust. Tuul ja vihm on Wellingtoni identiteedi tugev osa. 

Ma olen elukohti nii palju vahetanud, et tekkinud on omamoodi rutiin:

1. ahmin kõike endasse;
2. tuvastan hädavajaliku;
3. tuvastan luksusliku;
4. osalen.

Samm 1: Esimene kohtumine.

Mulle kohe meeldib saabuda uude linna, kaasas kogu maine vara. Vaatad kas siis rongi, auto/bussi või lennuki aknast ümbrust... Ja mõtled – selline ta siis ongi. Mõne koha puhul jääb silma ookean, mõni mägi. Vahel maandud otse vihmapilve seest ning esimene asi, mida näed, on taksojuht. Kui esimene peatuspaik leitud (mõnikord on see enne olemas, mõnikord leiad selle jooksvalt), tuleb minna linnatuurile. Kõnnid ammulisui ringi ning ahmid kõike endasse. Mõnikord võrdled. Tänavanimed, kohad, inimesed. See ju ju nagu ... Loed silte ja püüad vaikselt oma peas uut kaarti luua. Lisaks püüad käigult tuvastada hädavajaliku – toidupood, bussipeatus, turismiinfo, kesklinn. Wellingtoni kesklinnale saab üsna kiiresti ringi peale teha. Linnaosade avastamine on keerulisem, kuna mäed/tunnelid ja kiirteed teevad liikumise keeruliseks. Mereäärne promenaad ja Te Papa muuseum jäid ka silma. Wellington on selline linn, mille keskust on raske leida – ei ole üht konkreetset väljakut või suurt parki. On selline pikk ja veidi väljavenitatud linn oma nurgataguste üllatustega. Wellingtoni ilm võib olla üsna heitlik. Nii avastasin esimesel vihmasel päeval, et ülekäiguradade juurde püstitatud varikatused on tõesti hädavajalikud, mitte niisama iluasjad. 

Samm 2: Turistist saab elanik.

Lutsu tagahoov, Mount Victoria, Wellington

Kui esimene kohtumine edukalt läbitud (ei tekkinud tunnet, et tegemist on eriti mõttetu linnaga, kus miski ei võlu ning midagi ei ole), on aeg end sisse seada. Olgu siis paariks nädalaks, kuuks või aastaks. Elukoha ja tööotsingud... Miks on üks päev väljas kollased prügikastid ja siis rohelised? Kuidas netti saada? Sellises küsimused leiavad peagi vastuse. Ja kui tunned, et suudad juba rongijaamas liikuda perroonilt perroonile nii, et sa kellelegi silte lugedes jalgu ei jää, siis on rohkem aga panna tähele loomariiki – inimesi sinu ümber. Passiivselt on seda üsna lihtne teha – märkamatult kuulad pealt vestlusi kohvikutes, bussides haarad paar uut väljendit siit-sealt. Loed kohalikku lehte. Saad teada, kuidas kohalikud peaväljakut kutsuvad ning millistes baarides käivad ning et valitsus on süüdi. Alati. Wellingtoni seltsielu on koondundu Cuba tänavale, kus paar kangialust vägisi mõttes Berliini viisid. Courtney place peatänav meenutab oma baaride ja klubidega mõne Aasia linna väga väikest koopiat. Nagu siinkandis kombeks, on igal linnaosal oma tugev identiteet ning esmapilgul ka kogukonnatunne. Uude kodusse kolides sain tuttavaks ka naabritega, kellest üks kinkis terve serviisi ning teine pudeli veini. Kohaliku elu keskuseks tunduvad olevat paar pisikest toidupoodi, kust küll ainult hädavajalikku jõuab tagasihoidliku rahakotiga inimene osta. Keldripoodidel on ka Uus-Meremaal kõrged hinnad.

Samm 3: Kui raha ei ole, olgu stiil luksuslik.

Igas linnas on midagi luksuslikku. Luksuse all mõtlen mina parke, loodust, kinosid, teatreid, kohvikuid, ilusalonge. Kõike sellist, mida pole otseselt äraelamiseks vaja, kuid mis elamisele väga palju juurde annab. Olen hetkel Wellingtonis, Uus-Meremaa pealinnas, kus väidetavalt on ühe inimese kohta rohkem kohvikuid kui New Yorkis. Kodu lähedal Mount Victorias asunud juuksur küsis, kas tulen autoga. Eitava vastuse järgi küsis järgmiseks, kas olen kohalik. Selgus, et nii saab 10% soodustust.

Samm 4: Ise õnne tegija.

Näiliselt on linna elus üsna lihtne osaleda – räägid poemüüja ja bussijuhi ja kohvikupidajaga. Varsti tunnevad nad su ära. Lähed tööle, lähed töökaaslastega välja, hakkad võhivõõraste inimstega juttu tegema. Leiad esimesed sõbrad. Aga tegelikult läheb päris kaua aega, kui linn sind omaks võtab. Muidu oled lihtsalt nagu üks hea külastaja, kes tuleb ja tõenäoliselt jälle läheb. Millest see sõltub, ei teagi.

Millegipärast on ikka nii, et lõpuks on kõige tähtsamad need asjad, mis sageli ridade vahele jäävad. Teised ei aimagi, kui lõpmata tore on istuda köögilaua taga netis või jalad rõdul välja sirutada ning kohaliku tuletõrjedepoo suure kella järgi oma aega sättida.  

Bussi-Birjo, Farmi-Gabriel ja Hüti-Rica

ca 1400m kõrgusel asuv  hütt

Õue-elu, puhas loodus, kõndimine, matkamine (walking, hiking, tramping). Uus-Meremaal on mitu palju väljendeid sama fenomeni kohta. Kõik hõlmavad rohkem või vähem väljakutseid pakkuvatel maastikel liikumist. Ma pole mujal näinud nii palju matkapoode kui siin. Kindlasti on matkamine tõeline tööstus ja turismiharu.

Tsiviliseeritud maailma võlu ja valu on kord. Selleks, et Uus-Meremaal jõiuda tsivilisatsioonist puutumata paikadesse, tuleb sageli kulutada raha, planeerida, broneerida ning püsida planeeritud radadel. Seda vähemasti siis, kui siinsete reeglite järgi mängida.

Mina ei ole mingi matkasell. Minu senised reisid ei ole viinud mind ei väga kõrgele või sügavale. Samas ei tundu sõna matkamine ka võimatu. Meenub, et telgis olen ju ööbinud ning isegi skaudilaagris olen käinud... (rootslased kutsuvad tõenäoliselt võrdõiguslikkuse tagamiseks ka tüdrukuid skautideks..) Pole vist eriline petis.

Kas matkamine on sport või meditatsioon?

Oma esimesel neljapäevasel matkal sattusin rajale, kus paistsin oma valgete tossudega välja nagu... noh nagu esimesel matkal. Samas olen ikka veel veendunud, et parem liikuda mugavates tossudes kui et eelmisel õhtul endae tutt-uued hüppeliigest toetavad, vett sülgavad ning (väidetavalt mitte kunagi haisevad) matkasaapad osta. Seda muidugi juhul, kui ilm kannatab ning tegu ei ole tõesti eksteemse pinnasega. Ilma ei tohi Uus-Meremaal kunagi alahinnata.

Õhtul hütis kokku saades (seltskonda on pigem võimatu ignoreerida) on peamisteks jututeemadeks, et kes kui kaua tuli, kes mida sööb ning kuhu järgmiseks läheb. Küsimusega – kust tuled, mõeldakse, millisest hütist, milliselt poolt rajalt, mitte millisest riigist. Esimene kord vastasin harjumusest ja teadmatusest „From Estonia“, mille peale mu äsjaleitud matkasõber kimbatusse sattus. Eesti hütti siin matkadel (veel) pole. Mis puudutab väledust, siis tõesti mõned inimesed on väledad. Alati leidub neid, kes 4-päevase ja Lonely Planet „Tramping New Zealand“(tõlkes: Matkamine Uus-Meremaal) raamatu järgi üldse mitte kõige lihtsamat matka kahe päevaga läbivad... või 4-päevase väidetavalt lihtsa Kepleri raja 5 (sic!) tunniga läbi jooksevad. Hullud inimesed! Teised võtavad matka kui vaimset väljakutset – looduse ja enda keha tunnetamine... sisaliku jälg kivil... Tõenäoliselt saab teha ka mõlemat.

Hütis tuleb kontrast looduse ja inimtsivilisatsiooni vahe tuleb hästi esile... Lärm, kolin, aga ka soe koht riiete kuivatamiseks, lugemiseks, suhtlemiseks, igaõhtuse (väljateenitud) shokolaaditahvli järamiseks, hüti külalisraamatust tuttavate nimede otsimiseks. Olgem ausad – puhas loodus võib vahel ka olla päris hirmus või häiriv – kui tuuled järsku puhuma hakkavad või tuhat sääske sind närivad.

Matkaselle on absoluutselt igasuguseid – inimesed kiirnuudlitega, inimesed veinipudelitega ja klassist (sic!) pokaalidega, inimesed kolmekäiguliste õhtusöökidega, inimesed, kes TIKTAKi topsis pestot kaasa on toonud, inimesed triibulise sooja pesuga...

Kindlasti oli matkamine parim alternatiiv värisevale Christchurchile. Matkamine on tore – ükskõik kus, kui kaua ning kuidas ning üht teekonda teisega võrrelda on mõttetu. On ainult kogemus. Ning raskete tõusude puhul on ju alati olemas teadmine, et ka see möödub.

ps - Matkad mida läbisin:

Rees-Dart track Mt Aspiring National Park - 4 päeva ohtrate mäeületuste ja orienteerumistega. Metsik ja mudane!

Kepler track - 4 päeva. Nimetatakse Great walk - st hüttide hinnad on kõrged ja rohkem inimesi. Aga vaated olid tõesti kõrgel väga hea.

Minu maavärin

Kui Christchurchi tabas septembris maavärin, mis Eestiski uudisekünnise ületas, olid minul juba lennupiletid ostetud. 26ndal detsembril, kui linna tabas suur järeltõuge, olin mina Sydneys sugulaste juures. Tegi isegi veidi kadedaks, et seda ei tundnud. Võib-olla seetõttu olin üsna rahulik, kui ühel öösel ärkasin selle peale, et voodi liikus paremalt vasakule-vasakult paremale... Tundus, nagu maavärin justkui äiutas. Kui 22. veebruaril kell 12.51 oma töökohal pealelõunast puhkepausi pidasin, hakkas maa jälle liikuma. Esimene reaktsioon on oodata, mis saab edasi. Tavaliselt jääb see kohe varsti järgi või on üldse tegu rongiga (sest vabriku kõrval on raudtee), või siis läheb hullemaks. Seekord juhtus see viimane.

Tunnistan ausalt, et ma ei teadnud maavärinatest suurt midagi... mis siis tegema peab või mida teha ei tohi. Olin alati arvanud, et maavärin on nagu raputus - maa liigub üles-alla... Sattudes ükskord lobisema ühe siinse postitöötajaga, seletas naine mulle lahkesti, et mõnikord liigub maa üles-alla, mõnikord horisontaalselt edasi-tagasi ning mõnikord tunned lainetust. Nüüd saan aru küll, millest ta rääkis. Selle kümne sekundi jooksul oli tunda kõike. Aga kuna istusin rahulikult õues koos kolleegidega, siis ei tundunud see üldse nii hirmus. Kindlasti ei saanud ma sel hetkel aru,millised tagajärjed sellisel raputusel olla võivad olla. Küll aga jäi kõik ühtäkki väga vaikseks. See oli suur, oli esimene reageering. Peale maavärinat koguti inimesed vabriku parkimisplatsile. Seal teadmatuses ja üllatuses oodates tabas meid mitu järeltõuget... Millegipärast olin alati arvanud, et maavärin on ainsuses - üks värin. Suurest värinast hirmsam on aga need järeltõuked - mis tulevad ootamatult ning võivad olla samuti suured. Ja see kõik kestab ka siis, kui käivad päästetööd, siis kui poed end uuesti avavad.. See kestab ka praegu.

Vabriku igahommikusel koosolekul räägiti mõni aeg tagasi, kuidas maavärinad (peale üht tugevamat järeltõuget, mida ka vabrikus tunda oli, kuid mis kiiresti lõppes) inimeste psüühikat mõjutavad. Inimesed tunnevad ärevust, kurvastust, paanikat. Ka sel teisipäeval oli näha, et inimesed, kellel oli eelmine värin meeles, reageerisid valulisemalt. Paljud inimesed hüppasid kohe autodesse ja sõitsid koju. Esimese asjana haarati mobiilid ja katsuti leida lähedasi. Lõuna-Ameerika päritolu kolleegid teadsid jagada väärtuslikke näpunäiteid, mida teha... Olin juba enne kuulnud, et maavärina korral tuleb varjuda või näiteks ukseavasse joosta (kui see on ca 2 m kaugusel)... Ausalt öeldes on minul küll esimene reaktsioon majast välja joosta - mis võib aga olla just kõige ohtlikum. Samuti poleks ma tulnud selle peale, et peale maavärinat ringi kõndides tasub vaadata, et sa elektriliinide all ei kõnniks. Kõlab loogiliselt, kuid ise poleks selle peale küll tulnud. Aga tõenäoliselt sama abitult tunnevad ennast lõunamaade inimesed talvises Tallinnas, kui korraga on maas nii jää kui vesi ning mittekohalike jaoks tundub sellisel pinnal kõndimine üsna võimatu.

Meil lubati võtta enda asjad ja koju minna. Esimese info järgi oodati kõiki järgmisel päeval tööle. Tol hetkel ei teadnud veel keegi,milline oli selle 10 sekundi tegelik mõju. Kodu poole kõndides hakkas olukorra tõsidus välja tulema. Mida lähemale kesklinnale, seda raskemaks olukord läks. Märkasin, et just hiljuti avatud mälestusmärk septembri maavärina jaoks püsis püsti - telliskividest kollaaž sõnumiga "Ehitame üles. Kivi kivi haaval". Mida rohkem õnnetust nägin, seda kiiremini hakkasin kõndima. Soov jõuda koju onli sellel hetkel väga suur. Nädal hiljem tabasin end mõttelt, et ma ei vaadanud üldse paremale ega vasakule. Muidu oleksin üks tänavavahe enne oma kodu näinud katedraali... või seda, mis sellest alles oli jäänud. Ja ainult tagantjärgi mõeldes tundub märgiline, et kui paar nädalat tagasi seal ühel teenistusel käisin, panin tähele, et infolehel oli põhjalik info, mida teha maavärina korral..

Mina olin õnnelik. Minu kodu oli püsti ning isegi uks avanes. Pilla-palla asjad ning kogu maja nihkumine tundusid tühised. Võtsin kodust kiiruga passi, krediitkaardi ja paar esimesena ettejuhtuvat asja. Istusin mõnda aega koduõuel, kuid istuda oli raske, sest maapind värises nagu tarretis. Kõige hullem kogu selle olukorra juures on turvatunde puudumine ja teadmatus. Inimesed hakkasid tänavatel koos kohvritega liikuma. minu tänavanurgale ilmus politseinik, kes ei lubanud enam kedagi rohkem kesklinna poole minna.
On nagu on. Oli igati selge, et kesklinnas olla ei ole võimalik. Sain kontakti mul külas olnud eesti sõpradega, kellega oli kõik korras ning kelle peatumiskohas sain ööbida. Meil oli nii elekter kui internet olemas. Alles paar tundi hiljem nägin ametlikke uudiseid, mis olid tõeliselt ehmatavad. Tänu sõpradele sain öösel ikka magada - ärkasin küll järeltõugete ajal, kuid paar unetundi tuli ikka kokku.

Üks kolumnist märkis tabavalt - maavärina puhul pole kedagi vihata ja pole suurt midagi teha. Kindlasti ei olnud see maavärin ka kohalike jaoks tavaline. Kuigi Uus-Meremaalaste elus on see tumedam pool alati olemas olnud, oli seekordne looduse jõud selline, mis vapustas kõiki. Ma ei tea, mis on saanud poodnikest, kellelt tavaliselt toitu ostsin või söögikohtadest, kus käia armastasin. "Me hoolime" (We care) ütlevad kohalikes värvides punane-must posterid poodide-kohvikute-asutuste akendel üle riigi. Inimesed tõesti hoolivad. Uus-Meremaa on ikka imeline. Võib-olla just sellpärast, et ta on vahel nii hirmus.

Oma sisetunnet tuleb usaldada. Olin juba paar nädalat varem mõelnud, et oleks aeg mööda maad ringi sõita ning sõpradega aega veeta. Aga ma poleks kunagi arvanud, et selline asi nagu maavärin mingit muud võimalust ei jätagi. Jõuan Christchurchi tagasi paari päeva pärast. Mis mind ees ootab, ma ei tea, kuid see oli ju minu kodu ja tagasi minemata ka ei saa jätta. Kindlasti on mul palju lihtsam oma paari kotiga elu otsast alustada kui väga paljudel püsielanikel.

Kas ma olen nüüd tema sõber või?

Kui olin oma hea sõbra saatnud Christchurchi lennujaama, sattusin pealt kuulama ühe keskealise hästi riietatud ameerika aktsendiga paarikese juttu... „Ma ei saanud temast midagi aru... Ja kas ma nüüd olengi tema sõber või?“ Nimelt olid nad tõenäoliselt esmakordselt tutvust teinud Uus-Meremaa külalislahkusega ning väljendiga „mate“ - sõps või sõber. Seda sõna kasutatakse siin umbes sama palju kui Eestis „ot“. „Ot mis mõttes nagu?“ Selles mõttes, et tõenäoliselt ei olnud see proua harjunud, et võhivõõrad inimesed teda sõbraks nimetavad – poemüüjad, bussijuhid, kerjused...

Viimasel ajal on olnud suur au näha sõpru uues keskkonnas. Olen vist siia Uus-Meremaa ellu nii sisse elanud, et ei panegi enam tähele, et elan ju välismaal. Aga kui külla tulevad sõbrad, kellega ühiselt käidud rajad on Tallinna vanalinna munakivide või Pärnuga seotud, siis tuleb see jälle meelde. Hea on oma praegust hetke nendega jagada. Ja kõik on nii nagu ikka.

Minul pole selle vastu midagi, et siin kõik kõiki oma sõpradeks nimetavad. Head sõbrapäeva.

Lullude deliirium

Esprit ja aksessuaarid. Kõlab nagu Daamide Õnn. Tegelikult on asi glamuurist üsna kaugel. Esprit on vabrikus minu meeskonna nimi (Alfta meeskonnaga käib meil tihe rebimine). Aksessuaarideks nimetatakse pisikesi plastikust lullusid, mida ma pisikestesse kilekottidesse pakkima pean (suurtes kogustes).

Minu kotikeses on üks suurem lullu, kaks väiksemat, kümme eriti väikest, siis neli musta asja, 3 kruvi ja kolm sellist asja, mis meenutavad õmblusmasina "jalga". Paned oma sõrmed plastikkaussi ja võtad sealt välja just nimelt kümme 3 mm läbimõõduga lullut. Väikesed võidud! Kui tuleb mõni kiirem asi vahele, siis pean oma lullud jätma ning uue töö võtma. Ühe kleepeka ja ühe nupu kilekotti pakkimine oli tõeline vaheldus.

Kui ma pilgu tõstan (sest enamasti teevadki tööd sõrmed, mitte silmad), näen enda ka teisi inimesi. Teiste töödega. Mõnedele on usaldatud isegi elektriline kruvikeeraja. Sellega tehakse siis pistikuid, sokleid. Oskussõnu veel väga ei valda ma. Peale paari nädalat on selgunud, et ma olen loomulikult aeglane inimene ning kruvikeeraja ei ole enamasti minu sõber. Nii et olen tänulik, kui õnnestub jälle oma lullude juurde tagasi saada. Kõige suurem miinus kongis (cell) töötamise juures on see, siis oled meeskonnas. Igaüks teeb mingit oma lõiku ning lõpuks saab ühise töö tulemusel imeline pistik valmis. Aga kuna tegemist on inimestega, siis mõni on kiirem, teine aeglasem, mõni sõbralikum, teine vaiksem. Inimesed väsitavad. 

 

Ideaalne töö on selline, kus sa saad ise oma süsteemi luua ja selle järgi tegutseda. Selline, kus reeglid on olemas ja neid ei muudeta iga päev, kus kõik inimesed teevad tööd. Hetkel on mul veel soov, et töö oleks vaimuvaba ning et inimestega ei peaks suhtlema.

Hetkel näeb igapäevane rutiin välja nii, et ärkan kell 05.20, kõnnin tööle ca 1 tunni. Tee peale jääb hiiglaslik park (mille läbin 12 minutiga). Tööle jõudes võtan tasuta kohvi ja söön hommikust. Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi... Või kui mitte minu majja, siis töövahendusbüroole kindlasti. Päevas on kaks 15 minutilist pausi ning pooletunnine lõuna. On ka nasuta nett ning telefon. Kui ületunde pakutakse, võtan kõik vastu. Eestase töö-armastuse müüt elab edasi. 

 

Vabrikutöölised jagunevad laias laastuks kaheks – kohalikud ning hooajalised töötajad. Toppida 11h pisikesi jullasid plastikkottidesse (uskuge, see on hea töö!)... Selleks ei ole vaja just ülikoolidiplomit. Kuigi mis siin salata, paljudel võõrtöölistel on see taskus. Ja enamuses ei mõista nende kodused, miks inimene teeb lihttööd, kui ta oma kodumaal ühiskonnale vajalik ja/või tähtis võiks olla. Muidugi on tore mõelda, et ma teen vabrikutööd, kuna see annnab võimaluse samal ajal mediteerida, jõuda uutesse isiksuse sügavustesse. Või siis võiksin väita, et see pole üldse oluline, mis ma teen. Tegelikkuses on minus veel omajagu ülbust või ego, mis ikka mõtleb, et tegelikult olen ma parem.

Minu sotsiaalselt vastutustundlik tööandja annetas Christchurhi linnale 50 000 Uus-Meremaa dollarit maavärinakahjustuste likvideerimiseks. Vahelduseks oli väga värskendav lihtsalt tuima näoga tööliste massi sees (oh millised vahetegemised!) seista ja oodata, kuni lõpuks kauaoodatud tasuta lõunat pakutakse. 

 

Vabrikujuhataja manis oma kõnes, et kui maavärina teade uudisteagentuuride kaudu levima hakkas, siis sai ta kõne firma omanikult (kunagine Uus-Meremaa perefirma oli endale rikka Euroopa kosilase leidnud). Omanik küsis esimese asjana, kas inimestega on kõik korras. Selle koha peal ei suutnud minu kõrval nihelenud „Peace“ tätoveeringuga härra oma arvamust ainult enda teada jätta ning pobises piisavalt kõvasti (nii, et kolleegid kuulevad, kuid ülemused mitte) stiilis, et omanikke huvitab vaid see, kas inimesed on piisavalt terved, et tööle tulla ja omanike rahakukruid täita. Sellised „masuurikad“ on iga sisekommunikatsiooniga tegelenud inimese lemmikud.

Kunagi mõtlesin, et PR-valdkonnas oleks tehases huvitav töötada. Järjest rohkem hakkan arvama, et ise näppupidi sees olles saad palju paremini aru, mida inimesed tegelikult hindavad (vabadust) ning mida vihkavad (tühje lubadusi).

Pole vahet, kas tegu on juhtkonna või lihttöölistega – igas grupis leidub inimesi, kellele miski ei meeldi, selliseid, kellele meeldib kõike. Selliseid, kes teevad kõike ja selliseid, kes ei tee kunagi nagu midagi. Eeskõnelejad, takkakiitjad, salasitasahistajad, ning persona non gratad. Tööpäeva lõppu ootavad kõik. Kõik lähevad oma „päris“ elu juurde. Jusnagu need 11h vabrikus oleks midagi muud olnud. Teine äärmus on lasta end oma tööl endasse imeda. Kas ilma sinu tööta oleksid sa vähem sina ise? Äärmiselt toredad on teooriad, mille järgi on alati valikuid ning tuleb tunda ennast ja järgida oma tõelist sisemist häält... Aga no kuidas sa seda teed, kui sul on umbes kolm ärkveloleku tundi enne voodisse kukkumist. Ei väsi ma imestamast, kuidas paljud inimesed ka perekonnad nende tundide sisse mahutavad. Kvaliteetaeg on vist mõiste, mida siinkohal kasutatakse.

Kui ma oleksin minu töö, siis ma oleksin 24 plastikust osakest ja paar kruvi ühes kuuma õhuga kinni kleebitud kilekotis... Aga õnneks ma ei ole!

Ja nagu Vaiko Eplik laulab: "Mina olen müüdud aparaaditehasesse, iga päev kella seitsmest neljani. Nokitsen aparaate... Aga homme peab midagi juhtuma, sest muidu nokivad aparaadid minu!"